Martin Ellermaa
Möödunud kaduneljapäeval, naistepäeva eel, avati rohke publiku osavõtul Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses Naiste Ööde Filmifestivali puhul Simone Fezeri, Kati Kerstna ja Kai Koppeli näitus „Konflatsioonid“.
Kunstnike Riin Palloni ja Kairi Orgusaare juhitud keskus on juba peaaegu 14 aasta jooksul kokku toonud väga erinevad tegijad ja teemad, ühis- ja isikunäitused, rahvad ja maad (Holland, Taani, India, Prantsusmaa, Leedu, Saksamaa), samuti muusikud, näitlejad, luuletajad, andnud võimaluse ise maalida ja tutvustanud rohkelt erinevaid kaasaegseid kunstinähtusi kuni performance’ini välja; õppinud tundma koha, taju, unede ja alateadvuse tähendust, otsinud isegi teid välja paberilt ja lasknud korduvalt särada ka klaasil ja valgusel.
Klaas ja valgus, kuid ka filmisärin tuuakse kokku ka nüüdsel näitusel. Nagu tutvustuses öeldud, on maailm eripalgeline, on palju arvamusi, vaatenurki ja põrkumisi, mis tähendab, et tuleb muutuda, vaadet muuta, kaasa ja kokku voolata, eri asju kokku sulatada. Põhiküsimus siin on, “kas kapselduda ning kolida oma “mulli”, reageerida jõu ja vägivallaga või proovida mõista [—], et võimalikud ja võib-olla ka vajalikud ongi ka teistsugused arvamused, teised kihistused”. Neid eri kihte, minevikku ja tulevikku, kõige selle omavahelist mõju ja kokkusulamise võimalust vaadataksegi.
Fezer, Kerstna, Koppel
Simone Fezer (*1976) on saksa klaasi- ja installatsioonikunstnik, oma eesti kolleegide sõnul super klaasipuhuja, kes on olnud tuntud kunstnike assistent, käinud rahvusvahelistes koolides, saanud Philadelphia Kunstiülikoolilt Borowsky preemia (2019) ja õpetanud Stuttgardi Kaunite Kunstide Akadeemias.
Fezer käsitleb oma töös elu haprust ja omavahelist sõltuvust. Talle meeldib teha koostööd teiste kunstnikega, siduda installatsiooni, performance’i ja multimeedia võimalused ja luua omamoodi lavastusi, mille sees olles saaks vaataja midagi uut leida ja tunda.
Kati Kerstna (*1970) on sotsiaalselt tundlik klaasikunstnik ja kuraator, kelle fookuses on viimasel ajal loodus, meie kõige väiksemad loomad. Ta vaatleb hapruse ja tugevuse piire, loob valguse abil läbipaistvaid peegeldusi ja on muu hulgas teinud pikka aega Simone Fezeriga koostööd Haapsalu Klaasipäevade korraldamisel.
Kai Koppel (*1952) on eksperimenteeriva vaimuga klaasikunstnik, värvilise klaasikunsti teerajaja, kes on tuntud oma julgete värvide poolest, mida pole siinmail veel keegi ületada suutnud (Vikipeedia). On loonud ruumilisi objekte ja suuri vertikaalseid dekoratiivvorme ning saanud mõjutusi loodusest ja arhailistest arhitektuuriajajärkudest.
1980. aastatel sai Koppel tuntuks mässuga klaasikunsti konventsioonides kehtestatud väärtuste vastu. Teda on ikka huvitanud ebaratsionaalsus, juhus ja protsess kui töömeetod. Muu seas on ta leiutanud ka eksperimentaalseid tehnoloogiaid. Kunstnik ise on öelnud, et protsessis tuleb võtta riske, katsetada ja olla valmis, et ahjutäied klaasi purunevad pärast valmimist.
