Helerin Väronen / foto: Alice Võsu
Teisipäeval, 29. augustil said Rapla kultuurikeskuses kokku maakonna lauluõpetajad, et kuulda, mis on selles valdkonnas uut ja arutleda suvise noortepeo „Mina jään“ üle.
Esmalt andis Margit Kuhi ülevaate tulevastest pärimuskultuuri kursustest Loomeruumis. Varem on seal toimunud Eesti Pärimusmuusika Keskusega koostöös ka kontserdid, kuid kuna neile üritustele ei tulnud soovitud hulk rahvast, keskendutakse uuel hooajal pärimuskultuurile ja pilliõppele. Näiteks tulevad väikekandle intensiivkursused Leanne Barbo ja Kati Soone juhendamisel. See sisaldab ka 10-keelse kandle õpet, mille kohta Kuhi rääkis, et eelmisel aastal oli paar muusikaõpetajat, kes arvasid, et nemad küll seda õppima ei hakka, kuid lõpuks ostsid omale sellise kandle.
Pärimus ei ole aga vaid muusika, nii tuleb Loomeruumis ka kursus „Sissejuhatus pärimuskultuuri“, mis annab pärimusest laiema pildi. Välja on käidud ka pilliklubi idee, kus saaksid kõik, kes mingit pilli mängivad, vahel kokku tulla ja koos mängida. Praeguseni on pilliõppes olnud kõige populaarsem parmupilli õppimine. Kuid näiteks laulumängu vastu tuntakse vähe huvi. Muusikaõpetajate sektsiooni eestvedaja Urve Uusberg küsis osalejatelt, mis võiks selle põhjus olla. Ühe õpetaja vastus oli, et tal on klassiruum nii väike, et seal ei mahu mängima.
Laulupeo „Mina jään“ kohta tegi Uusberg kokkuvõtva ettekande, alustades Marju Lauristini sõnadega: „Tänapäeva lapsi ei saa vägisi sundida koorilaulu, nii nagu meid omal ajal. Nad peavad seda tahtma kõikide muude vahvate asjade kõrval. Nad peavad tahtma ära tulla virtuaalmaailmast reaalse koosolemise maailma.“ Uusberg lisas, et lastel on vähenenud vajadus kokku saada. Koorilaul on aga see koht, kus vanasti käidi kokku saamas, see on nagu mikrokosmos, kus on hea olla.
Uusberg tõi välja mõned mõtted neilt lastelt, kes koorilaulu, proovide ja laulupeo suhtes kriitilised olid. Nende arvamustes jäi kõlama mõte, et kuigi neil alguses ei olnud viitsimist ega tahtmist laulupeole minna, tuldi tagasi väga ülevate tunnetega ja leiti, et laulukaare all laulda on väga võimas tunne.
Näiteks kirjutas üks segakoori neiu niimoodi: „Kui endale võetakse hobikorras kooris käimine kooli kõrvalt, muutub see sinu teiseks pereks. Peale tunde ollakse muidugi väsinud, aga koori minnes tuleb sisse uus energia. Ühiselt pingutamine millegi nimel, see on imeline. Seistes seal kaare all, tunned nagu kõik laulaks ühte, mõtlevad samadele sõnadele, naudivad kogu hetke. See on alati nii meeliülendav kogemus, et seda ei oska kohe kirjeldadagi. Aga et teada saada, mida tähendab laulupidu, peaks seal kindlasti ise osalema. Laulupeo alla kuuluvad kõik kooriproovid ja ühised pingutused. Ja miski ei ole parem, kui pärast pingutusi tulemuseni jõuda!“
Kuid kas kogu selle pingutuse ja vaeva kõrval said õpetajad piisavalt toetust? Nii mitmedki õpetajad ütlesid, et nad said piisavalt toetust nii koolilt kui ka lastevanematelt, kuid oli ka neid, kes pidid tõdema, et kooriproovide jaoks aja leidmine oli paras katsumus. Tuli laveerida teiste ringiaegade vahel ja moosida aineõpetajaid, et nad õpilasi proovidesse laseks.
Laulupeo korraldamise kohta oli nii mõnelgi üht-teist teravamat öelda. Thea Paluoja tõi välja selle, et nii mõnigi lugu ei olnud lastele eakohane. Samuti tõi ta välja, et mudilaskooridel oli viiest laulust kolm ballaadid. Lapsed aga tahavad ju midagi lustlikumat laulda, vastasel korral kaob ühel hetkel laulmisrõõm. Lastekooride repertuaar oli olnud liiga keeruline, laule oli palju ja saada neid ettemääratud ajaga selgeks oli praktiliselt võimatu.
Välja toodi ka probleem seoses rongkäiguga, mille kohta oli küll räägitud, et mudilaste jaoks peab käimistempo olema aeglasem, kuid sellega siiski ei arvestatud. Joosti pea maas, laulda ei saanud sellise tempo juures üldse ja publikut ei olnud samuti rongkäiku vaatamas. Rapla rongkäik hakkas millegipärast liikuma tund ettemääratust varem ja see tingis publiku puudumise.
Probleemiks on ka laste vähesus, just lastekooride kohta öeldi, et neid oli peol vähe. Samas jäid mitmed lastekoorid laulupeolt kõrvale. Õpetajaid, kes on suure peo koormeistrid, ei hoita piisavalt hästi sel suurel peol. Näiteks toodi välja, et lauluväljakul polnud neile ette nähtud istekohti, nii et nad ise ei saanud pidu korralikult nautida. Mitmete näidete varal toodi välja need korrad, kui õpetajad tundsid end laulupeol tahaplaanile tõugatuna.
Probleeme toodi välja juba eelproovide ajast, öeldi, et tänavu olid hinded esitlustele aegade madalaimad. Üldistus terviku kohta tehakse kahe laulu põhjal. Noortel üldjuhtidel esineb õpetajate arvates pisukest arrogantsi ja toodi välja juhtum noorte meeskoori ülevaatuselt, kus ainus koor maakonnas laulis kogu lauliku proovis läbi, töötas nendega ja ikkagi tuli tõmmata loos ja ette laulda. Nii et tekib küsimus, kas on vaja neid üksikuid ettelaulmisi. Maakooli kümne lapsega ei annagi kuuehäälset lugu esitada perfektselt, koos teiste kooridega on aga tulemus kena. Õpetajad on üritanud seda mõtet kommunikeerida, kuid ei ole kohanud ei mõistmist ega ka vastuargumente.
Kokkuvõttes võib öelda, et laulupeole saamise nimel nähti väga palju vaeva, mis laste rõõmu tõttu tasus end ära. Kuid selles meepotis on ka tõrvatilgad sees, mis tuleks kõrvaldada, et õpetajad tunneksid täit rahulolu. Kasutades ühe väikese kooli õpetaja sõnu, ütleks, et kui õpetajal on toetajaid, on energiat edasi tegutseda.
