Siim Jõgis / foto: Siim Solman.
Ameerika Ühendriikidest pärit lauljanna Cygne on esinenud 23 riigis. Tema elu seisnebki pidevas tuuritamises ühest esinemispaigast teise. Päeval reisib ta ringi, et õhtuks õige koht üles leida. Tihtipeale ta isegi ei tea, kuhu pärast kontserti magama saab heita. Teisipäeva, 22. augusti õhtul esines ta Rapla kõrtsis Rebaseurg.
Ta on parajasti oma seitsmendal Euroopa turneel, mis koosneb kokku viieteistkümnest kontserdist. Neist kolmteist on Eestis. Ja selleks on hea põhjus. Ta ütles, et siin talle meeldib. Tema artistinimi Cygne tähendab prantsuse keeles luike ja huvitaval kombel oligi tema olemises miskit, mis seda majesteetlikku lindu meenutas. Mõneti habras, kuid samas väga kaunis. Õrn, kuid enesekindel ja teadlik sündmustest, mis tema ümber aset leiavad.
2016. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste ajal toetas ta demokraatide kandidaati Bernie Sandersit. Praegune president Donald Trump talle ilmselgelt ei sümpatiseeri. See tuli välja nii intervjuust kui ka lugudest, mida ta rääkis oma laulude vahepeal.
Cygne on üles kasvanud New Yorgis, kuid nüüd seob ta end rohkem Santa Cruzi maakonnaga Californias. Pikkade tuuride ajal ta regulaarselt koju ei jõua ning nii ta ütleski, et viimase paari aasta jooksul ei olegi tal kodu olnud. Pidevalt tuleb ringi reisida.
Tema muusika on rahulik ja mõtisklev. Teisipäeva õhtul tõi see Rebaseurgu usutava California olustiku. Laulude viisi ning sõnad on ta ise kirjutanud ning lihtlabast “Oh, I love you, baby” maiku neil juures ei olnud. Siirus ja enesekindlus. See on haruldane kombinatsioon ning Cygne’i puhul ei tule puudu kummastki.
Rebaseurg ise on mõneti samuti ameerikapärase õhustikuga. Nagu astuks mõnda Texase pubisse. Seinal on pilt Marilyn Monroest, baariletil Ameerika Ühendriikide kaart.
Te reisite palju ringi, et iga päev järgmisesse kohta esinema jõuda. Kas te naudite sellist elu?
Cygne: Ma pean seda tegema. Reisimine on tegelikult raske, sest mul ei ole mitu aastat kodu olnud. Seega ei olegi küsimus nii väga reisimises, vaid selles, et ma elangi, olles pidevalt teel. Ükskõik mis takistus satub mu teele päevasel ajal, igal õhtul, kui ma esinen laval, tunnen, et see on seda väärt.
Mitmes Euroopa tuur see teie jaoks on?
Seitsmes, aga Eestis olen alles teist korda. Eelmisel aastal olin esimest korda.
Kas teile meeldib siin?
Jah, ma armastan seda maad.
Kas see on alati olnud teie jaoks unistus teenida elatist muusikuna?
Mhm… Mul oli mängukitarr enne, kui ma rääkida oskasin. Uurisin muusika kohta päris palju ja põhikoolis oli minust sisuliselt saanud rokkmuusika entsüklopeedia. Kiindusin klassikalisse rokkmuusikasse ja ei kaalunud üldse, et võiksin millegi muuga tegelema hakata.
Missugust muusikat te mängite?
Olen lihtne muusik ja laulukirjutaja. Minu muusika on mõnes mõttes filosoofiline. Vahel tulevad inimesed pärast kontserti ja ütlevad, et see mõjus neile teraapiliselt. Mõned on öelnud, et tunne on nagu kirikus, ja üks naisterahvas ütles isegi, et tal tuli jõulumeeleolu peale.
Kas see teeb teid õnnelikuks, kui saate pärast kontserti positiivset tagasisidet?
See on nagu kirss tordil, aga samamoodi teeb mind õnnelikuks, kui saan lihtsalt muusikat mängida. Oma meeleolu ei saa panna sõltuma publiku reaktsioonist, sest sa ei tea kunagi, missugune see on. Laulja ülesanne on olla peojuht ning muuta publiku olemine mugavaks.
Tahan oma muusikaga kõikidele kuulajatele armastust saata. Kui inimesed mind esimest korda kuulavad, ei pruugi ma neile meeldida ja see on täielikult nende õigus sedasi tunda. Aga kui nad juba tund või poolteist mind kuulavad, siis ma ei taha nende aega raisata. Tahan neile midagi pakkuda.
Kas teile siin meeldib? Selle koha nimi inglise keeles on Foxhole (Rebaseurg).
Jah, siin on väga armas.
Te kasvasite üles New Yorgis. Kes olid teie eeskujud muusikas?
Jimi Hendrix, Patti Smith, Joni Mitchell, Bob Dylan. Samuti meeldis mulle The White Stripes. Kui ma olin noorem, meeldisid mulle väga üheksakümnendate naisartistid.
Vaatasin teie YouTube’i videosid ja üks, mis silma jäi, oli “Let it Breath”. Seal selgitasite, et olite sel õhtul Pariisis, kui 2015. aasta novembris terrorirünnakud aset leidsid. Kui palju te pöörate tähelepanu maailma sündmustele?
Praegu umbes üks protsent. Varem palju rohkem. Pärast Pariisi rünnakuid varisesin vaimselt kokku. Terve 2016. aasta oli minu jaoks väga raske. Arvasin, et tuuritamisega on nüüd kõik. Mitte ainult hirmu, vaid ka selle pärast, et minu arvates oli terve maailm väga tume. Olin pidevalt väsinud, aga jätkasin musitseerimist.
Mul on väga hea meel, et te sellega jätkasite ja et te täna siin olete.
Minul samuti. Jälgisin tihedalt 2016. aasta presidendivalimisi USA-s. Sellest ei olnud lihtsalt võimalik mööda vaadata. Need olid ajaloolise tähtsusega valimised. Kui Donald Trump… Ma ei ütleks, et ta võitis, aga kui temast sai president, siis… Oh jumal küll!
Oleksite eelistanud Hillary Clintonit?
Tegelikult ma toetasin Bernie Sandersit. Ma tõesti arvasin, et temast võib saada president. Trumpi valimine presidendiks näitab, kui korrumpeerunud kogu süsteem on.
Kas te teate, milline suur sündmus oli eile (esmaspäeval, 21. augustil) Ameerika Ühendriikides?
(Cygne teeb üllatunud näo ja ei mõista, millele ajakirjanik vihjab – SJ.)
Päikesevarjutus.
Ah, õige jah. Ma juba unustasin, mis päev eile oli.
Oleksid tahtnud seda näha?
Jah, see oleks päris lahe olnud, aga samas ma naudin Euroopas olemist. Kui ma käisin neljandas klassis, nägin ma osalist päikesevarjutust ja see oli lahe kogemus.
