Eesti Folkloorinõukogu tunnustas silmapaistvaid rahvakultuuri edendajaid ning aasta korraldaja tiitli pälvis Hageri Haridusselts. Kõige suurem panus selle auhinna saamisel on nende Midrimaal ehk jõulumaal Hageri muuseumi õuel.
Tegemist on märgilise saavutusega, mis tõstab esile pikaaegset ja südamega tehtud tööd kodukoha kultuuripärandi ja folkloori hoidmisel. Raplamaa Sõnumid kohtus Hageri muuseumi õuel kolme Hageri Haridusseltsis tegutseva entusiastliku naisega. Meid ootasid Kadri Rütmann, Maria Saarna ja Ingrid Raudsepp.
„See pole mitte ainult auhind meie seltsile, vaid kogu Hageri kogukonnale. Meie töö ei sünni tühjalt kohalt, selle taga on inimesed, kes hoolivad oma juurtest ja panustavad oma vaba aja kogukonna heaks,” ütlesid naised ühest suust.
Aasta korraldaja tiitliga tunnustatakse eelkõige järjepidevat, mitmekesist ja kogukonda kaasavat tegevust rahvakultuuri edendamisel. Hageri Haridusselts, mis on tegutsenud juba 25 aastat, on tiitli vääriline. Alates rahvakalendri tähtpäevade ja kogukonnapäeva tähistamisest kuni traditsiooniliste külapidude korraldamiseni on seltsist kujunenud Raplamaa rahvakultuuri kants. Samuti armastavad liikmed tähistada käravabasid ja kombekohaseid jaanipäevi, korraldada pärimuslikku jõulueelset Midrimaad, keeta traditsioonilist seepi ja tähistada mardi-, kadri- ja maarjapäeva.
Haridusselts on kogukonda harinud just pärimusvaldkonnas ja sidunud teadmisi igapäevase eluga juba pikki aastaid. Seltsi liikmeid on kokku 25. Hageri Haridusseltsi eestvedamised on aastast aastasse kasvanud aina laiahaardelisemaks ning üha läbimõeldumaks. Eriti tänuväärseks peetakse nende tööd lastega, et suunata järeltulijaid pärimust austama ja sellest hoolima. Hästi suurt rõõmu valmistas see, et Hageri muuseumi tagahoovi minnes märkasime kauneid kepphobuseid ja takistusi. Maria Saarna ütles, et nad tegid kepphobuste saamiseks projekti, ning tõdes, et lapsed tõesti kasutavad neid. Nad on korraldanud ka kepphobuste võistlusi.
Hageri Haridusselts koondab enda alla Hageri külas toimetavaid teotahtelisi naisi ja nende mehi. Haridusselts panustab külaelu elujõulisuse kasvatamisse ning on loonud selleks õppimist toetava keskkonna. Tõhusat koostööd tehakse nii kohaliku rahvamaja, muuseumi kui ka Kohila vallavalitsusega.
Rahvapärimus on meie igapäevaelu elav osa
Seltsi liige Kadri Rütmann tõdes, et rahvakultuur pole midagi kauget ega tolmust. „Meil on siin Hageris kombeks öelda, et me ei tee asju lihtsalt traditsiooni pärast, vaid selleks, et need elaksid,” ütles ta. Samal põhjusel korraldatakse palju üritusi, kuhu kaasatakse lapsi, noori ja ka vanemaid.
Tunnustuse taga on ka tugev kogukonnatöö. Külakogunemised, pärimusüritused ja käsitöötoad on vaid osa tegevustest, mis seltsi kavasse igal aastal mahuvad. „Meil on väga mitmenäolisi üritusi,” ütles Maria Saarna ning pidas oluliseks mainida neist kõige traditsioonilisemat, ehk kihelkonnapäevade eestvedamist, mis toimuvad iga viie aasta tagant.
Hageri kihelkonnapäevad on eriline aeg, mil kohalik kogukond ja külalised kaugemaltki kogunevad, et tähistada piirkonna kultuuri, ajalugu ja elujõudu. Need päevad on kantud soojast koosolemise vaimust, kus kohtuvad traditsioonid ja tänapäev, oma inimesed ja külalised. Tähistamine hõlmab mitmekesist programmi – alates ajalookonverentsidest ja käsitöölaatadest kuni kontsertide, näituste ja pereüritusteni. Iga tegevus peegeldab Hageri kihelkonna rikkalikku kultuuripärandit ning inimesi, kes seda elus hoiavad.
Pidupäevad loovad võimaluse kohtuda vanade tuttavatega, tutvuda uute inimestega ja kogeda tõelist kogukonnatunnet. Kadri Rütmann lisas, et esimesed kihelkonnapäevad toimusid 1988. aastal ning Maria Saarna mainis, et kihelkonnapäevad olid meie seast lahkunud Virve Õunapuu südameasi.
Kõige suurem panus aasta korraldaja tiitli saamisel on nende Midrimaal ehk jõulumaal Hageri muuseumi õuel jõulueelsel ajal. Ühe nädala jooksul toimuvad Hageri muuseumis Midrimaa hariduslikud programmid lasteaia- ja koolilastele. Tutvustatakse vanaaja kombestikku ja jõulumeeleolu 19. saj talus. Erinevates õpitubades saab ise kogeda ja katsetada tegevusi, mis olid tol ajal igapäevased. Eelmisel aastal oli läbiv teema lambad ja jõulusokk. Laudas olid kogu nädala jooksul taluloomad, kus lapsed said paitada lambaid ja käia väikese kitsega jalutamas.
Aias ja kuuris olid meeste ja karjapoiste tegemisi tutvustavad töötoad. Kogu aeg põles hoovis lõke, mille ääres sai ennast soojendada ning sooja kuremarjajooki juua. Lambaga ennustati järgmiste päevade ilma ja uue aasta tulevikku. Pöörati tähelepanu looduse märkidele ja vanarahva tarkustele: “simunapäev tegi silla, Nigul neetis kinni”. Muuseumi siseruumis oli jututuba, kus perenaine vestis soku- ja lambajutte.
Möödunud aastal tuli külla näärisokk, kes tegi jõu- ja osavuskatseid. Tagakambris sai lambavillaga meisterdada, need asjad sai iga laps endaga koju kaasa võtta ning kuusele ehteks riputada. Lapsed said katsuda päris lambavilla ja vokki tallata. Õppeprogrammis sooviti jääda kindlasti vanaaja traditsioonide ja kombestiku juurde. Kadri Rütmann rääkis, et õpiprogrammi tegevustes on lõimitud erinevad õppeained, nagu keel ja kõne, ajalugu, loodusõpetus, käsitöö ja tööõpetus, inimeseõpetus, matemaatika, ühiskonnaõpetus, muusika ja kehaline kasvatus.
