Eelmise nädala Raplamaa Sõnumite juhtkirjas (“Uhkustamise asemel peaksime silmad maha lööma”) konstrueeriti Rapla vallale omistatud korvpallipealinna tiitlit nagu häbiväärset seika ajaloost, mis sunniks siinseid oma silmi maha lööma õlgadele laskunud piinlikkustunde koormuse all. Vahest tasub avada kulissidetagust loori, et selgitada väärika nimetuse andmisega seonduvat tagamaad.
Kirjutaja on positsioneerinud kaks argumenti, mis paneb mõtlema korvpallipealinna tiitli asjakohasuse üle.
Esiteks on Raplas ka teisi tegevusvaldkondi, mida võiks eriliselt välja tuua – koorilauljad, kaasaegse kunsti viljelejad, kergejõustiklased ja nii edasi. Seda retoorikat kasutades tekib küsimus, miks pagana pärast kutsutakse Pärnu linna suvepealinnaks, kui ma olen oma silmaga näinud, et seal on ka kevad, sügis ja talv.
Teine argument küsib filosoofiliselt, kas me oleme korvpallipealinna tiitlit väärt ka siis, kui meie võistkondade tulemused ühel momendil langevad. Kas Pärnult võetakse suvepealinna tiitel, sest Eestimaa suvedega on nii nagu on – jaanipäeval on sama palju soojakraade kui ühel mõnusal detsembrikuu päeval.
Omavalitsusele pealinna tiitli omistamine on turunduslik võte kohalikule piirkonnale tähelepanu toomiseks. Ärisektoris tuntakse seda kui valemit, mille abil seada oma ettevõttele konkurentidest eristamiseks konkreetne põhiteema fookus, mis toob müügiedu. Nii saab Rapla valla korvpallipealinna näitel öelda, et tegemist on omavalitsuse turundusliku kampaaniaga, mille eesmärk on kohaliku piirkonna eluolu tutvustamine.
Kui rääkida turunduskampaaniast, siis tahes-tahtmata peame rääkima ka vaatajaskonna arvust ning sotsiaalmeedia klikkidest – need on mõõdikud, mille järgi oma edukust hinnatakse. Korvpallihooaeg on septembrist maini, mis tähendab üheksa kuu pikkust riigimeedias figureerimist – intervjuud, artiklid, videod, mängud, fännklubi ja palju muud. Ja nüüd tasub mõelda, kui paljude inimesteni see kõik jõuab. Pean ausalt ütlema, et olles üheksa-aastase kommunikatsioonijuhi kogemusega, jälgin kirega seda, millisel moel on suutnud Jaak Karp kogu selle masinavärgi tööle panna. Hämmastav!
Juhtkirja autor on välja toonud kaks olulist mõtet. Esiteks pean nõustuma, et meil on piirkonnas mitmeid väga erineva valdkonna tegijaid, kes on toonud Rapla vallale ühel või teisel moel suurt tuntust. Aga kas korvpallipealinnaks nimetamine tähendab seda, et me ei tunnusta ja väärtusta teisi tegijaid? Minu arust mitte.
Ja teiseks on juhtkirjas öeldud, et korvpallipealinnaks nimetamine tähendab meie omavalitsusele vastutust seista korvpalli tuleviku ja tulemuslikkuse eest. Jah, nii see on! Rapla vald on võtnud omale selge hoiaku, et seisame korvpalli kui spordiala populariseerimise ja tervisliku eluviisi eest. Omalt poolt tähendab see suuremate finantside paigutamist kohaliku meeskonna tulemuslikkuse tagamisse kui ka omavalitsuse turunduskampaaniatesse. Seda hästi tehes toome vallale positiivset imagot ning rohkelt külastajaid, kes käivad kohalikes toitlustusasutustes söömas või majutusasutustes magamas.
Mis on minu soovitus? Esiteks ärge langetage silmi häbitunde varjus, vaid tõstkem pea ning tundkem uhkust oma maakonna tegijate üle – kergejõustiklaste, lauljate, rahvakunsti viljelejate, ekstreemsportlaste ja paljude teiste nimel.
Eestlastel on justkui veres end ohvrina paigutada kaotajate rolli, kui uus idee ei meeldi – kaotagem see mõttelaad. Korvpallipealinna tiitel ei tähenda ega hakka tähendama seda, et kõik ülejäänud kunsti- ja spordivaldkonnad jäävad tahaplaanile ning sellele mõttele rõhumine ei ole midagi muud kui manipuleeriv taktika korvpallipealinna idee nõrgestamiseks.
Elis Tootsman,Rapla vallavolikogu kultuuri- ja spordikomisjoni liige / Foto: erakogu