Uuem suund Kai Koppeli loomingus on stuudioklaas (nt rustikaalsed klaaspokaalid ja topsikud), mida kunstnik valmistab enda rajatud klaasiahjudes alates aastast 1990. Ta loob ka graveeringuga klaasskulptuure ja on välja pannud palju veidraid klaastooteid, mis on pikaaegse töö käigus juhuslikult tekkinud. Kai Koppel on ka Haapsalu Rahvusvahelise Kuuma Klaasi sümpoosioni algataja ja korraldaja alates aastast 2003.
Mõnda välja pandud töödest
Kati Kerstna loomad, kes on muidu justkui väikesed, kuid nüüd klaasist järsku nii suured, annavad inimestele mõista ja tunda, et meie, mutukad-putukad, sipelgad-ämblikud, oleme ka olemas ja osa sellestsamast tervikust, kuhu me kõik kuulume. “Ära astu mulle peale!” seisab töö pikemas pealkirjas, sest muidu – kui mõtet jätkata – astutakse sullegi peale.
Simone Fezeri “Structures” (“Struktuurid”) võlub inimesi vanade akendega ja meenutab, et ei pea kõike ära viskama, parem pane kõik vana uuesti särama! Teisal aitab klaasipuhuja vaatajat sukelduda otsekui filmikaadrite maagiasse. Ta peab lugu filmist, kirjandusest, kõigest, mis maailma koos hoiab. Näiteks võib tuua teosed “Assimilate” (“Ühte sulama”) ja “Dreamscapers” (“Uneloojad” vms), kus nüüd – nagu täienduseks eelmainitud akendele – paistab üks vägev uks, mille kaudu teisi ilmasid näha.
Kai Koppeli “Metamorfoosid” (st muutumised või muundumised) paneb mõtlema, et tahaks sinna klaasi sisse peitu pugeda, sama kergelt muutuda, millekski muuks üle minna, nagu klaasipuhujad näevad ju enda tööd tehes kogu aeg. Kogenud meister õpetab sedagi, et pole mõtet palju rääkida, las töö ja energia, mis tekib, räägib enda eest.
Näituse avamise võtab kokku Simone Fezeri performance nimega “Children’s Games” (“Lastemängud”). “Mis iganes juhtub, juhtub,” ütles tegija enne. Ja nüüd juhtubki! Midagi tehnikaga. Kõrge redeli kõrval. On põnev, kuidas see probleem ning juhus saavad aktsiooni osaks.
Kui asi “päriselt” algab, saame taas minna justnagu filmi ja arvutimängu sisse. See viskab sisse sõja ja sõjaväe teemat, isegi mingit seost Stalingradi lahinguga. Lisaks kehastuvad osalised saalis enda uhketes klaaskostüümides täiesti millekski muuks ümber, et siis enda ja teiste jaoks midagi olulist mõista.
Voolata või koguni silda ehitada?
Nii et kus on siin alles klaasi, seda valgusevõimalust! Oleks ometi enam valgust teoste seeski, nii et see paneks klaasi ja hämara saaliruumi rohkem särama. Kuid et särada, tuleb kõik vastu võtta. Ja nagu Simone Fezer ütles, ka muuta vaatekohta, voolata, muutuda, üleneda. Klaas ju ka muutub kogu aeg ja muudab vaatajat.
Küsisin ka, mis aitaks kunstnike arvates silda luua endast ülimalt erinevate tegelastega, ka nendega, kes on võimu juures? See küsimus pani meid kõiki mõtlema, kas see ongi üldse võimalik? Sest kui sa ehitad üksi silda, nii et keegi teine vastu ei ehita, siis tuleb ju minna üle, teisele poole, mida iganes see ka ei tähendaks. Kunstnik aga reeglina ei taha üle joosta ega võimuga flirtida, vaid olla ise, nagu ollakse. Ehk aitavad kunst, klaas ja valgus, ka naiste võim ja vägi meil kõigil olla, nagu me päriselt oleme.
