Kehtnas töötav Reena Rostin on inimene, kelle jaoks teiste aitamine pole lihtsalt töö, vaid elu loomulik osa. Tema teekond meditsiinis on olnud pikk ja mitmekesine – Rapla haigla ämmaemandast Kehtna perearstikeskuse pereõeks ning suvistel laulu- ja tantsupidudel Raplamaa peoosalejate meedikuks tantsumajas.
Võib-olla mäletavad paljud Reena Rostinit ka esmaabikoolitajana. Aastaid käis ta mööda koole, lasteaedu ja ettevõtteid, õpetades, kuidas õnnetuse korral õigesti tegutseda. Suuremas osas tegutses ta koolitajana Punase Risti kaudu.
Nii mõnigi mäletab Reena antud esmaabikoolitusi põnevate ja harivate kursustena. Reena räägib, et nii mõnigi tuli esialgu tema koolitusele mossitades, et seda igavat juttu on kuulatud juba korduvalt, kuid koolituse lõppedes sai ta nendelt inimestelt positiivse tagasiside. See andis Reenale mõista, et ta on oma ülesande täitnud.
„Minu töökoormus on liiga suur, nii pidingi kahjuks selle ametiga lõpetama,” räägib Reena põhjusest, miks ta enam esmaabikursuseid läbi ei vii. „Asja tuleb teha pühendumusega ja nii, et inimesel ei tohi igav olla,” ütleb ta.
Samuti tunnevad paljud Raplamaa inimesed Reenat mitte ainult pereõe või kooliõena, vaid mäletavad teda ka Rapla haigla ämmaemandana. See töö oli tema jaoks midagi enamat, kui lihtsalt amet, see oli kutsumus ja osa elust.
„Ämmaemanda töö oli mulle tohutult südamelähedane,” ütleb Reena vaikselt. Kui see meil omavahel jutuks tuleb, lähevad tal silmad märjaks. „Mina olen ju esimene, kellele vastsündinu otsa vaatab ning see on kirjeldamatu tunne,” räägib Reena, kes on vastu võtnud ka enda lapselapse sünni, mis on ämmaemanda töös tegelikult haruldane ja imestusväärne.
Tema töö ämmaemandana lõppes üle kümne aasta tagasi, kui Rapla haigla sünnitusosakond 2011. aastal suleti. Reena jätkas siis veel viis aastat sealses naiste- ja lasteosakonnas.
See oli Reena jaoks raske hetk, sest elus oli vaja valida uus suund. Ta alustas tööd pereõena Kehtnas ning on selle valiku üle täna õnnelik. „Enne teadsin, mis teha nabast allpool, aga siis oli vaja selgeks teha, mis seal nabast üleval pool toimub,” ütleb Reena naerdes. Ta vihjas sellele, et ega ta väga palju pereõe tööst alguses ei teadnudki, kuid kuna teda nii väga sellele töökohale oodati, oli ta sunnitud selle töö spetsiifika endale selgeks tegema.
„Inimesed usaldavad meile oma elu ja tervise”
Reena tunnistab, et pereõena on tal tänagi suur ja oluline roll. „Pereõde on sageli see inimene, kelle poole patsient pöördub esimesena,” ütleb Reena. Pereõena töötades toob Reena välja ka igapäevaelu erinevaid tahke – nii tervisemuresid kui ka sotsiaalseid kitsaskohti, mis on sageli tervisega tihedalt seotud.
Üks teema, mis teda järjest rohkem muretsema paneb, on inimeste majanduslik toimetulek. „Päris tihti kuulen vanematelt, et neil lihtsalt ei ole raha lapsele vitamiine osta või mõnikord isegi mitte ravimeid välja osta,” räägib ta. Sellistes olukordades tunneb ta ennast sageli jõuetuna, kuid siis informeerib vastavaid inimesi, kes selle probleemiga tegeleda saavad. Tema sõnul on keerulised olukorrad eriti valusad siis, kui need puudutavad lapsi.
