Konstantin Kuningas
Nele-Liis Vaiksoo, Märt Avandi, Lauri Liiv ja Johan Randvere esitavad 7. aprillil Raplasse jõudva turnee ‘’Kolm meest, naine ja teater’’ käigus laule kõige menukamatest etendustest. Vahele räägivad lugusid, mis publikut kõige rohkem huvitavad.
Avandi on mänginud näiteks “Savoy ballis” ja “Kremli ööbikutes”, Liiv ja Vaiksoo muu hulgas “Hüljatutes” ja “Miss Saigonis”. Selleks, et see kõik koos püsiks, tuleb lavale klaveri taha Randvere, kelle hinges peituvat tegelikult kuulsaim maailmaparandaja Hamlet. Gustav Ernesaks arvas algul, et klaver, see nüüd mõni pill, aga hakkas proovima ja hakkas meeldima.
2019. aastal tegi nelik esimese kava “Kolm meest, naine ja kontsert”. See kukkus nii õnnestunult välja, et korrati sama kavaga tuuri. Hea muusika toob inimesed kokku. Ilus luule ka. “Minul isiklikult oli väga põnev. Tutvusin ju Märdi ja Lauriga. Nele-Liisi tundsin natuke juba varem. Aga proove tehes jätsid nad erakordselt andeka ja ereda mulje,” meenutab Johan Randvere.
Pärast seda tekkis kvartetil justkui oma bränd. 2021. aastal tuuritati programmiga “Kolm meest, naine ja ‘90ndad”, mis Randvere sõnul oli täielik hitt, lihtsalt nii lõbus ja naljakas. Fotograaf Annie Leibovitz, kes 1975. aastal saatis Rolling Stones’i, ütles, et sellised tuurid mõjuvad ebareaalselt, nii kiiresti kihutad läbi aja.
Ümber lükati arvamus, et tõelised mehed magusat ei söö. Tõlgitseti Caaterit, ehkki Caater ei paelu tegelikult Randveret kuidagi, ta on väikesest peale olnud oma muusikamaailmaga sellest väga kaugel. REM salvestas 1996. aasta plaadi tuuril. Feist ei taha tuuritamisest laule teha. Laulud pole selle jaoks mõeldud, arvab ta. Randvere on interpreet, kuid üks asi, millest ta “’90ndate”-tuuril aru sai, oli see, et ei ole lihtne laval niimoodi täisenergiaga kütta.
“Sellest pean lugu küll. Kuigi see minu muusika pole, suudan elektroonilisest muusikast ja tümpsust natuke ka endale leida. Juba see on huvitav, kui minu jaoks suur muusika käib pigem südamerütmi järgi ja selle rütm ju muutub. Tümps oma halastamatult täpse minekuga võib olla äge,” leiab ta.
Randvere pärjati tiitliga “Noor muusik 2014”. Milline on ta kümme aastat hiljem? See on küsimus, millele Randvere mõtleb väga tihti. Kümme aastat tagasi elas ta Milanos, ehitas seal üles kontsertelu, millega läks täitsa toredasti. Tal pidi tulema kauaoodatud kontsert Milano esindussaalis Sala Verdis. Tuli aga COVID-19 ja Põhja-Itaalia sai niimoodi kannatada, et enamikul välismaalastest polnud võimalik enam midagi teha.
Samal ajal hakkas mingi võrgustik tekkima Venemaal, Randvere käis mitu korda aastas Moskvas, ka Peterburis. Õnnestus isegi esineda unistuste saalis Moskva konservatooriumis. Nüüd ta muidugi seal enam ei käi.
Randvere arvates võib klassikaline muusika – tihti instrumentaalne – samuti poliitiline olla. Keeruline on vältida poliitikas osalemist. “Aga ma pole alati oma kavade puhul selle peale palju mõelnud. Tõsi, et praegu on mingi sisemine tõrge küll vene muusikaga, isegi kui on väga ilus,” mõtiskleb ta.
Randvere mainib huvitava juhtumina Rahmaninovi, keda Venemaa püüab praegu riigistada kui hästi venelikku heliloojat, kustutada Nõukogude Liidust põgenemist. “Ma arvan, et Tšaikovskit jääb maailm niikuinii kuulama, kuigi kui sellega praegu tõrge on, siis see on mõistetav. Ka Mozartit ega Brahmsi ei tahetud pärast Teist maailmasõda kuulata, mis oli arusaadav,” sõnab ta.
Randvere on nüüd pidevalt hakanud esinema Baltimaades, sel hooajal veidi ka Põhjamaades ja Madalmaades. “Olen 34. Mozart elas 35-aastaseks, Schubert nii kaua ei elanudki. Need numbrid panevad mõtestama, mida teinud olen ja mida veel tahaks teha,” ütleb Randvere.
Ernesaksa hinnangul on Bach nagu leib, ei tüdine ära. Randvere juhatas 22. veebruaril sisse Eesti Draamateatri etenduse “Amadeus”. Kõneles Mozarti loomingust, kuvandist ja pärandist. Esitas paar teost ka. Randvere ei pea end Mozarti-spetsialistiks, aga ta on Mozarti kohta päris palju lugenud ja loomulikult väga palju Mozartit laval esitanud. Tal on kodus kõik Mozarti kirjad ja talle lihtsalt väga meeldib Mozart.
