Raamatukogu argipäev läbi peatoimetaja silmade

Möödunud kolmapäeval vahetas Raplamaa Sõnumite peatoimetaja mõneks tunniks kirjutuslaua raamaturiiulite vastu, et proovida kätt raamatukoguhoidjana Rapla keskraamatukogus. Juba esimestel tööminutitel sai selgeks, et töö raamatukogus on palju enamat kui üksnes teoste laenutamine ja tagastamine.

Kuidas see siis selgeks sai, küsite? Olin jõudnud teha vaevu oma esimese tiiru raamaturiiulite vahel, kui minu selle päeva mentor Kaja Tammar jäi juttu ajama ühe tänuliku külastajaga. Klient ulatas talle šokolaadi, et avaldada tänu ühele teisele raamatukogu töötajale abi eest nutitelefoniga toimetamisel.

Tõsi, sellist ülesannet ei leia raamatukoguhoidja ametijuhendist, kuid just sellised olukorrad ongi selle töö argipäev. Raamatukogus ei olda ainult raamatute keskel, vaid siin tuleb olla kord psühholoog, kord IT-spetsialist ja vahel ka lihtsalt hea kuulaja. Iga päev toob midagi uut ja ootamatut.
Kaja Tammar tunneb raamatukogu tööd läbi ja lõhki, sest kogemust on tal kogunenud muljetavaldavad 48 aastat. Ükskõik millise riiuli juurde minna, näib Kaja täpselt teadvat, kus miski asub. Ligi 80 000 teose, mille hulgas ka ajakirjad ja ajalehed, vahel orienteerub ta enesekindalt. Kui teoste otsimine oleks jäänud üksnes peatoimetaja hoolde, oleks nii mõnigi lugeja pidanud oma raamatu järele ootama oluliselt kauem. Kajale seevastu tundus piisavat ühest pilgust. Ta leiaks otsitava isegi silmaklappidega, vähemalt selline mulje jäi.

Kohustuslik kirjandus ja pretensioonikas klient

Esimene klient jõudis laenutusleti äärde juba üsna tööpäeva alguses. Kooliealine tüdruk koos emaga oli tulnud otsima kohustuslikku kirjandust. Minu käe läbi jõudsidki laenajate kätte kaks klassikut, milleta kooliaeg ei möödu ilmselt kellelgi: „Tõde ja õigus“ ning „Kalevipoeg“.
Laenutusprotsess on üsna lihtne: küsid nime, piiksutad raamatu ja ütled teele kaasa mõne ilusa sõna. Et paljuski käiakse raamatukogus otsimas teoseid, mis on koolis kohustuslikud, tõestab ka statistika. Raamatukogu programmist näeme, et selle aasta algusest kuni tänaseni on kõige populaarsem raamat olnud „Kärbeste jumal“. Samas tõdeb Kaja, et enim laenutatakse erinevat ilukirjandust.
Üks osa raamatukogutööst on ka erinevate haruraamatukogude vahel laenutamine. Nii käis ka tol päeval Raplas näiteks Hagudi raamatukoguhoidja ja pisikeses ruumis teenindaja seljataga ootasid teosed Kaiu haruraamatukokku viimist. Tegeleda tuleb veel „võlgnikega“ – neile helistada ja meelde tuletada, et teosed on jäänud liialt kauaks kätte. On ka neid raamatuid, mis ei leiagi oma teed raamatukokku tagasi.
Kolmapäev on raamatukogule rahulik. Kõige tempokamad ajad on just esmaspäeviti. Spekuleerime omavahel, et tõenäoliselt jõuavad inimesed nädalavahetusel lihtsalt rohkem lugeda. Külastajaid saabus tõesti rahulikus tempos, iga natukese aja tagant ja üldse mitte palju. Päeva lõpetuseks pani peatoimetaja teenindusoskused proovile üks eriti “nõudlik” klient.
Matkajuhiks õppiv Ott Ojand näitas telefonist otsitava raamatu pilti ja kui poole minuti jooksul seda programmist üles leida ei õnnestunud, esitas ta naerdes pretensiooni aeglase teeninduse kohta. Õnneks oli see vaid sõbralik nali, kuid eks selliseid teravmeelseid hetki ja ootamatuid olukordi võib raamatukoguhoidja teele ikka aeg-ajalt sattuda.
Avastamisrõõmu päevas jagus. Esimest korda õnnestus näha mälukeskust, raamatukogu keldrikorrust, laste mängunurka. Samuti ei osanud arvata, et raamatukogust on võimalik laenata lauamänge.
Uudis oli seegi, et raamatukogus töötab kunstnik-restauraator Vahur Abramson, kellel oli parasjagu pooleli raamatute parandamine. Tema laualt vaatas vastu hunnik telliskive, nende alla peidetud juba korda tehtud raamatud.