Samas on Reenal oma töös ka palju helgeid hetki. Kõige rohkem rõõmustavad teda need inimesed, kes võtavad tervisemuresid tõsiselt, kuulavad nõuanded ära ja teevad oma tervise nimel ka ise midagi. Ta peab silmas ravijuhendite järgimist ja positiivset ellusuhtumist, mis lõpuks annavad positiivse tulemuse. „Siis tuleb see patsient tagasi ja ta on ise ka nii rõõmus, see on ju super,” räägib Reena, ise ka samal ajal rõõmustades ning rõhutades, et koostöö on selle võti.
Reena räägib, et pereõetöö ei ole kunagi ainult haiguste ravimine – see on kuulamine, julgustamine ja vahel ka lihtsalt olemas olemine. Töötades väikeses kohas, tunneb Reena Rostin hästi oma kogukonda ja inimesed tunnevad teda. „Kehtna on väikene koht. Siin on kuidagi loomulik, et pereõde ei ole ainult meditsiinitöötaja, vaid ka inimene, kelle poole pöördutakse ka muude muredega,” ütleb Reena muheldes.
Ta toob välja huvitava olukorra, kui tema poole pöördus eakas daam, kes ei saanud kätte enda ühistu esimeest, kellele ta juba korduvalt helistanud oli. Probleemiks oli siis kuum suvepäev ja töötav keskküte. Daam soovis, et Reena ise tema ühistu esimehega ühendust võtaks. Reena ütleb selle peale, et eakamad inimesed vajavad sageli lihtsalt kuulajat ning toob välja selle, et üksildus on nende seas suur probleem.
Ta ei pahanda ega võta seda tülikana, vaid mõistab, et see käib sellises kogukonnas töötamisega kaasas. See tähendab aga ka seda, et tööpäevad venivad pikaks ja kurnavaks, kuid Reena usub, et just selline lähedane kontakt inimestega teebki maal töötava meditsiinitöötaja töö eriliseks.
Lisaks pereõetööle Kehtna perearstikeskuses töötab Reena Rostin ka kooliõena mitmes kohalikus koolis – Kehtna kutsehariduskeskuses, Kehtna põhikoolis ja Valtu põhikoolis. „Laste ja noortega töötamine on väga oluline. Tihti on just kooliõde see, kes märkab mõne mure algust ja saab aidata õigel ajal sekkuda,” ütleb ta.
Kooliõena töötades näeb Reena Rostin tervisemurede kõrval ka laste elu laiemat pilti. See on töö, mis eeldab nii meditsiinilisi oskusi kui ka suurt empaatiat ja kannatlikkust. Reena räägib ausalt, et kooliõena töötades tuleb ette ka väga raskeid hetki. On olnud juhtumeid, kus lapse mure on nii tõsine, et kooliõel tuleb sekkuda, rääkida õpetajate või lastekaitsetöötajatega.
„Kõigil ei ole kodus kõik hästi. On peresid, kus puudub vanemate tugi või kus on muid probleeme. Siis tuleb minul olla see inimene, kes märkab ja vajadusel edasi tegutseb,” räägib Reena. Ta rõhutab, et see töö ei ole ainult plaastri panemine, vaid ka suuresti usalduse loomine, sama toob ta välja ka pereõe töös.
Reena sõnul julgevad lapsed vahel ainult arsti juures öelda, mis neid tegelikult vaevab. Kooliõena on naine harjunud, et päeva jooksul võib juhtuda kõike ning tema sõnul on see ka emotsionaalselt raske või teisest küljest emotsionaalselt südantsoojendav.
Meediku pilk laulu- ja tantsupeol
Selle suve suursündmuseks võiksime nimetada laulu- ja tantsupidu. See tõi Reena Rostinile taas uue väljakutse ning oli tema jaoks väga eriline. Mitte ainult sellepärast, et ta käis peol laulude või tantsude ilu nautimas, vaid tema ülesanne oli palju vastutusrikkam. Reena töötas peo ajal Raplamaa meedikuna tantsumajas, olles üks neist, kellele usaldati hoida silm peal peol osalejatel. Reena räägib, et tegelikult ei erine see väga palju tema igapäevatööst.
