Konstantin Kuningas
Oti mõisas esietendub 29. juulil commedia dell’arte stiilis “Kahe isanda teener”, kus Loviise Kapperi, Kaisa Selde ja teiste seas läheb traditsioonidega mängima noor andekas näitleja Pirte Laura Lember.
Hiljuti, 2021. aastal müüki saabunud Oti mõis on Saaremaa vanim, esmakordselt mainitud 1309. aastal. Commedia dell’arte oli 16.–18. sajandi Itaalia rahvakomöödia. Selles esinesid kindlakskujunenud tüübid: Arlecchino, Colombina, Pantalone, Pierrot, Pulcinella jt. “Kahe isanda teener”, mille autori Carlo Goldoni eriline sümpaatia kuulub energilistele väikekodanluse esindajatele, pärineb 1746. aastast.
Goldoni kirjutas üle 200 näitemängu. Mängitakse neist peamiselt paari. “Teenrit” on Eestis tehtud mitmel kujul, sealhulgas inglaste versiooni “Üks mees, kaks bossi”. Teisest, “Mirandolinast”, valmis 1985. aastal ka erootikaklassikasse kuuluv Tinto Brassi ekraaniteos. Rainer Werner Fassbinder lavastas 1970. aastal “Kohviku”.
Lember sai 2018. aastal peaosa seriaalis “Miks mitte?!”. Vabakutseline Lember lõpetas eelmisel aastal Viljandi teatrikooli, kus läbis kolm aastat enne “Teenrit” commedia dell’arte kursuse.
Mida andis commedia dell’arte töötuba, mida Matteo Spiazzi Eestis aeg-ajalt korraldab?
See kestis paar nädalat. Algul võtsime läbi füüsise, õppisime kõndima erinevate tegelastena. Siis õppisime maskidega liikuma ja vastavalt maskile häält looma. Lõbustav ja vabastav oli mängida nii iseloomulikke tegelasi, mida on mängitud niimoodi aastasadu. On mingid reeglid, aga samas pakub see vabadust. Lõpuks pakkus ta välja ühe vana Itaalia teksti, mida õpilased kohandasid ja esitasid vanalinnapäevadel.
Goldonist me palju ei rääkinud. Matteo tegi mingi sissejuhatuse põhilistest autoritest ja kahest koolkonnast, millest uuem on maskideta. Kuna keskendusime maskidega versioonile, ei tahtnud ta palju loengut pidada, soovis kohe tegutseda.
“Armastus kolme apelsini vastu” autori Carlo Gozzi arvates ohustas Goldoni commedia dell’arte traditsiooni, Goldonile aga näis improvisatsioonil ja maskimängul põhinev commedia dell’arte vulgaarsena, oma aja ära elanuna. Miks Goldoni on endiselt hea?
Meeldib see, kuidas ta tegelasi tabab või teravus, kuigi lavastaja Sander Pukk ja dramaturg Siret Campbell on “Teenrit” kaasajastanud. Tegelaste suhted on nii klassikalised. Lugu sarnaneb mingis mõistes Shakespeare’i “Kaheteistkümnendale ööle”: naine riietub meheks ja tuleb armastatu järele. Oleme seda lugu kuulnud, aga Goldoni loos on rohkem särtsu.
Kuidas mõjutab see, kuidas teised on rolli teinud?
Kuna commedia dell’arte’s on kindel viis, kuidas mängitakse, siis muidugi tekib tunne, et peab kuidagi kindlalt mängima. Kui aga näed, kuidas teised on lahendanud, siis leiad sealt vabaduse, et võib ka teisiti minna. Vaatasin klippe Youtube’is. Üldiselt ei taha vaadata, kui keegi on teinud sama rolli, aga commedia dell’arte puhul on isegi tänuväärne natuke üle võtta – kui miski toimib, siis põhjusega. Seejärel lisan midagi omalt poolt.
Kuidas see roll avab, mida nõuab?
Nõuab, et julgeksin kombata enda piire. Lahti lasta mingist tekkivast hirmust ja häbitundest, et panen midagi üle või teen valesti. Ma ei tea, kas see on mingi noore näitleja asi. Kui Clarice puhul ei pane täiega, siis kukud läbi. Pean usaldama ennast, materjali, partnereid ja olukorda nautima. Commedia dell’arte puhul on kõige olulisem mängulust. See tuleb üles leida. See võib vahel kaduma minna, kui drillid üht asja kogu aeg. Võib tekkida tunne, et kurat, siit ei ole rohkem midagi võtta, ma ei tea enam, kuhu minna. Sellele tegelasele on mingis mõttes kõik lubatud, kuna ta on oma tunnete ori.
Kuidas kulges esimene lugemine?
Tanel Ting osales Zoomi vahendusel ja kuna ta kehastab vanemat meest Brighellat ja Zoom veidi läägas, tuli ta alati sisse kuidagi järsult ja hilja, mis lisas vürtsi, tekitas tunde, et nii võikski olla. Esimesed lugemised võivad olla ka stressirohked, ei tea, kuidas välja tuleb ja kuidas trupp on, aga selle materjali puhul oli küll lõbus. Lugesime esmakordselt kohandatud versiooni ja oli palju üllatusi, uusi naljakohti. Enne olime lugenud kaasajastamata varianti.
