Helerin Väronen
Viljandi folgil esitles ansambel Rüüt oma teist plaati „Kadakad“. Laulja Maili Metssalu ütleb, et kui tahta kriitiliselt öelda, siis on plaat ebaühtlane, aga kui tahta positiivselt öelda, on plaat mitmekülgne.
Esimest korda nägin ansamblit esinemas samas kohas, Pärimusmuusika Aidas kaks aastat tagasi ja vaimustus neist ei ole raugenud, pigem kasvab iga kontserdiga. Rüüdi puhul on kuidagi väga hästi tajuda, et laval ei ole lihtsalt muusikud ja sõbrad, neist on viie koostegutsemise aastaga saanud perekond, kes täielikult naudib seda, mida nad teevad. Nagu Rüüdi üks laulja Maili Metssalu sõnas, on tema jaoks üks selle plaadi märksõnu kokkupuutepunkt: neli muusikut oma maailmadega on saanud kokku ja need maailmad on ühinenud, üheks saanud.
„Kadakad“ koondab endas väga erinevat muusikat. Plaadil on lugusid vastanditest, merest ja maast, taevast ja maast, mehest ja naisest. Äärmused, mis otsivad tasakaalupunkti. On ka neli omaloomingulist lugu, igalt bändiliikmelt üks. Sellega näitavad nad Maili Metssalu sõnul seda, et pärimuse põhjal uut loomingut luua on täitsa võimalik. Plaadilt ei puudu ka vanad head regilaulud. Osa lugusid on Rüüdi enda jaoks juba vanad, kuid on ka lugusid, mida on laval esitatud vaid kolm-neli korda.
Näiteks „Laevamäng“. Selle looga on veider lugu, sest tekib tunne, justkui viibiksidki laeval, seest võtab kergelt õõtsuma. Ka plaadi helirežissöör Sten-Olle Moldau oli selle looga tööd tehes tundnud, et Susi stuudio on hakanud ta ümber kõikuma, kerge merehaiguse tunne tekkis. Huvitav seik on ka looga „Sarve lüllitamine“. Ei Maili ega Sten-Olle mäleta, mis hetkel Maili enda osa sisse laulis. Peale selle, et plaat on valminud Susi stuudios, on ka paar lugu valminud Raplas kultuuriklubis Baas, nii et tegemist on tugevalt Raplaga seotud plaadiga.
Viljandi folgil käimise kohta rääkis Maili Metssalu, et esimest korda osales ta folgil aastal 1998 koos oma vanematega. Paar aastat hiljem tuli ta juba koos sõpradega. Ülikooli päevil on ta ise igal aastal esinenud ja kahel aastal avamispeo lavastaja olnud. Maili ütleb, et folk toidab ja just sealt sai alguse ka tema soov saada folkmuusikuks.
„Ma nägin eile Stefan Timmermansi Fluxuse ansamblist ja rääkisin talle, kuidas ma olin 1998. aastal Kaevumäel, vaatasin, kuidas ta mängib torupilli, ja vaimustusin kogu sellest maailmast. Ma arvan, et Fluxuse ansamblil on olnud tohutu mõju sellele, et ma folkmuusikuks sain. Kui ma talle seda rääkisin, hakkas ta lahinal nutma ja ütles, et see on kõige olulisem, kui oled suutnud mõjutada kellegi eluteed selles suunas, kuhu ta on tahtnud minna.“
Mis on aga see uus ja vana, mis seekordsel folgil teda köitis? „Inimesed on alati uued, isegi sõbrad. Kui nendega üle pika aja kokku saad, on see taaskohtumisrõõm alati värske. Vana on aga see „juurikas“, see meie oma pärimus. Iga kord, kui seda kuuled, köidab see sind, aga peab olema natuke avatud, et seda vastu võtta. Rütmid, muusika ja inimeste võnge – see on vana ja uus korraga, mis ongi selle võluvaim osa. Muusika sünnib hetkes, sa koged seda hetkes, sa ei saa seda korrata täpselt samamoodi, see kõlab igal päeval isemoodi.“
