Siiri Estrik-Abel
Käesoleva kirjutise ajendiks sai ajaloolase Liivi Aarma pöördumine. Temal on käsil ulatuslikum aardeleidude uurimine, mis muuhulgas viis ühe erakordse looni. Selle on Ester Kulagina oma esimeses, 2001. a ilmunud Kodila külade aja- ja kultuuriloo raamatus “Läbi aegade ja inimeste” välja toonud: nimelt olla rahva seas levinud pärimus, et siinse Raka küla Nahkru talu põllult leiti rahapada, mille kolm venda omavahel ära jaganud ja siis Rakveresse elama läinud. Leidjaks on märgitud Korni peremees Andres Rakles, täpne aeg teadmata.
Aarma küsimus oli, kas ja kui palju see juhtum Kodilas kajastust on leidnud. Peab ütlema, et eriti ei ole, seega on “rahva seas levinud” ehk veidi julge määratlus. Kui omal ajal ka rahapaja-lugu teati (või pigem aimati), siis on see üllatus praegustele vanematelegi põliselanikele. Aga võib-olla ongi tegemist suure saladusega, mis ainult ühe pere teada jäi?
Hiljuti meie hulgast lahkunud kodu-uurija Karl Estrik on 1970-ndatel kirja pannud, et “Järgnev on kuuldud … Korni Leo Juhani poeg Rakleselt. Leo vanaema – isaema – rääkinud, et tema (?) kündnud Nahkru põllul härgadega. Künnijärjel olnud kolm kivi lähestikku, kuhu ader nähtavasti takerdunud nõnda, et härjad jäänud seisma. Kui siis valju käskluse peale härjad järsult tõmmanud, tulnud maa seest välja pajasang ja muidugi koos pajaga, milles hõbe. Hõbe jagatud kolme venna vahel ja vähemalt üks vendadest läinud Rakveresse elama. Kes võis asuda Rakverre?”
Vastuse oma küsimusele ta arvatavasti millalgi sai, aga et seda selgesõnaliselt kirjas pole, jääb üle lugu n-ö kildudest kokku panna.
Leo ehk Leonhard-Martin Rakles/Raklas (mõlemad nimekujud on kasutusel olnud), kes seda jutustas, elas aastail 1906-1983. Tema vanavanemate Andrese ja Leenu elu oli oma aja kohta väga-väga pikk, mehel 96 (viimased ajad pimedana) ja naisel 83 aastat. Vanul päevil jõudsid nad Leoga kohtuda küll ja küll. Oma suuremad tööd ja teod tegid nad aga muidugi nooremas eas, veel 19. sajandil. Nende lapsed, tütred ja pojad vaheldumisi, sündisid 1858-1880.
Kui nimetatud kolme venna all on mõeldud Andrese poegi (vendi mehel ei olnud), siis selleks ajaks, kui hõbe leiti ja realiseeriti, pidid neist vanemad, 1862. a sündinud Mart ja järgmisena Juhan (1865) juba kaela kandma, et saadud raha toel kodunt välja laia ilma minna. Seega siis 1880…1890…?
Kolmas osaline võis ehk olla 1868. a sündinud Hans, kes koos ühe venna ja kahe õega kogu eluks Kornile jäi. Tema ehitatud olevat talu vanemat tüüpi maja – ühtlasi kunagine küla koorejaam ja hiljem mitmete manuliste elupaik, millest praeguseks on säilinud vaid osa tallimüürist. Moodne häärber kõrval sai Leo sõnul valmis samal ajal või varemgi, 1900. a paiku, arvatavasti Juhani käe all.
Korni, varasem Reinu, asub Oela külas, kunagise Kabeli välja külakalmistu ja karjatee veeres, Nahkru aga Rakal. Mingitel teadmata asjaoludel oli Andres või ta naine seal siis sugulaste maad kündmas. Samuti pole teada, kas omad ehk Nahkru Raklesed leiust aimu said. Või üldse, kellel ja mil määral – olenevalt varanduse suurusest ja väärtusest – tollase tsaaririigi seaduste järgi selle peale veel võis õigus olla.
Kas ja millal Andrese pojad kroonut teenisid, pole teada, aga esimese, Mardi kohta on Karl Estrikul märgitud, et ta olnud randrüütel ehk piirivalvemees, suure kerega. Sellest, kuidas tema Rakveresse jõudis, andmeid pole, küll aga teise, 1895. a linna juhtivaks ehitusmeistriks tõusnud Juhan Raklese kohta.
