Raplamaa neljas vallas töötab igas poole kohaga noorte heaolu spetsialist, kelle ülesanne on saada kontakt NEET-noortega ehk noortega, kes ei tööta ega õpi. Millised on olnud projekti edulood ja mis on noorte murekohad, sellest rääkisid Maris Laev, Anni Kersna, Mart Martma ja Kärolin Heinmäe.
Vastavalt Rapla, Kehtna, Märjamaa ja Kohila valla heaoluspetsialistid on tänaseks ametikogemust saanud erinevalt: kellel täitub aasta, kellel kaks. Siiski on kõigil neil olemas seiretulemused, mis koondavad noored, kes ei tööta, ei õpi või kellel on koolis püsimisega raskusi. Tööd jagub küll ja rohkem, ütlevad nad, lisades kui ühest suust, et omal kohal oleks noorte heaolu spetsialist kui täistööajaga amet.
Te olete saanud mõnda aega ametis olla. Millised on esimesed mõtted?
Maris Laev: On olnud sisseelamise aasta. Esimesed kuud läksid sellele, et projektist aru saada. Sotsiaalkindlustusamet andis palju sisendit koolituste ja enesetäiendamise osas. Hästi kenasti ette valmistatud projekt.
Kõigepealt tutvusime sellega, mida meilt oodatakse, siis tulid esimesed seirenimekirjad, nendega tutvumine ja siis hakkas tööpõld vastu paistma, et mis ja kes need noored on. Siis hakkasime koostööpartneritega tööd tegema – Töötukassa, lastekaitse jne.
Mart Martma: Minu esimesed noored tulid projekti teises osas, mis on ennetav tegevus 13-15-aastaste noorte seas, kes ei jõua kooli. Kuna kooliaasta lõpuni siis palju aega ei olnud, tegin enda jaoks selektsiooni: võtsin kooliga ühendust ja küsisin, kellel on reaalne võimalus õppeaasta lõpetada. Keskendusin sellele, et õppeaasta saaks lõpetatud. Kellel ei olnud enam see võimalik, selle puhul leidsin, et ei ole mõtet vägisi teda koolikeskkonda sundida ja pigem töötame selle kallal, et ta saaks endaga nii heale järjele, et ta järgmisel aastal hakkaks koolis käima.
Mis mind toetab selles töös, on see, et mul olid ka kooliajal raskused. Sealt vahest see kogemusnõustamise põhjal empaatiline lähenemine ja parem mõistmine.
Kuidas motiveerida võõra inimesena põhikooliealist noort kooli minema, kui ta ei taha seda teha?
Mart Martma: Meil on vaja jõuda selleni, miks ta koolis ei käi ja see on igaühe puhul individuaalne. Jõuda arusaamale, mis on need takistused ja kohad, mis teda elus kas kooli ei lase minna, koolist eemale tõukavad või kooli vastikuks teevad. Esimene töö käib selle kallal, mitte see, et ma olen järgmine inimene, kes hakkab ütlema, et sa pead koolis käima. Neid ütlejaid on juba niigi palju olnud enne mind. Mul ei ole mõtet sama plaadiga peale lennata, sest siis me ei jõua mitte kuskile. See on mõistmine, ühise keele leidmine.
Aga mis siis on need põhjused, miks noored ei õpi ega tööta?
Kärolin Heinmäe: Minu sihtgrupp on 20+ vanus ja nende tööle aitamine. Enamjaolt paljud ei lähe tööle sellepärast, et neil puudub varasem kogemus ja tööandja tahab täna juba kogemuste pagasit. Kui on noor, kellel ei ole kogemust, versus noor, kellel on, saab tööelus paraku tööle viimane. Suur osa läheb praktikakoha otsimisele, kus on meid palju aidanud Töötukassa, kes pakub tööpraktikat, et saada mingitki kogemust, et CV-d üles ehitada. Paraku üksi noor ei suuda tihtilugu leida kohta ja siin olen ma toeks.
Anni Kersna: Kehtna puhul on asukoht – meil ei ole väga palju tööd pakkuda. Eriti kellelegi, kes ei sõida või ei soovi sõita. Vaimne tervis on ka suur takistus – julgus ja pealehakkamine.
Maris Laev: Mul on ka palju vaimse tervise muredega noori. Palju on ka sotsiaalset probleemi, kus mul on noored, kellel on kodus inimene, keda nad peavad hooldama ja kelle tõttu nad ei saa kodunt välja. Siit tuleb koostöö sotsiaalosakonnaga või hoolduskoordinaatoriga, kes võtab selle ema, isa, vanaema, kes iganes kodus on, kelle tõttu noor on koju jäänud, enda vaatevälja, et noor saaks endale pühenduma hakata.
