Eelmise nädala artiklis „Korvpallipealinna vastu, mitmekülgse Rapla poolt“ väideti lühidalt, et Rapla on rohkem tuntud oma mitmekesise kultuuripärandi kui korvpalli poolest ning igasugune pealinnatamine on üldse halb viis paikkondliku identiteedi kujundamiseks. Olles artikli ilmumise ajal lastega suvitamas, tegime teel Rakverest Peipsi äärde sportlikust huvist väikese sotsioloogilise uuringu.
Küsitlesime juhusliku valiku alusel 13 inimest (vanuses 20-40, mehed ja naised umbes pooleks), kes elasid Rakveres (8), Jõgeval (1), Viimsis (1), Võrus (1), Kasepääl (1), Tallinnas (1).
Küsisime 4 küsimust: mis teile meenub esimesena sõnaga Tallinn; mis teile meenub esimesena sõnaga Rapla; kas oskate seostada Raplaga mõnda kuulsat kunstnikku, kirjanikku, näitlejat, sportlast vms; mille poolest on tuntud Rapla kirik?
Küsimusele, mis teile meenub esimesena sõnaga Tallinn vastati: pealinn (6 inimest), lennujaam (1), autod (1), meri (1), vanalinn (1), Raekoja plats (1), Savisaar (1), kilukarp (1).
Küsimusele, mis teile meenub esimesena sõnaga Rapla vastati: mitte midagi (5 inimest), korvpall (3), korvpallimeeskond (2), väike linn (1), Kaitseliidu kool (1), maakate koht (1).
Küsimusele, kas oskate seostada Raplaga mõnda kuulsat kunstnikku, kirjanikku, näitlejat, sportlast, vastati: ei oska nimetada (11 inimest), Andre Pärn (1), Tujurikkuja (1).
Küsimusele, mille poolest on tuntud Rapla kirik, vastati: ei tea (11 inimest), kaks torni (2 inimest).
Meetod ja valim ei ole küll kõige relevantsemad, kuid ma sean hüpoteesi, et sarnasele tulemusele jõuaksime ka läbimõeldud ja ettevalmistatud uuringu puhul. Ja järelm on lihtne: üle kolmandiku ei teadnud Raplast midagi ning sama palju seostas Raplat korvpalliga. Lühidalt, Rapla jalajäljest kultuurile ei teadnud keegi midagi.
Ma väidan, et kui mingil põhjusel peaks korvpall Raplast kaduma, siis on Rapla küll endiselt mitmekesine, kuid minu hinnangul siiski tavaline Eesti väikelinn, kus on ilus kirik, head koolid, kultuurimaja, aktiivne kogukond jne, kuid millegi eripärasega suuremat publikut ei kõnetata.
Kui me ei taha olla vaikiv, unine linnake aegade raamatus, siis võiksime vastandumise asemel ühiselt mõelda, kuidas korvpalli edulugu rakendada ka Rapla kultuuri ning Rapla kui elukeskkonna ja turismisihtkoha tutvustamisel. Minu hinnangul ei ole mõtet pikemalt debateerida selles osas, kas korvpall on täna Raplale ainus laiemalt tuntust toov valdkond. Me erineme teistest linnadest kogukonna suurust arvestades proportsionaalselt suure korvpalli kandepinna, populaarsuse ja fanaatilise eestvedamise poolest. Kogu lugu sellest, et meil on sillad, jõed, kirik ja meilt pärit hulk andekaid inimesi, on illusioon tuntusest, mis ei aita meil kuidagi Rapla elukeskkonda edasi arendada.
Ehk debatt oleks võinud laias laastus alata sellest, mis teeb linnast pealinna, miks on oluline silma paista ja kas me sellist tiitlit üldse vajame?
Kui võrrelda tuntust indiviidi tasandiga, siis ennast kosmosest vaadates ei ole oluline eeskätt see, kuidas me ise endast arvame, vaid kuidas teised meid tunnevad. Me ise võime arvata, et oleme targad, ausad ja eetilised, aga kui me teiste arvates ei ole seda, siis on meie mõtted hädised ja meie arvamusest ei ole meile mingit kasu. Kui me ise nimetaksime ennast jõe, sildade, arhitektuuri, kultuuri- või intelligentsi pealinnaks, siis see paneks tõenäoliselt Viljandi, Paide, Haapsalu, Rakvere sugused linnad muigama ning suurematest linnadest pole mõtet siinkohal rääkidagi. Sellega tahan viidata, et misiganes pealinna tiitel on suunatud peamiselt väljapoole ja peaks olema kooskõlas sellega, mille poolest ollakse tuntud või mille poolest erinetakse.
