Silvia Pärmann
Suvine Rapla jaam oli vaikne nagu mõni vana, pisut unine kass, kes ei aima, et teda varsti üles ehmatatakse. Kuid just siit algas ühe ebatavalise seltskonna suvine seiklus: rongireis Varssavisse, mis pidi pakkuma võimalust olla koos üheksaliikmelisel kakskeelsel perel, kelle noorim liige oli alles aastane ja vanim – 89-aastane vanavanaema Inge.
Reisi korraldamise oli enda õlule võtnud Ene McLaughlin, kogenud reisija, raamatu „Minu Colorado“ autor ja talviti koos abikaasaga Kiviõlis suusainstruktor (kus nad ka mõistagi rongiga käivad).
Ta juhtis väikese heatahtliku kindrali kombel vägesid, mille moodustasid lisaks aastasele õepojale ja vanaema Inge Sepale Ene abikaasa Brian ja ämm, kolmeaastane poeg Ülo, Ene ema Marge, õde Mari oma aastase lapse Ikoga ja ka üks noor teismeline sugulane, kes ilmselt ei suutnud vastu panna kiusatusele millegi nii hullumeelse tunnistaja olla.
Ene avastas varsti, et rongipiletite ostmine üheksale inimesele läbi Baltikumi ja Poola võiks vabalt kvalifitseeruda magistritööks, eriti kuna Balti riikide ühtset piletiplatvormi pole siiani leiutatud. Ent väljakutseid otsides otsustati teekond läbi Leedu jagada kaheks päevaks, ööbimisega Kaunases. See tähendas, et väike vahetusjaam Kaisiadorys kujunes oodatust suuremaks – ehkki lühikeseks ja kiireks – seikluseks.
Ümberistumine meenutas pigem kriisikomöödia filmivõtet: rong seisis, platvormile valgus terve pere: kaks lapsevankrit, rulaator, seljakotid, värvipliiatsid, raamatud, mänguasjad. Inge hoidis kindlalt oma rulaatorist kinni, reisikott sellele mugavalt visatud ja esmapilgul, tõepoolest, nägi kõik täitsa tavalise ümberistumise moodi välja.
Kuni selgus, et siiski tuleb minna hoopis teisele ooteplatvormile! Kaootiliselt edasi-tagasi joostes, õige trepi ja teeotsa üles leides ja viimasel hetkel rongile hüpates sai meeskonnavaim proovile pandud.
Ent ikkagi ei valiks see pere rongi asemel iialgi autosid sellise reisi jaoks. See oli teadlik otsus aeglasema ja tähenduslikuma reisimise kasuks. Kuidas muidu saakski koos aega veeta, kui mitte ühes suures vagunis, kus igaüks saab teha just seda, mida soovib: lugeda, mängida lauamänge või lihtsalt kohvi juua ja jutustada. Rongis liikumise rütmi dikteerisid aknast mööduvad lehmad, heinapallid ja väikesed külad, samal ajal kui vagunis magavaid lapsi ühest sülest teise tõsteti.
Autoreisil ei jääks ühiselt veedetud ajast suurt midagi alles, sest jaguneda tuleks vähemalt kahe, pigem isegi kolme sõiduauto vahel. Muuseas, kohtuti ka ühe teise suure Eesti seltskonnaga, kes ilmselt sama mõttekäigu oli oma peas läbi teinud: kolme lapsega pere suundus Varssavist rongiga Horvaatiasse, sel suvel avatud ülipopulaarse Varssavi–Rijeka öörongiga.
Üks reisi kõrghetki oli muidugi Varssavi ja jõekruiis läbi Poola pealinna, ent Vilniuse ja Kaunase kõrval oli elamuste edetabelis kõrgel ka Poola rongi restoranvagun. Ehtsate laudlinade ja nõude klirin ning köögist kostev lihatampimine mõjusid justkui mõnest vanast filmist pärit idüllina. Inge, kelle nooruspõlve rongireisid Baikali taha olid kestnud nädalaid, raputas pead: ”Ei mäletagi enam, kus ja mida me seal sõime või kus pesemas käisime.”
