Kiikumine on üks tore tegevus. Kiiktoolis on tore vanaemadel sukavarraste kõrval tukkuda. Lapsi kiigutatakse magama ja lapsepõlvest on meil kõikidel kiigemälestusi. Neid võib olla häid või ka kehvemaid, oleneb, kuidas kellegi keha kiikumisele vastu peab või kas käed on kiigepuust suutnud kõvasti kinni hoida.
Lihtsa lauajupist ja nöörist kiige valmistamisega saab igaüks hakkama. Aga suurte külakiikedega on veidi rohkem osavust ja meistrikätt tarvis. Praeguses külapildis ei näe just sageli külakiike. Vanasti aga oli neid rohkesti. Kiigeplats oli koht, kus küla noorrahvas sai pärast töönädalat kokku, lõõgastuti ja otsiti ikka ka kallimaid. Viimati oli külakiikede uus tulemine praeguse Eesti Vabariigi algusaegadel, mil neid taas paljudes paikades ehitati. Tänaseks on nad küll enamasti juba loodusjõududele alla jäänud ja ära koristatud.
Kiigekommet tasub aga enne jaanipäeva meenutada.
Kiikumine – üles-alla liikumine – meenutab päikese päevakäiku. Nii on väga paljude rahvaste kommetes seostatud. Päikese liikumine, maailma loomine, põlluvilja kasvamine, üldine viljakusmaagia – kõik olulised teemad seostatakse kiige ja kiikumisega.
Kiikumise komme on väga vana. Enamasti noorte inimeste meelelahutus, aga ka märkimisväärne suhtlemise võimalus. Peame arvestama, et talurahval oli ju oma pere ülalpidamiseks vaja teha pidevalt tööd põllul, loomadega. Kõik toidu ja riided, mis perel aasta jooksul vaja läks, pidi ise kasvatama ja valmis tegema. Seega põhiline valge tööaeg kulus oma talus oma perega toimetades ja igalühel olid oma võimetele vastavad ülesanded. Ka väikesed lapsed said omad töökohustused.
Seda arvestades võis minna meie hajakülade puhul nädal, ilma et sa teise pere inimesi kohtasid. Seega kirikusse minek, talgud või suvised pühad olidki suhtlemiseks olulised. Ka leerist läbi käinud noored, kes juba abielluda tohtisid, ei saanud muul ajal potentsiaalsete peigmehe- või pruudikandidaatidega kokkugi. Kevadised pühad, kui kiigehooaeg algas, olidki selleks nagu loodud.
Kiigel käimine algas Põhja-Eestis suvistepühadega, jaanipäeval ja kohati hiljemgi suve jooksul. Lõuna-Eestis kiiguti juba lihavõtete aegu. Külakiige seadsid töökorda või ehitasid lausa uued küla noormehed. Neiud tulid esimesele kiigekatsumisele keedetud ja (kohati) värvitud munadega, mis tänutäheks poistele kingiti. Kiigeehitajatele võidi kinkida ka karaskit, säärepaelu jm kingitusi. Aga kiigekatsumist ja kiikumist saatsid ikka laulud, kilked ja lõbusad mängud. Kiikumas käidi neljapäeva, laupäeva ja pühapäeva õhtuti.
Kui neiud kiikusid, siis noormehed lükkasid hoogu. Kuigi külakiigel saab edukalt ka kiikuja ise hoogu teha. Kaasneb kiigehooga ikka väike julguseproov. Kui kõrgele minna julgetakse. Eriti hoogsalt proovisid kiike nn üle võlli ajada noormehed. Tihti see ka õnnestus. Pahatihti juhtus kiigel ka õnnetusi ja lõhkisi päid.
Üksteisega julguses mõõduvõtmine on samuti väga vana inimeste vaheline komme, ning selle vastu ei saa me mitte. Nagu ka Järvamaa muuseumis hoiul olevalt, 1840. aastast pärit Theodor Gehlhaari litograafiliselt joonistuselt näha on. Rahvarõivais neiud ja noormehed kiiguvad. Joonisel on näha kahe istepingiga külakiike ja väiksemat ühemehekiike. Neiud istuvad sündsalt, aga noormehed seisavad ja teevad hoogu.
Ega ole siis imekspandav, et uue spordiala – kiikingu – leiutasid just eestlased. See on tõeliselt närvikõdi pakkuv lõbus spordiala, kus eesmärk kiirelt kiik üle võlli saada.
Jaanipäeval tee kindlasti mõne suure puu oksa külge lihtne kiik ja proovige lapsepõlve kiigeelamusi meelde tuletada. Kiikudes võid ka silmad sulgeda ja tuulevihinas lennelda ning tunda end kergena nagu päikesekera üle taevalaotuse lennates.
Kiigesepad hellad vennad,
ena kus nad kiige teinud:
teinud kiige künnismaale,
külalaste laastumaale,
pisikest epilbasmaale,
sia singer-tunger-maale.
Küla nutab künnismaada,
Külalapsed laastumaada,
Pisikesed üilbasmaada,
Siad singer-tunger-maada.
Meil on kullas kiigesepad:
teinud kiige heinamaale
sinilillede segaje,
angervaksade vahele,
kullerkupu kopelisse.
Kui ma tulen kiige pealta –
maha astun marja peale,
sinilille silma peale,
kullerkupu kulmu peale,
angervaksade vahele.
Tapa 1893. aasta kiigelauluke
