Helen Lennuk on õppinud nahakunsti, restaureerimist ja muinsuskaitset. Meie lehe huviorbiiti sattus ta aga seetõttu, et juba varsti on käes XII laulu- ja tantsupidu, kus Helen on Rapla maakonna laulupeo rongkäiku kujundaja ja “Mina jään raudselt Raplamaale” märgi üks väljatöötajatest.
Kohtume Heleniga kultuuriklubis Baas, kus ka sel sügisel on toimumas kultuurifestival SÄRIN, kus Helen täidab samuti kujundaja rolli ning juhib festivali kujundusmeeskonda. Hetkel aga võtab kõige enam aega rongkäigu kujundamine. Helen meenutabki, kuidas talle sügisel kunstilise juhi rolli pakuti.
„Mari Tammar küsis ükspäev minult üsna möödaminnes, et kas ma tahaks kujundada Raplamaa rongkäiku. Ma täiega punastasin selle küsimuse peale, kuna see tundus nii austusväärne ja tähtis ülesanne. Tal oli siis juba minu arust selle hüüdlause „Mina jään raudselt Raplamaale“ alge olemas.
Mari kutsus mind ja Jürgen Volmerit koos, istusime kolmekesi maha ideesid arutama. Mulle väga meeldis see mõte, et „raudselt Raplamaale“ ehitada läbi sepakultuuri, Raplamaal on ju nii palju seppasid ja sepikodasid. Sepad ja nahk on kuidagi seotud ja mina ja nahk oleme kuidagi seotud.“
Ühtsustunde tekkimine teiste inimeste ja oma juurtega
Helen kuulus põhikooli ajal laulukoori ning on laulupeol kahel korral käinud ka esinejana.
Viimast üldlaulupidu ta aga ei käinud vaatmas. „Enne seda oli noorte laulupidu ja ma tundsin end nii kõrvalejäetuna, nii kurvalt, kui istusin nõlvaku peal ja vaatasin kõiki neid inimesi, kes koos laulsid ja tundsid seda kirjeldamatut ühtsustunnet. Ja siis mõtlesin, et ma üldlaulupeole ei lähe. Sellepärast mulle ilmselt ka meeldis väga see Mari kutse rongkäiku kujundada. Siis oleksin ma jälle väga-väga osa sellest ühtsustundest.“
Kõige vägevamat elamust pakubki Heleni sõnul laulupeol see ühtsustunde tekkimine. „Seisad seal kaare all, natuke nagu värised üle keha. Võimas tunne on seal koos teistega laulda. Kõige tugevamalt ongi meeles 2002. aasta, kui laulupeo repertuaaris oli hästi palju isamaalisi laule. Siis neid laule laudes ma natuke tundsin, et mida võisid tunda meie vanemad, lauldes oma maad vabaks.“
Seekordset laulu- ja tantsupidu läbiv mõte on oma juurte ja pärandi tundmine. Nii küsingi Helenilt, kui palju tema enda juurtest ja päritolust teab. „Ma arvan, et mu juuretunnetus on natukene keskmisest sügavam.
Minu juured on ema poolt Raplamaal, isa poolt aga Setomaal. Minu isa mõlemad vanemad ja vanavanemad on Petserimaal üles kasvanud ja vähemalt korra aastas käime seal “külas”. Augustis on Petseri kloostri nimipüha, mis on väga suur ja tähtis püha seal. Klooster ehitakse imeilusate lillevaipadega ning siis käiakse haudadel. Mulle väga meeldib tegelikult see traditsioon. Muidu Eestis kalmistutel käies on selline äng ja kurbus sees. Setomaal minnakse haudadele sööma, jooma, isegi lauldakse, natuke võib-olla mängitakse pilli. See on selline pigem rõõmus sündmus. Istutakse pinkidel, pannakse haudadele süüa ja räägitakse sellest lahkunud inimesest mingeid toredaid lugusid. Siis õpidki tundma oma juuri.“
Seto kultuuriga on Helenil seos veel läbi seto koori, kus on üle kümne aasta olnud.
Helerin Väronen / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 14. juuni Raplamaa Sõnumitest