Tema sealsete suurte tööde kõrval väärib märkimist osalus 1907. a asutatud Hageri haridusseltsi koolimaja ehitusel. Väidetavalt sõitis Rakles jõuka mehena Rakverest siia töid korraldama ja juhendama mootorrattaga Harley Davidson, mis tollase Eesti mõistes üsna uudne liikumisviis oli.
Uudne oli seegi, et Juhani jõukust ka Kornile jõudis ja alates 1926. a sai seal käia “…kuulamas-vaatamas imemasinat raadiot, mille sinna oli toonud sugulane Rakverest jõulukingiks. Nõndaks, siis on selgunud Oela küla, aga võib-olla kogu Kodila esimese raadio saamisaeg. Mina… mäletan lapsepõlvest, et meilt, Kuberilt, käidi pühapäeviti Kornil raadiost jutlust kuulamas ja seda kutsuti “Korni kirikus” käimiseks,” on Karl Estrik kirjutanud.
Ehitusmeistril Juhan Raklesel ja ta abikaasal sündis aastatel 1899-1909 viis poega, kellest üks suri lapsena. Täismeheks sirgusid Voldemar, Karl-Johannes, Leonhard-Martin ja Rudolf-Nikolai. Isa sai neile anda korraliku hariduse ja võimaluse maailma näha, võõraid keeli õppida.
Kõige huvitavam ja säravam oli ehk vanima poja Voldemari elukäik, kuigi ta oli 60. eluaastani vallaline ja lapsi ei saanud. Märkmeid on ka Rakvere gümnaasiumi ja Käsmu merekooli lõpetanud ning jäälõhkuja Suure Tõllu peal elektriku-mehaanikuna töötanud, sõjas kaduma jäänud Rudolfi – ja muidugi noorena koos vennaga merd sõitnud, hiljem meil siin Kornil elanud Leonhardi enda kohta (huvipakkuvad ehk eelkõige nende järeltulijatele).
Karl-Johannese kohta on aga vaid napp ülestähendus, et ta õppinud Tartus ajakirjandust ja olnud pärast Virulase abitoimetaja või toimetaja, põline vanapoiss. Suri 54-aastasena, on maetud Rapla kalmistule.
Voldemar Rakles lõpetas Tallinnas Riigi Kunsttööstuskooli ja pedagoogika kursused ning omandas sellega joonistaja, joonestaja ja kunstkäsitöö õpetaja kutse. Õpetajaks ta saigi, näiteks on Gustav Ernesaks oma mälestusraamatus “Kutse” maininud teda oma klassijuhatajana Reaalkoolis 1919/20. õppeaastal. Sugulased on Voldemarist rääkides nimetanud ka Pallase kunstikooli ja Eduard Wiiraltiga seltsimist, koguni viimase Kodilas viibimist.
Igatahes on Voldemari siin veedetud suvedest kindla tõendina olemas mõned pliiatsijoonistused ja visandid. Ja veel 2001. a olevat Korni aidalakas pärijate valduses olnud “onu Volli” noorpõlves loodud kivimite kollektsioon. Väidetavalt huvitus ta ka astronoomiast ja fotograafiast.
Mis aga kindlalt kogu eluks jäi, oli usk. Selleni olevat Voldemar jõudnud mingi tõsise tervisehäda pärast, ilmselt üsna noores eas. 1927. a augustis kirjutas ajaleht Kaja, et Budapestis on alanud viies Euroopa kristlik konverents. Eestit esindasid seal kolm saadikut: õp. Rakles, üliõpilane Koljo ja misjonär Koovit.
Nad said nädala jooksul osa suurejoonelistest koosolekutest linna kirikutes jm suurtes esinduslike hoonete saalides, läbi linna kulgenud rongkäigust ja laevasõidust Doonaul koos vabaõhukoosolekutega. Kristliku noorsooliikumise alusepanijana nimetati artiklis ameeriklast Clarki.
Viiekümnendate algusest on üks mälestus Voldemari külastamisest tema raamatute jm vaimurikkusega täidetud elupaigas Tallinnas, millalgi asus ta aga alaliselt Virumaale, kus oli Avispea vabakoguduse pastor. Nutika mehena pidas mitmeid teisigi ameteid, viimati Triigi sovhoosis. 1968. a hukkus traagiliselt.