On tunda, et Euroopa rongisõidud on paljureisinud prouale palju rohkem meelt mööda, ehkki ka Baikali seiklus oli meeldejääv ja teiste reisil olnud eestlastega sõlmitud sõprussidemed jäid kestma pikaks ajaks.
Varssavis nauditi võimalust alustada tutvumist linna südames, mis on ka üks rongiga reisimise suur eelis, mitte lennujaama taksojärjekorras. Hotelli valis Ene strateegiliselt nii, et kesklinn ja vaatamisväärsused oleksid jalutuskäigu kaugusel. See võimaldas ka keset päeva puhkepause, mis elamusi täis päevades kulusid ära kõigil, mitte ainult noorimatel ja vanimal seltskonnast.
Pikkade distantside läbimine pole nii suure ja eriilmelise seltskonnaga muidugi väga lihtne, ent nii Kaunase, Vilniuse kui ka Varssavi kesklinn on kohvikuid nii tihedalt täis, et reis meenutas kohati vaatamisväärsustega tutvumise asemel kohvikuturneed. Ühe päeva lõpuks avastati, et läbi on jalutatud viis kilomeetrit! (Kohvikuid keegi kokku lugeda ei jaksanud.)
Kui ühel hetkel selgus siiski, et hädavajalikuks puhkepausiks ühtegi kohvikut ega pinki parasjagu silmapiiril pole, pani Inge rahulikult pidurid peale ja istus rulaatori raamile. Kes oleks võinud arvata, et rulaatori kasutamisel lõpuks nii suured plussid on!
Kui Ene käest lõpuks uurida, miks just Varssavi valiti, vastas ta muretult: „Sest sinna läks rong. Ja Rovaniemis on liiga palju sääski.“ Ja naeris. Aga tõsi on, et sellest aastast taas võimalikuks saanud rongireis Eestist Lätti ja Leetu ning sealt edasi Poola on puhkusereisijate seas sel suvel kõige kuumem vestlusteema ning ootamatult ka väga kogenud ja muidu maailma kuklapoolel seiklejate unistuste reiside nimekirjas.
Ent Lapimaa sääsed ei pea kurvastama – järgmine rongireis on juba planeerimisel. Tõsi, võib-olla tehakse see hoopis talvel, virmaliste ja lume ootuses. Pere reisiplaanidel ei paista lõppu. Inge, kes on näinud nii Baikali järve kui ka New Yorki, pole kordagi jõudnud Pariisi ega Aafrikasse. Praegu, kui kaks kõige nooremat reisijat on alles üpris pisikesed ja nende unistuste reiside jaoks aega küll, mõtlevad lapselapsed ennekõike sellele, mis ka Ingele huvitav ja jõukohane võiks olla. Juba on ta saanud ka kutse koos pere pisematega Riia loomaaeda kaelkirjakuid vaatama minna.
Aga Läti eksootika ja kaugete maade kõrval on Rapla perel veel üks märksa maisem unistus – rongiga Pärnusse sõita. Suvistest rannakäikudest ja kohtumistest sõprade-sugulastega tuntakse Raplas isegi rohkem puudust kui kaugetest sihtkohtadest. Nii et viie aasta pärast, kui Rail Balticut mööda saaks Varssavisse vaid umbes seitsme tunniga, on selle pere unistus hoopis rongiga Raplast Pärnusse sõita.
Kuid lõppude lõpuks pole rong selle pere jaoks lihtsalt transpordivahend. See on liikuv perekonnatunne, mis ei lõpe jaamas, vaid just seal algab. Järgmine reis ootab neid juba kuskil ees – kaardil, unenägudes või Exceli tabelis.
Armas ja innustav!