Kohila alevis tegutseb ettevõte, kus tuntakse droonide hingeelu luuni ja üdini. Tütre toas põlve otsas alustanud Henry Tombak on täna tubli ettevõtte omanik ja ütleb, et drooninduses pole töö otsa saanud.
Aeromeedia OÜ, rahva seas rohkem tuntud kui Droonimaailma juured ulatuvad tagasi aastasse 2012, mil põline Raplamaa mees Henry Tombak otsustas luua uue ettevõtte. Ettevõtluskogemus oli Henryl juba olemas, sest enne droonidemaailma sisenemist oli tal kaheteist töötajaga ettevõte, mille põhitegevusala oli reklaamindus ja meedia. Kui kätte jõudis aga sügav majanduskriis, tuli raskete aegade kiuste teha uusi valikuid, sest nii mitmedki reklaami- ja meediaagentuurid, sealhulgas tema enda oma, panid uksed kinni.
Kirg droonide vastu sai mehe jaoks alguse siis, kui ta ostis oma täna 13-aastasele pojale „suvalise“ kopteri. „Siis lõi lambi põlema, et sellele võiks ju kaamera ka alla panna, see oleks päris vägev!“ Ideelõng hakkaski hargnema sellest, et kopteritele kaamera paigaldada ning õhust filmima ja pildistama hakata. Droonid “mitmikkopterid ehk multirootorkopterid” kujunesid välja kohe pärast selle mõtteni jõudmist. Täna teamegi multikopterit rahvasuus rohkem droonidena. „Tuligi idee, et tahaks ikkagi õhust pildistada ning filmida.“
Täna pakub Droonimaailm mitmekesiseid teenuseid alates droonide müügist, ehitamisest, remontimisest kuni filmimise, pildistamise ja koolitusteni. Henry sõnul läheb suurim rõhk töös just sisu loomisele, kuid ehitanud on ta näiteks ka eriotstarbelisi droone kaualendavatest filmitööstuses kasutatavateni välja. Oma loodud ettevõttes toimetab ta peaasjalikult üksi, vahel käivad abiks insenerid ja elukaaslasest turundusabiline.
Nii käib ta ühel hetkel inimesi koolitamas droonide kasutamise, lennutamise, ohutuse, nippide-trikkide teemal, järgmisel momendil tegeleb aga droonide remontimisega või on hoopis kuskil objektil filmimas-pildistamas. Tööd jagub, võtab ta kokku. Droonide ohutusest rääkides peetakse eelkõige silmas kehtivatele reeglitele vastavat lennutamist. Lennutamise reeglistiku väljatöötamise juures on samuti Henry oma panuse andnud. „See oli juba 2015. aastal, kui majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis droonimüüjate, -ehitajate ja -tootjatega maha istuti ja esimesed reeglid paika pandi.“
Droonid on üks modellismi osa, ütleb Henry. Sellest on nad välja kasvanud. Nüüd näitab ta meile kontoris kapi peal seisvat kopterit, millega ta lennutamist kunagi alustas. „Sellist kopterit on väga-väga raske lennutada. See on nagu hoiaksid ühte palli teise palli peal ja siis pead niimoodi kogu aeg seda ka manuaalselt juhtima. Korralik elukas, kui sellega midagi juhtub…“ räägib ta. Tänaseks on Henry ise ehitanud üle neljakümne professionaalse lennuvalmis multikopteri.
Üks mees kahe drooni ja viie kaameraga
Droonidest kujunesid algupäraselt õhus pildistamise ja filmimise abimehed, täna on neil aga oluliselt laiem ampluaa täita. Droone võib näha aeromõõdistamisel, põllumajanduses, tööstuses, ehitusjärelevalves, inspekteerimises, elektriliinide kontrollimisel, sõjategevuses – need on vaid mõned näited. Iga valdkond eeldab sealjuures kindlat, spetsiifilist seadeldist.