Täiesti asjatundmatu on väita, et me ei ole „kopika pärast kisklev konkurentsipealinn“. Tegelikult tüüpilise väikelinnana just seda me olemegi. Ühelgi Eesti linnal ei ole „nafta puurauku’’, mille tuludest ehitada teid-tänavaid, vee- ja kanalisatsioonitrasse ning katta hariduse, kultuuri ja sotsiaalvaldkonna kulutusi. Omavalitsuste finantseerimise mudel on mõistagi palju keerulisem, kuid lihtsustatult võiks öelda, et enamasti on kõik omavalitsused tulumaksusõltlased. Linna-valla edukus sõltub eeskätt nendest inimestest, kes seal elavad ja töötavad ning makse maksavad või ostavad kohapealseid tooteid-teenuseid ning annavad seeläbi kohalikele tööd. See on sünergiline ring töökohtadest, tarbimisest, ettevõtlusest ja elukeskkonnast.
Seetõttu ongi oluliselt kaalukam argument, et korvpall tõi Aivar Kuusmaa Raplasse elama, mitte see, et terve Eesti on täis Raplast pärit silmapaistvaid inimesi. Tore, kui sellise suurusjärgu tegijad nagu Märt Avandi ja Kristiina Ehin tuleksid taas Raplasse elama ja põhjendaksid seda sellega, et Rapla on suurepärane elukeskkond. Siis see oleks asi, mille üle uhke olla. Kuid praegu on Raplale paljukirutud kahemeetrine korvpalli mängima tulev ameeriklane rohkem väärt kui teadmine, et eelmainitud on Raplast pärit.
Korvpalli esiletõstmine oli põhjendatud ka seetõttu, et selle taga seisab vabatahtlik kogukond, mitte avaliku sektori poolt palgatud spetsialistid. Haridus- ja kultuurivaldkond on omavalitsustele seadustega pandud kohustus, mille korraldamise eest makstakse üldjuhul inimestele palka. See ongi põhjus, miks me selles osas ei erine ühestki teisest linnast.
Kuigi võib väita, et ka kehakultuur on kultuuri osa, siis kes on asjaga rohkem kursis, teavad, et kui nn kaunid kunstid on üldjuhul rahastatud riigieelarvest, seisab sport üleval pigem fanatismil ja erasektori rahastusel. Mitte et kultuuris ei leiduks fanaatikuid ja erasektori rahastust, kuid nende proportsioonid on üldjuhul hoopis teised. Kui kultuurist kaoks erasektori panus ära, jääks mõni asi tegemata, aga kui spordist kaoks erasektori panus ära, sureks saavutussport lihtsalt päevapealt välja.
Seetõttu oli õõvastav lugeda Margus Mikomägi monoloogi „Buldooser on asendunud ekskavaatoriga“, kus ta muude küüniliste ideede vahel viitab pilkavalt korvpallimeeskondade taga olnud toetajate nimedele, mis vahetuvad sedavõrd kiiresti, et vahet neil pole. Olles ise pikaaegne Rapla korvpallimeeskonna toetaja, võin kinnitada, et väikelinna spordiklubi taha on toetajate leidmine omaette autasu väärt.
Hiljuti kuulsime uudistes, et ligi 40 000 elanikuga Pärnu korvpallimeeskond loobub toetajate äralangemise tõttu meistrivõistlustel osalemast. See näitab, et Rapla-sugusele väikelinnale on ainuüksi meistrivõistlustel osalemine juba vägitegu. Medalitele mängimine on juba väikestviisi ime, mis on võimalik ainult tänu korvpalli ees ja taga olevate fanaatikute ennastsalgavale tööle ning sellest saadav sotsiaalmajanduslik tulu ei jagune mitte ainult nende vahel, kes on korvpallist huvitatud, vaid kogu kogukonna vahel.
