Pealkirjas väljendatud mõtte ütles üks lapsevanematest, kes eelmisel nädalal lasteaedade hoolekogu liikmete, Rapla vallavanema ja haridusnõunikuga ühise laua taga istus ning kuulas, kuidas põhjendatakse ideevälgatust luua Rapla linna lasteaedade toitlustamiseks ühisköök.
Ühisköögi vajadust põhjendatakse sellega, et linna kahe lasteaia köögid vajavad suuri investeeringuid, suisa sadu tuhandeid eurosid ja et lasteaialapsi jääb lähiaastatel vähemaks. Lisaks rõhutakse lapsevanemate südametunnistusele, et lasteaiaõpetajate palgad on väiksed ning neidki saaks võib-olla tõsta, kui igal lasteaial poleks vaja leida raha oma köögi jaoks.
Noore pereinimesena võin öelda, et üks esimesi asju, mida ma ükskõik mis asulas liikudes vaatan või pigem, mis mulle esmalt silma jääb, on see, millised on sealsed lasteaiad. Oskan hinnata seda, kui on näha, et kogukonnale läheb korda, millistes tingimustes nende väikesed kodanikud iga päev õpivad.
Minu meelest on naeruväärne öelda, et lasteaiad nõuavad suuri investeeringuid ja nende investeeringute tegemine ei ole otstarbekas, kui samal ajal asutakse lähiajal ehitama Raplale nii „hädavajalikku“ keskväljakut. Suur osa sinna paigutatavast rahast tuleb projektidest, aga valla omaosalus on 180 000 eurot. Muidugi oleks mul hea meel kena keskväljaku üle, aga kui panna kaalukausile, kas meie lasteaiad või pisut kenam tänavapilt, siis valiksin kõhklematult esimese.
Ma ei väida tingimata, et ühe peaks asendama teisega või et mõlemat korraga ei saa, aga seda, et vallal ei ole raha oma lasteaedadesse investeerimiseks, ei tohiks lapsevanemate südametunnistusele panna. Lapsevanematele ühisköögi vajaduse põhjendamiseks lasteaiaõpetajate palkade tõstmisest rääkimine on puhas manipulatsioon. Iga inimene tahab rohkem palka ja iga lapsevanem on õpetajate suhtes kaastundlik.
See, kui palju lasteaiaõpetajad palka saavad, ei tohiks ega saagi sõltuda sellest, millise otsuse teevad lapsevanemad. Siin ei saa panna kaalukausile palkasid ja oma kööki ning küsida lapsevanematelt, kumba te tahate. Sellega esitatakse küsimus, kas ma tahan, et mu laps saaks parimat võimalikku toitu ning pannakse alus tema tervislikule elule, või tahan, et minu last õpetavad inimesed saaksid väärilist palka ning oleksid õnnelikud. Kogukond ja selle esindajad peavad leidma mooduse, et kõik oleks tasakaalus ning kõigi huvid kaitstud.
Eriliselt küüniline on aga öelda, et meie lasteaialaste arv väheneb ja peame seetõttu otsi kokku tõmbama. Selle sõnumiga matame maha justkui igasuguse lootuse, et lapsi enam üldse kunagi Raplasse võiks sündida ja lasteaiakohta vajada. Alles hiljaaegu kirjutasin sellest, kuidas lapsed ei leia kohalikes lasteaedades endale kohta. Mina küll ei julge väita, et see probleem on igaveseks kadunud. Sügiseks tehakse vajalikud arvutused ja numbrid näitavad, kui tasuv üks või teine lahendus lasteaedade toitlustamisel on. Aga on asju, mis laste toitumisega tugevalt seonduvad, kuid mida ei ole minu hinnangul võimalik numbritesse panna. Näiteks, kuidas mõjutab ühisköögile üleminek ning sellest tulenev paratamatu toidu kvaliteedi langus pikemas perspektiivis meie laste tervist või kuidas mõjutab valla võimetus oma lasteaedadesse investeerida kogukonna usaldust oma esindajate vastu või soovi üldse olla osa sellest kogukonnast. Kas saab ikkagi täie kindlusega öelda, et rahaline kokkuhoid kaalub need asjaolud üles?
Stina Andok / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 7. juuni Raplamaa Sõnumitest
