Passiivne joomine

Hiljaaegu hakkasid meie teleekraanidel jooksma reklaamid, mis hoiatavad passiivse joomise eest. Pean tõdema, et olin nende inimeste hulgas, kelle jaoks passiivse joomise mõiste kui selline ei olnud võõras, aga esimest korda kuulsin kedagi seda teemat ka arutamas.
Neid reklaame vaadates valdab mind rõõm ja mure korraga. Seda enam nüüd, kui ma tean, kuidas päris mitmed vestluskaaslased nendesse suhtuvad. Olen aru saanud, et need reklaamid on tekitanud inimestes teatud pahameelt. Siit ka minu rõõm ja mure. Ühest küljest ma rõõmustan, et üldse selliseid reklaame keegi on teinud, et keegi üldse muret tunneb, ja samas ka, et see inimestele mõjub. Seega on ju reklaam edukas olnud. Ta on oma töö ära teinud. Inimesed panevad seda tähele ja arutlevad.
Siis aga mõtlen, miks nii paljusid see reklaam siiski ärritab, miks see neid segab. Kui see teema ei ole nende meelest oluline, siis peaks see reklaam neid üldse külmaks jätma ja võiks ju seda siis mitte tähele panna, aga päris nii ka ei ole. Olen kuulnud muuhulgas selliseid reaktsioone: „Nüüd ei või siis enam sünnipäevalauas šampusepokaale ka kokku lüüa?“ või „Minu lapsed on ka sünnipäevalauas kõrval olnud ja pole nad mingid joodikud.“
Eks reklaam kui selline mõjubki vaid siis, kui see on natuke üleelusuurune, kui võimendatakse seda, millele soovitakse tähelepanu tõmmata. Samuti, ma usun, proovitakse nendega pöörata meie tähelepanu suuremale pildile. Jah, eks sünnipäevadel saab ikka šampusepokaale kokku löödud, aga kui paljud meist piirduvad vaid ühe pokaaliga? Või kui sageli me neid sünnipäevi või jaanipäevi või uusi töökohti vms siis ikkagi tähistame pokaaliga?
Kui palju me üldse mõtleme sellele, kas purju juua või mitte? Miks nii harva on valik, kas üldse juua või mitte? Miks endiselt me küsime peol kainetelt „miks?“ ja mitte joobnutelt? Kui paljud meist usuvad endiselt, et üks õlu või veinipokaal aeg-ajalt on tervislik? Kui paljud meist endiselt lõõgastuvad pudeli või pokaaliga televiisori ees?
Siis veel on meie lapsed. Nüüd eriti, kui olen ise lapsevanem, saan öelda, et laste ees ei peaks jooma. Eelkõige võin ma seda öelda kui inimene, kes mäletab oma lapsepõlvest, kuidas ma ei sallinud purjus inimesi, olgu nad lähedased või mitte. Ma ei pannud oma vanematele tähistamist või purjusolekut otseselt pahaks, aga ma mäletan seda üksindustunnet, mis sellega minu puhul kaasnes.
Kuigi neile võis teistmoodi tunduda, sain ma ju alati ja iga kord aru, kui nad olid joonud. Isegi lapsesilm eristab kainet joobnust ja teab, et joobnu ei ole usaldusväärne inimene, kellele saab heas ja halvas toetuda.
Lõpetuseks natuke „huvitavaid“ fakte. Iga teine Eestis elav 16-44-aastane mees joob end kord kuus purju. Iga viies mees samast vanusegrupist joob end purju igal nädalal. Iga kuues naine joob end purju kord kuus. Meie 11-15-aastased noored hoiavad purju joomise sageduselt Euroopa maade edetabelis masendavat 3.-4. kohta (allikas: Tervise Arengu Instituut).

Stina Andok / illustreeriv foto: sxc.hu