Kuna ta juhib Klassikaraadios laupäeviti saadet “Must klahv, valge klahv”, on ta harjunud jutustama asjadest, mis teda väga kõnetavad. Eesti muusikaettevõtluse auhindadel olid Klassikaraadio, Ida, Elmar, Rock FM ja Sky Plus tänavu aasta raadiojaama nominendid. Randverele tegi nominatsioon palju rõõmu.
Randvere on plaadistanud vähe. Viin jutu eelmise aasta kodumaistele klassikaplaatidele, konkreetselt CD-le “Pärt Uusberg. Kuma”, mille ettekandest mullu suvel Raplamaa Sõnumid kirjutas.
“Uusberg on minu jaoks ürgmusikaalne muusik. Töökas ja põhjalik. Super kombinatsioon! Mulle tema muusika väga meeldib. Kellele ei meeldiks?…” kiidab Randvere, kes kogumikul “Klassikaraadio tuleb külla. Eesti kammermuusika” (2015) esitas Uusbergi “Pala klaverile ja soolopillile”, klarnetil Marten Altrov (Modulštein).
Eelmise aasta klassikaelus jäi Randverele kõige eredamalt meelde võib-olla hoopis ballett, sest ta tegi kontsertetenduse “Tantsi mulle muusikat” tõttu esimest korda balletitantsijatega koostööd. Nende professionaalsus, ilu ja tööeetika võlusid teda. Randvere käib tütrega päris tihti ballette vaatamas ja kuigi ei tea tegelikult balletist midagi, isegi mitte ühtegi terminit, meeldib see talle lihtsalt väga.
“Mul on olnud paar tuttavat, kel on klassikalise muusikaga sama asi olnud. Nad ütlesid, et me ei saa sellest muusikast nagu aru, aga lihtsalt hullult meeldib. Äge!” ütleb ta.
Randvere õpetab Tallinna Muusika- ja Balletikoolis, mis 1983. aastast korraldab noortele heliloojatele Uno Naissoo nimelist konkurssi. Tänavune lõppvoor toimub 14. aprillil avaliku kontserdina. Žüriid pole avaldatud ega stiile paika pandud. Randvere sõnab naeratades, et temal pole sellega kokkupuudet olnud: “Kuigi mulle džäss väga meeldib noorest poisist saadik, olen realist ja saan aru, et seda ma kahjuks mängida ei oska.”
Randvere abikaasa Evelin Samuel on võitnud Eurovisioni Eesti eelvooru. Põnev oleks teada, millised vestlused neil tänavu vaatamise ajal käisid. Naerusuine Randvere vabandab, et pole eriti pädev eurolauludes kaasa rääkima, Samuel tänavu aga ei vaadanudki. “Mulle meeldib vaadata küll, kuidas artistid laval toimetavad oma karisma, vokaalsete võimete ja säraga. Nele-Liis muidugi väga meeldib. Ta laulab päriselt hästi! Vokaalselt, hingeliselt, kõiges,” jagab Randvere kiidusõnu.
Mida nüüdismuusik Grammydest arvab? Yuja Wangi “The American Project” võitis veebruaris klassikalise instrumentaalse sooloplaadi Grammy. Kas neid antakse popkategooriaid vaadates rohkem müügi kui kvaliteedi eest?
“Ma pole praegu vaadanud. Aastaid tagasi meeldis eredamalt Martha Argerichi ja Mihhail Pletnjovi Prokofjevi-plaat. Ja alati rõõmustan südamest Eesti Grammyde üle!” räägib Randvere. Raadios tegi ta 2020. aastal järjest pianistide Argerichi ja Pletnjovi erisaated.
Ajakiri Variety kirjutas “Maestro” kohta, et eelmise aasta parim filmimuusika ei saa kahjuks Oscarile kandideerida, kuna Leonard Bernstein komponeeris selle aastatel 1944-1977. Bernstein meeldib Randverele kohutavalt. “Vaatan tihti tema intervjuid ja kuulan salvestisi,” innustub ta. “Film oli võib-olla natuke igavam, aga vaatasin ära. Soovitaks vaadata kontserte, kus ta publikuga räägib.”
Randvere emotsionaalsus jääb silma. Ta osales filmis “Georg” (2007), ehkki lõigati sealt välja, mis on päris naljakas. Raha sai, tiitrites on nimi, filmis ei näe. Randvere läheks küll näitlema, kuid pole enda arvates piisavalt hea ja eelistab nautida vaatamist.
1. aprillil jõuab kinodesse “Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas”. Uku Uusberg lühikese kultusfilmi järjes ei mängi. Ega Avandigi järge algul soovinud. Randvere ootab ‘’Kolme mehe, naise ja teatri’’ kolleegi uut osatäitmist huviga. Ta õppis Tallinna muusikakeskkoolis ja oli õrnas eas, kui esimest “Tulnukat” (2006) nägi.
“Siis mulle eriti ei meeldinud see film ega ropendamine. Ei saanud aru, mis point selles on. Olin selliseid tüüpe piisavalt elus näinud ja see kõik tundus tegelikult kurb,” räägib ta. “Aga mida elu edasi, seda vabamalt olen hakanud peaaegu kõike võtma ja nüüd juba täitsa meeldib. Naeran mõnuga. Vaatamata sellele, et noorena pigem ei meeldinud, oli see tekst ju peas.”