Korvpallipealinna vastu olijad käisid välja idee, et Rapla võiks olla üheks aastaks korvpallipealinn ainult juhul, kui meie meeskond on saavutanud Eesti mõistes tõelise tipu ja toonud koju meistritiitli. Korvpalli positsiooni paremaks tajumiseks käin välja idee, et me võiks olla tulevikus teatripealinn, kui leiduksid eestvedajad, kes suudaksid Raplas käima tõmmata teatri, mis ületab nii loomingulises plaanis kui ka pealtvaatajate arvu poolest kordades Pärnu Endla Teatrit.
Kuigi Rapla korvpallimeeskonna eelarve põhineb suuresti paljudel väikestel toetajatel, kes kõik on täpselt sama olulised, on suurimateks toetajateks täna Avis ja Utilitas. Utilitase näol on tegemist väärika eestimaise kontserniga, kes toetab tegelikult nii sporti kui ka kultuuri laiemalt, on nad oma peamise fookuse siiski pannud Rapla korvpalli toetamisele. Ja mitte sellepärast, et siin on mitmekesine kultuuri- ja elukeskkond, vaid sellepärast, et Raplas on fanaatiline korvpalli eestvedamine ja fanaatiline korvpallikogukond. Avise näol on tegemist ühe ettevõtlusharu maailma tuntuima kaubamärgiga. Inimesed, kes räägivad Rapla mitmekesisuse tuntusest, võiksid mõelda, et kõrvuti seisavad maailma tuntuim kaubamärk ja Rapla korvpall. Veel kord, mitte Eesti tuntuim, vaid maailma tuntuim. See oleks justkui Arvo Pärt oleks Riinimanda patroon.
Väide, et Raplale korvpallipealinna tiitli andmine oli emotsioonide pinnalt tehtud ja ühekülgselt kaalutud otsus, ei pea paika. Tegemist oli täiesti ratsionaalse ja kaalutud otsusega. Tüüpilise väikelinnana vaevleme täna tööealise elanikonna vähenemise käes. Viimase kuue aastaga on Raplast lahkunud ligi 500 inimest. Kui selline trend jätkub, ei ole meil mõne aja pärast inimesi, kes meie mitmekesisust üleval peaksid. Mistõttu peame omavalitsusena võtma kinni ja tunnustama iga tegevust, mis toob meile tuntust, elanikke, investeeringuid, külalisi jne, isegi kui me peame ennast seetõttu mõne arvates vaimuvaeselt kõlavana pealinnaks kuulutama.
Rapla Korvpallikool ei ole Rapla jaoks lihtsalt spordiklubi, vaid Rapla suurim sotsiaalne ettevõtlus. Lisaks tuntuse, uute inimeste ja külaliste toomisele, kogukonna kaasamisele ja lastele huvihariduse pakkumisele jõuab suurfirmade poolt Raplasse investeeritud rahast osa läbi reaalmajanduse hariduse ja kultuuri ülevalpidamiseks. Seega korvpalli mõju Raplale on oluliselt laiem kui viis higist meest või naist ühte palli taga ajamas.
Seejuures mitteametlikult kannab Rapla korvpallipealinna tiitlit juba mõnda aega. Selline kuvand ei ole tekkinud ühe hooaja põhjal, vaid on 20-aastase järjepideva töö tulemus. Korvpalliliidu tegevjuht on nimetanud Raplat ka korvpallikoduks. Ma loodan, et kunagi nimetab teatriliidu juht Raplat ka teatrikoduks. Me võime korraldada ideekonkursi ja arutada selle üle, kas me oleme sildade või jõe ääres elava rahva linn, aga paljudele see korda läheb, on iseasi. Rapla korvpallipüramiidi ja eestvedamist tuuakse eeskujuks ja see on asi, mida palju suuremates linnades soovitakse järgi teha.
Pean tunnistama, et minu jaoks oli halb üllatus, et korvpallipealinna tiitel puudutab osa kultuuri- ja haridusinimeste õigus- ja õiglustunnet. On ju korvpall kogukondlik algatus, mis meie väikelinna oluliselt rohkem panustab, kui vastu vajab. Seejuures on korvpall ennast alati positsioneerinud kogukonda kokkutoova ja ühendavana, mitte kogukonda vastandavana. Minu hinnangul on korvpallipealinnas elamine kõigi ühine privileeg ja ainuke, kellele korvpallipeallinna tiitel kohustusi seab, on korvpalli eestvedajad, kes on võtnud endale vastutuse selle tiitli väärika kandmise ees.
Kristjan Aller, Rapla vallavolikogu liige / foto: Siim Solman