Need on probleemid, millele me ei mõtle, et miks tal võib-olla õppeedukus on maas, miks ta koolis hakkama ei saa, miks ta kooli ei jõua või miks ta tööle ei lähe. Tal on piinlik välja öelda, et tal on kodus alkohoolikust vanem, keda ta kodus toetab.
Mart Martma: Kui noorel on alkohoolikust vanem, lahendab ta pidevalt peas olulisemaid võrrandeid kui need, mida koolis parasjagu pakutakse. Tal pole aega keskenduda ja süveneda tema jaoks mõttetute asjade peale nagu kui palju on 5+5. See on ebaoluline, tal on olulisem ülesanne, kuidas järgmiseks päevaks või nädalaks saaks leiva lauale.
Teine asi on nutisõltuvus. Peame vaatama, miks noor nutis on – kas see on põgenemine reaalsusest või see on ainus koht, kus tal ei ole parasjagu mõtted halbadel asjadel. See aitab välja lülitada. Probleem süveneb, kui ta on hommikuni netis, siis päeval ei jaksagi koolis käia. Isegi kui käib, saab sealt negatiivset tagasisidet, sest ta jääb tunnis tukkuma või ei pane tähele. Kes tahab seda negatiivset kogu aeg kuulda?
Maris Laev: Minu näide, miks nutis ollakse, on see, et vanemad tülitsevad kogu aeg. Ta lihtsalt blokeerib selle. Teine – vanemad on lahku läinud, üks vanem katki ja ei leia lapsele aega. Noor läheb oma maailma, kus tal on rõõm, tegevus ja suhtlus. 16+ noored, kes ei jõua kooli, käivad seltskondades, kus tarbitakse alkoholi ja [mõnu]aineid.
Miks nad seda teevad – taustal jälle lahkuminekud ja kui neid ei huvita nutimaailm, leiavad nad mõtete äraviimise sealt. Tekivad sõpruskonnad, kellega leitakse ühisosa, sest kokku saavad tihti need noored, kellel on samad probleemid. Tekib kommuun ja sinna vahele minna on väga raske.
Kuidas neid siis päästa?
Maris Laev: Minu üks edulugu oli, et noor lõpetas kooli, kuigi oli sealt ära tulnud. See on mingil hetkel taipamine, et selline käitumine on elupõletamine. See tuleb pikkamööda. Sa ei ütle noorele, et miski on halb, vaid sa pead väga suunavalt näidete abil seda tegema, nii et ta jõuab ise taipamiseni.
Mart Martma: Mina proovin leida üles noorte unistused. Paneme need kirja ja siis kirja ka, mis on need sammud, mis sind unistusele lähemale viivad, ja mis on need sammud, mis kaugemale.
Ma saan aru põhikooli noortest, et neid on lihtsam tabada, aga kuidas ikkagi kätte saada 26-aastane noor? Millised on nende esimesed reaktsioonid sellisele „teenusele“?
Kärolin Heinmäe: Tegelikult me töötame isegi vanusega kuni 29.
Mart Martma: Kõige raskem ongi esimese kontakti loomine. Kui inimene paneb bloki peale, ega me ei saa vägisi. Kui ühe korra pakume, inimene on tõrges, siis poole aasta pärast tuleb järgmine seire, kuni mingi hetk ta on valmis abi vastu võtma või ei ole. Vahel lepime kokku ja teda ei tule, ei tule ka kolm korda ja üks hetk helistab ise. Kui keegi soovib, et teda nimekirjast üldse välja võetakse, siis me peame seda soovi austama.
Maris Laev: Me ei ole imetegijad, me hakkame neid suunama teenusele: vaimse tervise teenusele, Töötukassasse jne. Näitame neile teeotsad ette, kuhu ja kelle juurde on võimalik minna. Anname näiteks ette õppeplaani, aga nad peavad kõik ise ära tegema. Eks telefonis kas see hääl parasjagu on meeldiv ja kas tal on tuju kontakti luua.
Kui ma vaatan, et võõras number helistab, võtan vastu ja teie olete seal vastas ja ma sellest midagi ei tea. Ma oleksin küll vist natukene skeptiline.
Mart Martma: Kindlasti. Kui mulle oleks täpselt aasta tagasi keegi helistanud, siis ma oleksin ka. Ma ei olnud päriselt sellest enne mitte midagi kuulnud. Täitsa saan aru. Nüüd tuleb iga päev läbi meedia infot rohkem.
Kas suurem osa NEET-noortest on teenuse vastu võtnud ja hea meelega teie abi kasutanud või vastupidi?