Tambet Tuisk eksperimenteeris teie lennu etenduse “Memento” lavastajana meetodiga, mida nimetas vooks.
“Mementost” polnud paberil mitte midagi. Oli suur valge tahvel kondikavaga: esimene ülesanne, teine, kolmas, neljas… Ma ei mäleta, kui palju neid oli. Kogu sisu oli impro. Olime teinud harjutusi, sessioone, katsetanud. Tambet andis spetsiifilised ülesanded, millest kasvasid mingid vormid või skelett, jada, üks ülesanne teiseks, aga see oli tunnetuslik, pidime koos tajuma, millal üks plokk lõpeb. Suur hetkes loomine.
Tahab lavastaja näha, kuhu näitleja on võimeline minema?
See on äge, kui lavastaja annab näitlejale võimaluse minna end avastama, loob ruumi, kus saab katsetada ja ka läbi kukkuda, sest see õpetab palju, sellest tuleb nii näitlejale kui ka lavastajale palju infot, eriti kui on partnerid, kes lasevad olla ja katsetada. Tambet ei tahtnud end lavastajaks nimetada, tema jaoks oli see ühislooming, kuigi pöördusime ikkagi tema kui lavastaja poole, temast oli palju tuge. On kindlasti ka lavastajaid, kes töötavad teistmoodi, kellel on kindel kontseptsioon, aga tahaksin uskuda, et ka nendega on näitlejal võimalik avastada.
ERR kirjutas, et teie kursuse teise eelmise aasta etenduse “Sorry, me teeme Tšehhovit” kõige meeldejäävamaks – võiks lausa öelda, et lavastust defineerivaks – võtteks oli rütmiline grupiviisiline liikumine, mis liitis kõik lavalolijad visuaalselt üheks.
Lavastaja Katariina Unt lasi meil tegelased luua, ei näidanud ette, kuigi tal ilmselt oli kindel visioon, kuhu ta tahtis jõuda. Minu jaoks oli iga etendus uus protsess, mitte resultaadi mängimine.
Mida psühholoogiast lugemine on teile teatri kohta andnud?
Ma teatri nimel pole psühholoogiast lugenud. Lihtsalt ühel perioodil pakkus huvi. Aga kindlasti on kasuks tulnud, sest näitlejana tegeled ju inimestega, inimhingega. Teatrikooliga on mingid asjad saanud ka endas psühholoogiliselt selgemaks. Katariina sõnul läksid minu mingid ülesanded isiklikuks, haavade lahtikiskumiseks. Ta ütles: sa ei tulnud siia ennast ravima, sa õpid, kuidas neid asju töös kasutada. Minu jaoks on see isiklik. Mina olen ju see näitleja, loon seda, elan oma elu. Kõik need asjad tulevad paratamatult kaasa. Tuleb õppida, kas lasta neil kaasa tulla.
Kes on meil vähem populaarne, kui võiks olla? Tundub näiteks, et Rein Malmsten. Teatri raudmees, kuid ei mänginud filmides, mida rahvas vaataks. Või välismaalt keegi. Inglismaal on palju teatrinäitlejaid, kes pole sattunud filmidesse või telesse.
Jah, ma pole vist näinud palju temaga filme. Olen tabanud end selliselt mõttelt küll, kui olen midagi vaadanud ja avastanud kellegi uue. Ma pole kahjuks saanud palju näha otse Inglismaa teatriasju, aga käisin just Old Vicis vaatamas “Machinalit” ja peaosas võlus noor Rosie Sheehy. Ma polnud temast kuulnud.
Tema mäng oli nii kaasahaarav, nii teistmoodi, et lihtsalt istusin saalis, suu ammuli ja mõtlesin, et appi, kas on võimalik, et ka Eestis keegi kunagi midagi sellest teeks. Ta oli leiutanud ilmselt koostöös lavastajaga tegelase omapärase keele, nii füüsilise kui ka vaimse. Tunduski, et see, mida tema füüsis väljendas, oli väga vaimne. Terve trupp väljendas tema vaimset olekut füüsisega ja kõnega. See mõjus kokku väga liigutavalt.
Algul mõtlesin, et mida ta teeb, miks see nii veider on ja siis see aina tõmbab ja tõmbab sind sissepoole ja saad aru, et see on geniaalne. Ülejäänud maailm tundub imelik peale seda. Kõik – lavakujundus, valgus, heli – oli täitsa teine tase.
Milliseid pakkumisi näitlejana platvormidel olemine välismaalt toob?
Vaikselt ikka tuleb iga natukese aja tagant Ameerikast, Inglismaalt, Saksamaalt, Itaaliast näiteks. Enamasti filmi- või teleprojektid. Teatrit pole palju pakutud. Vahel saan edasi, vahel ei saa. Õnneks ma väga ei võta enam hinge. Saan ju aru, et otsitakse spetsiifilisi tüüpe. Saatuslikuks võivad saada asjad, mida ma ei saagi mõjutada: silmavärv on vale. Või ei räägi õiget keelt või räägin vale aktsendiga. Seda saab muidugi arendada, aga kohe see ei muutu.