Henry on oma töös suurema rõhu pannud just filmimisele ja pildistamisele. Viimase aja klientideks on olnud erinevate spordiürituste, sh ekstreemspordisündmuste korraldajad. „Kliente on nii palju, mingit sellist kindlat suunda väga ei tookski välja.“
Suvi on tihe aeg. „Siis olen õnneks enamuse ajast kontorist väljas. Kui on aga vihmane ilm, tuleb hakata jälle arvuti taga monteerima.“ Erilisena toob mees esile oma oskuse teha drooniga teistlaadi võtteid ehk dünaamilisi õhukaadreid. See ei ole pelgalt, kaamera käes, filmimine, vaid hoopis midagi keerukamat. Kahte pilti näeme ka tema kontoriseinal. Nende kohta ütleb ta järgmiselt: „Need on sellised pildid, mida Eestis mitte keegi lähitulevikus ära ei teeks, sest droonil oli küljes ülimalt võimas ning eriline 100Mpix kaamera. Kaamera nimi on PhaseOne ja üks foto on 100 megapikslit ning neid fotosid mahtus sinna äkki 70. PhaseOne tippkaamera – seda kassid ostaksid, nii-öelda. Seal on ikka väga hea kvaliteet. Isegi pimedas jäävad värvid kõik õigeks, see on müstika.“
Kuidas on aga Henry omandanud kõik need teadmised droonide hingeelust? Ta nendib, et see on tõepoolest selline ala, mida lihtsalt niisama ei õpi. Eestis ei ole tema sõnutsi täna võimalusi süvitsi droonide hingeelu kohta õppida. Siin-seal õpetatakse ikka droone kasutama, aga mis puudutab nende tehnilist hingeelu ergonoomikat, siis sellised oskused tuleb ise omandada. Näitena toob ta droonide stabilisaatorid, mis hoiavad horisonti, kui droon end kallutab. Neid on tulnud tal täiesti ise omal ajal toota.
Eriilmelisi droone on Henryl palju, täpset arvu ei oskagi ta kohe öelda. Ruumis, kus intervjuud teeme, näeme igatahes vähemalt kümmet erinevat. Mõni neist hiiglaslik, teine aga väiksemat sorti. „Neid on erinevaid ja kõigiga tuleb tööd teha. Viimasel filmimisel käisin näiteks kahe drooniga ja viie kaameraga, üksi. Ühe viskad maha ja teise võtad kätte. Teedki erinevaid nurki, mitmel tasandil,” jutustab Henry.
Sel ajal, kui droonid populaarsemaks said, oli rahva seas näha suurt õhinat nende kasutamisel. Pidevalt võis sotsiaalmeedias näha pilte, kus inimesed moodustavad südamekuju ja siis seda drooniga jäädvustavad. Täna tajub Henry enda sõnul, et selline õhinapõhisus on ringi vaadates pigem ära kadunud. Kindlasti on oma roll siin mängida ka reeglitel, mis on aja jooksul karmistunud, arvab ta.
Henry ise harrastas kümmekond aastat tagasi samuti oluliselt rohkem pildistamist. Praegu juhtub seda enim siis, kui ta käib testimas uusi kaameraid, mida ettevõtted talle saadavad. „Mulle meeldib öelda, et pigistan majoneesi sensoritest ja kaameratest välja.“ Täna on droon Henry meelest pigem inimeste töövahend. „Ma kaldun arvama, et pigem on see ikkagi töö, kus seda peamiselt kasutatakse.“
Droonidega seonduvaid põnevaid juhtumeid mehel väga rääkida ei olegi. Siiski, just eelmisel aastal, pärast 11 tegutsemisaastat, saatis üks ettevõte talle tutika, uhke drooni testimiseks. Henry mõtles, et laseb oma pojal sõita kardirajal kardiga, ise samal ajal õhust kaadreid püüdes ja sõiduvahendiga samas tempos püsides. See aga nõuab drooni puhul spordirežiimi, mis lülitab välja igasugused kokkupõrget vältivad sensorid. Ühel hetkel lendaski tuliuus droon otse lepikusse.
„Kirjutasin ettevõttele, et ma jõudsin juba drooni ära lõhkuda ja saatku nad uus. Järgmine päev oli mul täpselt filmimine ja ma olin nii pahane, et ma ei saanud seda seal kasutada. Võtsin vana drooni ja tegin ära.“ Drooni nii-öelda ärakadumine sõltub tihtilugu selle maksumuse astmest, ütleb Henry. On droone, millele tema drooni nimetust ei annakski. Samas kallimad on üsna tublid, sest nende elektroonika on üles ehitatud võimekamalt. Hinnavahemik on seadmetel väga erinev. Henry kabinetis näeme drooni, mille maksumus ulatub 25 000 euroni, samas saab ühe minidrooni kätte ka 500 euroga. Henry põhiline tööriist on aga DJI Air 3, mille maksumus ulatub 1500 euroni.