„Kui täpselt mõelda, siis see oli minul kas neljas või viies kord olla seal meedikuna kohal. Ausalt öeldes ei oskagi enam kokku lugeda,” ütleb Reena naeratades. Sellest on saanud omamoodi traditsioon ning kui suur pidu läheneb, teab Reena juba varakult, et puhkuseplaane ei tasu sellesse aega planeerida, sest ees ootab põnev töö meedikuna.
Selle aasta pidu oli eriti suur ja rahvarohke. „Laulu- ja tantsupidu on väga emotsionaalne, aga samas ka füüsiliselt kurnav sündmus. Seal on tuhandeid inimesi, kes alustavad oma proovidega varakult. Nad unustavad süüa, kuumenevad üle või tantsivad oma jalad villi. Meil meedikutel tuleb olla valmis igaks olukorraks,” räägib Reena.
Ta ütleb, et töö algas juba tegelikult palju varem. Vaja oli komplekteerida asjad, mis kaasa vaja võtta. See oli sellel aastal esmakordne, sest varem on meedikute komplektid neile juba kaasa pakitud.
„Jumal tänatud, et ma rohkem asju kaasa võtsin, sest tuli ette olukordi, millega mul varem ei ole olnud seal kokkupuudet,” nendib Reena. Talle jääb meelde olukord, kus üks osaleja tuli tema juurde ning palus tal eemaldada õmblusniidid.
Laulu- ja tantsupeol tegutsemine tähendab meditsiinimeeskonnale, kes seekord oli vaid kaheliikmeline, mitmekesiseid väljakutseid, sest pidu on suur ja rahvarohke ning erinevad tervisemured võivad tabada osalejaid ootamatult.
Reena Rostin toob välja, et kõige sagedasemad terviseprobleemid, millega nad treeningute ajal kokku puutuvad, on päikesepõletused, villid ja erinevad hõõrdumised, liigestega seotud vaevused, ülekoormusest tingitud kurnatus, aga ka seedetrakti häired nagu oksendamine ja kõhulahtisus.
„Päikesepõletused olid sel korral kõige sagedasemad, sest kuum päike lihtsalt põletas inimesi,” räägib Reena. Liigesed ja lihased saavad samuti tugeva koormuse. Seedetrakti probleemid nagu oksendamine ja kõhulahtisus võivad tulla nii närvipingest kui ka toidust või vedelikupuudusest. Reena rõhutab, et nende ülesanne ei ole mitte ainult esmaabi andmine, vaid ka ennetamine. „Me püüame inimestele pidevalt meelde tuletada, et nad võiksid kasutada päikesekreeme, kanda mugavaid jalanõusid, kanda peakatet jne,” räägib Reena.
„Seal oli inimesi, kes käisid minu juures esimesest päevast kuni viimase päevani,” ütleb Reena. „Minu juurde tuli üks heleda ja õrna nahaga neiu, kes oli juba esimesel päeval veripunane ja põlenud ja siis me muudkui tohterdasime enne ja pärast trenni ning lõpuks taastus ta põletusest hästi,” meenutab Reena.
Talle meenub veel üks proua, kes samuti esimesest päevast alates Reena juures käima hakkas, sest varvastele tekkisid valulikud villid. Muheledes toob Reena välja, et samuti läksid kasutusse mitmed tuubid geeli, mis mõeldud liigesevalu leevendamiseks.
Üks asi, mis Reena Rostinit tänavusel laulu- ja tantsupeol eriti mõtlema pani, on see, kuidas noored tänapäeval pinget taluvad. „Noored ei talu pinget,” märgib Reena vaiksel ja murelikul toonil. Suur pidu, esinemisärevus, treeningud, pikk päev päikese käes, rahvamassid ja pidev ootus on see, mis paneb proovile nii vaimse kui ka füüsilise vastupidavuse.
On neid, kes lähevad peole vastu suure rõõmuga, aga on ka neid, kellel tuleb korraga peale paanikahoog. Reena usub, et meedikuna on tal sealjuures oluline roll, mitte ainult füüsiliste vigastuste ravis, vaid ka vaimse toetajana.