Mart Martma: Mul on nimekirjas 75 inimest. Kui saadan kõigepealt e-maili välja, siis võib-olla alla kümne vastavad. Kes ütleb jah, soovib abi, kes ei soovi abi. Enamik on tegelikult need, kes on välismaal ja kellel on kõik hästi. Need, kellel hästi ei lähe, ei kipu vastama. Kui e-maili teel kontakti ei saanud, siis hakkame läbi helistama.
Anni Kersna: Mina olen hästi palju võtnud sotsiaalmeedia kaudu ühendust, sealt tuleb kõige rohkem vastuseid. Võib-olla sellepärast, et isik on taga ja kuna väike maakond, siis üks ühine sõber ikka on. Enamik, kes vastavad, on välismaal. On ka selliseid, kes ütlevad, et kui nad tagasi tulevad, siis annavad teada.
Kes teid selles protsessis aitab, ehk kellega te koostööd teete?
Maris Laev: Perearstidega, valdadega, kelle kaudu on vaimse tervise teemad; Töötukassa ja sealt tööle suunamised. Aga kõik, mis noor meile räägib, on konfidentsiaalne ja jääb meie vahele. Ega meil mingit võimupositsiooni ei ole, oleme tavalised inimesed, kes suunavad noori koostööpartnerite juurde, kuna meie käed jäävad lühikeseks.
Mart Martma: Mida me ei ole maininud, ongi võrgustiku töö. Meil kõigil on oma piirkonnas koostöö lastekaitsetöötajate, HEV-koordinaatoritega, sotsiaalpedagoogidega ja nii edasi. Tunneme üksteist ja teeme koostööd, saame pead kokku panna. Noortele lepime konkreetse inimesega konkreetse aja kokku ja tal on teada, kelle juurde ta läheb. Kui noorel on meiega usalduslik kontakt saavutatud, siis anname ta turvaliselt üle. Mitte et mine vaata ise.
Kui tihti te noorega kokku saate?
Kärolin Heinmäe: Oleneb, kui palju noor on nõus ise tulema. Minul on rohkem sotsiaalmeedia pool, seal nad on nõus suhtlema. Aga korra nädalas kindlasti vähemalt. Füüsilist kohtumist kahe nädala tagant umbes.
See on mõnes mõttes nagu 24/7 töö.
Kärolin Heinmäe: Jah. Kui noor kell 11 õhtul kirjutab, et tal on mure, siis ma kuulan ta ära. Muidugi oleneb, kui isiklikult sa teed seda tööd, aga kui kellelgi on mure, siis ma kuulan ta ära.
Maris Laev: Me ütleme alati noortele, et me oleme olemas, kui meil on võimalik. See on hästi oluline. Kontakt toob meid tihti noore jaoks esikohale, sest näiteks Töötukassas saavad nad korra kuus kokku pool tundi ja ongi kõik. See, et noor teab, et tal on kogu aeg keegi kuskil olemas, on hästi suur asi.
Me läheme ka nendega kaasa, näiteks kui nad pelgavad Töötukassas käia või vaimse tervise õe juures, esimesele tööpäevale jne. Me oleme täna poole kohaga tööl ja ajaline ressurss on väga piiratud ja kui ausalt ütleme, siis oleme omadega ületundides. Meil kõigil oleks vaja täiskohta, sest noored vajaksid meid rohkem.
Räägime siia lõppu ka mõne eduloo.
Kärolin Heinmäe: Kohila vallas on mul 14 edulugu, 13 on läinud tööle ja üks kooli. Kuuega teen hetkel tööd. Töö noorega ei ole see, et ühe kuu tegelen ja tehtud. See on pikk protsess.
Mart Martma: Üks noor sai järgmisse klassi edasi, see on edulugu. Edu on juba mõne jaoks see, et ta üldse kooli läheb. Kõige raskem on olukord nendega, kellel on koolitõrge, et ei lähe koolimaja uksest sissegi. Edulugu on, et üks noor läks koolimaja uksest sisse. Ühele noorele leidsin püsiva psühholoogi – ka see on edulugu.
Anni Kersna: Kehtnas on noori tööle saanud ja suur edulugu on see, kui ta läheb vaimse tervise õe juurde või Töötukassasse.
Maris Laev: Perearstikeskus suunas mulle ühe noore, kes hästi avanes ja on hästi tubli ja võimekas, lihtsalt see võimekus tuli üles leida. Ta võttis ühele kohtumisele kaasa oma sõbra, kus selgus, et ta on ka NEET-noor ja sai suunatud oma piirkonna heaoluspetsialisti juurde. Rapla noorte puhul on olnud kutsekooli astumist, tööle minemist, põhihariduse omandamisel klasside lõpetamist. Edulugu ei ole meile ainult see, et keegi saab tööle või kooli.