Hunt Kriimsilma elu
Droonimaailma kontoriruumis alustas ettevõte tööd 2019. või 2020. aastal, täpselt Henryle ei meenu. Droonide remont asub maja teisel korrusel, esimesel on ehitus- ja aianduspood, mis kuulub samuti just temale, ning veel veab ta eest Kohila Selvepesulat. Oma elu on ta sättinud nii, et töö asub kodust kõigest mõnesaja meetri kaugusel.
„Me oleme proovinud Tallinnas ka toimetada, aga väga vahet ei ole, neid tegijaid ei ole palju, kes on kuulutanud välja, et nad remondivad ja annavad tehnilist tuge.“ Droonide ehitus ja remont nõuavad spetsiifilisi teadmisi, sellega nõustub ka Henry. See on nagu püramiid, kus ühe elemendi purunemisel võib kogu süsteem kannatada. Sõbrad on Henryle ikka öelnud, et temas on seda insenerihinge, sest koostöös teiste inseneridega on Henry lisaks erinevatele droonidele ja kopteritele loonud näiteks kaamerakinnitusi ja aidanud droonide langevarjude kinnituste arendamisel. Soome- ja Eesti inseneride koostöö puhul on tegemist automaatselt avaneva varjuga, mis hakkab tööle siis, kui drooni kaldenurk muutub liialt suureks ja on oht alla kukkuda.
Kust on aga pärit tema säärane ettevõtlikkus? „Ma ei oskagi öelda. Ma arvan, et kõige lihtsam seda kirjeldada on nii, et neile antaks kanda, kes jõuavad.“
Lisaks mitmele ettevõttele on Henry aktiivne kohalikus poliitikas, ta kuulub nimelt Kohila vallavolikogusse. „Ma ei võta seda kohalikku tasandit väga poliitiliselt. Loomulikult poliitika sealt ei puudu, mis puudutab meie kompanjone, kellega koalitsioonis oleme, aga kohalikul tasandil tahan midagi ägedat ära teha.“
Eriliseks südameasjaks on mehele Keila jõgi, mida ta mainib meie jutuajamise käigus mitmel korral. Ta on korraldanud jõe korrastamise talguid ning teinud koostöös kohalikega korda nn Kohila vanade ja noorte saare pargi ja hingeasjaks oli taastada sinna viiv sild.
„Keila jõgi on siin tohutu väärtusega ja tahaksin rohkem inimestele südamele panna, et see on siin meie kõigi jaoks kasutamiseks. Jõgi ei ole pelgalt kellegi tagahoov. Võtke paadid või supilauad ja minge sõitke, nautige. Saate õhtul pimedas kopraid näha, metskitsed käivad seal joomas. Hästi äge, et meil see jõgi siin on ja tahakski üles kutsuda, et oleks rohkem inimesi, kes seda kasutaksid,“ räägib Henry.
Henry algatusel on volikoguni jõudnud eelnõu lõpetada nõue, mille kohaselt võib Keila jõel sõita maksimaalselt viie hobujõu suuruse mootoriga. „Ma ise olen ka väikelaeva juht nö kipper ja veeseadusest tulenevalt võib siseveekogudes, mis on vähemalt 20 meetrit laiad, sõita kuni 30-hobujõulise mootoriga. Iseenesestmõistetavalt ei saa meil olla iga veekogu jaoks erinev mootor. Panemegi siis nõude, et sõidame tasakäigul ehk ahtrilaineta ja millises jõelõigu ulatuses. Kõik asi taandub common sense’ile ehk iseenesest mõistetavusele“
Henryle on oluline kohalikes asjades kaasa rääkida nii palju kui võimalik. Ta on loonud Kohila ettevõtjate grupi, mille eesmärk on viia ettevõtjate hääl ja arvamus rohkem volikoguni. Millest ta aga unistab? Sellest, et iga päev pakuks väljakutseid. „Väljakutse on ikkagi ühe video otsast lõpuni tegemine. Ükskõik missuguse sündmuse või ettevõtte imago klipi tootmine on iga kord suur väljakutse. See on see, mille peale tahaks päriselt jäädagi,“ ütleb Henry Tombak.