“Esiisa” Andres, kellest see lugu siin algas, oma igivanul päevil muidugi enam Korni talu pidamisega ei tegelnud, seda tegid üheskoos lapsed, samuti juba üsna eakad ja kõik vallalised.
Naabruses nähti nende elukorraldust niimoodi: “Mina, K, mäletan, et külarahvas naeris – Kornil on parlamendi valitsus. See käis u. nõnda: Leenu küsis, mis Miina arvab, Miina küsis, mis Prikk arvab, Prikk küsis, mis Hans arvab, õiget peremeest polnud ja võib-olla asjal õiget minekut ka polnud.” Omavahelisi tülisid ja kiusugi võis ette tulla.
Hans olnud väga hea “põrsaruunaja”. Tasu selle töö eest läbi aastate ja aegade olnud tal alati ühesugune – kaks kubu õlgi! Prikiks nimetatud Priidikul “olnud nii pikad vuntsid, et tõmba või kõrva taha sõlme. Kord jõulupühade ajal Prikk jäänud kuskil kole vinti ja magama ning küla plikad-koerad lõiganud teise vuntsi ära!”
1938. a oli Korni vanemast põlvest järel veel vaid Andrese tütar Leenu. Nüüd tuli tallu tagasi Juhan Rakles koos abikaasa Leenaga, tuues Rakverest kaasa ka poja Leo, kellest sai siin nüüd uus täievoliline peremees. Ega see neil kerge olnud, ikkagi paremat elu näinud linnainimesed ja Leo “adramadrusena” kogenematu.
Põllupidamise asemel keskendus ta metsale, müüs propse. Tal oli ka pere, naine ja 1939. a sündinud poeg Rein. Sõda lõppes Leole Tšehhi põrgu, vangistuse ja sunnitööga. Ka hiljem oli ta tööl kodunt kaugemal, mitte kohalikus kolhoosis.
Sõjajärgsest ajast mäletatakse siin, et Rakleste elujärg oli vaene ja vilets, mõne teisega võrreldes ka abitu. Vana Juhanit suurt näha ei olnud, ta vaevalt käis väljas. Kõige rohkem nähti teda veranda peal korvtoolis istumas.
Proua energilise inimesena aga otsis seltsi ja tahtis juttu ajada, oli ka mõnda aega väikese naabripoisi hoidja. Ta äratas tähelepanu ja jäi meelde, kui oma saksemat sorti palitut kandes ühte külaperesse ilmus ja seal väikse poisiga hasartselt kabet ja “nipsu” mängis. Eks ta püüdis ka oma mehele hoolitseja-perenaine olla, nii nagu vähegi oskas ja sai, viimati juba ise haigena. Abikaasad surid mõlemad 1953. a.
Juhani õe Leenu elu jätkus kõrge eani veel üsna tegusana, nagu ta varematel aegadel Korni Rakleste naistest vahest see kõige tublim oligi olnud. On teada, et veendunud usuinimesena käis ta Selis abiks hätta jäänud kogudusekaaslasel, lastega lesel. Oli ajuti kolhoositöölgi ja hoidis lapsi, olles nendega lahke ja leebe. Tollased kavalad naabripõnnid said temalt välja nuruda ja võib-olla sissegi vehkida “katariinasid” – tsaariaegseid kehtetuid paberrahasid, mis sahtlitest ahvatlevalt vastu vaatasid ja mängima meelitasid.
Siinkirjutaja isiklikud mälestused Raklestest algavadki Leenuga, kelle kuju silme ette tuleb. Juttu temast oli üsna palju, arvatavasti seoses vanadekodusse viimisega, mille järel jäi domineerima Leo naine Juuli. Poeg Rein oli juba “Kodila tolmu jalgelt pühkinud” ehk suuresti omal algatusel pärast 6. klassi lõpetamist kohalikust koolist linna ehitust õppima põgenenud. Ühe kindla põhjusena nimetas ta hiljem alati oma läbini eestimeelset kodust kasvatust, mis siin tekitas pidevaid vastuolusid ühe veendunud kommunistist õpetajaga…
Hiljem teadsin-tundsin ka Leod ennast, kellele oli vanemas eas antud rahulikku ja mõnusatki põlve ning rõõmu mesilaste pidamisest, kui ainult jalad poleks vaeva teinud. Ta oli paljudele meeldiv vestluskaaslane ja suur raamatusõber, oskas hinnata pärast Voldemari surma Kornile toodud kogude väärtust.
Teated haruldastest raamatutest jõudsid 1984. a ka üle mere, Saaremaal ja kogu Eestiski tuntud kollektsionääri Juhan Saare kõrvu, kes “kogub peale raamatute kõike vana ja on asutanud oma muuseumi, … kus neid vaatavad ja loevad vähesed, kui üldse lugeda saavad. Sellest vaatevinklist tundub asi ülekohtusena, kuid on muidugi see võimalus, et kui Saar poleks neid … Saaremaale vedanud, oleks need hoopis hävinenud.”
See saatus sai osaks siiski vaid valitud raamatutele. Õnneks ka siis veel, kui püsielaniketa majja oli juba sisse murtud, seisid tumedate võõrkeelsete selgadega salapärased köited nurgapealse toa jahedas hämaruses ja vaikuses puutumatuna riiulis. Lõpuks jäi Reinu otsustada, kellele need jäävad. Üksi ta ei tegutsenud, püüdis asjatundjaid kaasata.
Rein oli küll linnamees, aga Kornit ei jätnud kunagi. See oli talle pelgupaik ja tõeline kodu. Tema surmaga 2015. a ja Korni maja müügiga Rakleste/Raklaste 181 aastat püsinud nimi Kodilast kadus, aga lugu jääb. Avastamist oleks seal veel väga palju. Hea, et aardeleid jutuks tuli, oli põhjust meenutada.
Karl Estriku märkmete (tsiteeritud jutumärkides, kirjaviisi muutmata), kirikukirjade, külarahva ja oma muljete-mälestuste põhjal EA. S
*
Vahetud kommentaarid Liivi Aarma uurimusele „Kodila hõbeda-aare – legend või tõelisus (Raplamaa Sõnumid 4.09.2024)
– Sääse saun Korni Andrese sünnikohana on üles kirjutatud ilmselt perekonnapärimuse alusel. Ju ta siis seal ilmale tuli, kui seda rõhutati ja meeles peeti. Sääse oli/on ju n-ö Kadarpiku õue peal. Kuidas ametlikult kirja panna tuli, on iseasi.
– “Kornischit” kasvatusasutuse nimena mina pole maininud, ütlesin vaid, et pärimuse kohaselt kasutasid kasvandikud, nn kolmikpoisid (školniki), seda sõna. Pärimus on kolmekümnendatel (?) üles kirjutatud Leena Randorfilt Raplas (minu vanatädi, sündinud Estrik). Leidsin selle millalgi kirjandusmuuseumi materjalidest, oli kuidagi seotud Paul Ariste uurimustega.
– Mingite varasemate seoste põhjal nimetati Kornit tõesti ka Reinuks, selle kohta on Karl Estrikul märkmeid: et koguni Reinu härraks olla Priidik Rakles end tituleerinud.
– Kodila kooli kohta pikalt kirjutatu “Kui võrrelda…” pärineb kohaliku eesrindliku põllupidaja, mitmete kohalike algatuste eestvedaja Jüri Tallenhofi aastapäevakõnest 1951. a. See on “Koduloolases” avaldatud 5. oktoobril 2021.
– Vennastekoguduse silmapaistvaim tegelane Kodilas oli Juhan Sulakatko/Sullakatko, ta oli n-ö elukutseline – rändas jutlustajana kogu Eestis, hoidis kontakte, kutsus rahvast Rapla kanti. Siin oli ju väga aktiivne tegevus.
Tema kodutalus, Korni naabruses asuval Uue-Raaklel oligi suur osa ruumikast, kahe korstnaga majast palvesaal. Hiljem anti talu rendile. Kolhoosi ajal olime meie seal mõnda aega korteris. Palve-hiilgeaegade mälestusena oli lauda nurga taga säilinud veel aukartust äratavate mõõtmetega “välisaal”, 5-6 auguga kuivkäimla!
– Traditsiooni järgi on seesütlev kääne nimest “Raka” olnud alati l-lõpuline: Rakal (nagu Türil, Otsal…).
– Kogemata on tekstis paaril korral Oelale “täpid peale karanud”: Öela.
Siiri Estrik-Abel
