Katri Reinsalu / fotod, video: Siim Solman.
Tarsi talu peremees Illar Olesk astus ühel hommikul Raplamaa Sõnumite toimetusest läbi. Teda on juba pikemat aega närinud mõte, et tema kodu lähedusse on ehk kunagi ammustel aegadel meteoriit kukkunud. Mõte iseenesest on intrigeeriv ja nii haarasimegi drooni kaasa, et Keava raba saladusi uurima minna.
Selleks, et potentsiaalse meteoriidikraatriga tutvust teha, tuleb enne Tarsi talust väike sõit ette võtta. Mõned kilomeetrid rahulikku autoga loksumist ja peatume põhimõtteliselt keset raba. Selgub, et sealt edasi tuleb jala minna. Sobivate jalanõude puudumisel otsustan neist üldse loobuda. Edasi jätkame paljajalu läbi raba.
Isegi kui meil ei õnnestu mõne iidse taevakeha jälgi rabast leida, on see väike seiklus meeldejääv. Selles on kohe midagi erilist, kui keset tööpäeva külma rabavett oma varvaste vahel tunned.
Jalutame mõned sajad meetrid ja Olesk ütleb, et olemegi kraatri keskel. Kui nüüd rahulikult ringi vaadata, tuleb tõesti tunnistada, et kaugemal paistab kõrgem vall, mis meid ümbritseb.
Tarsi talu peremees ütleb, et moodustist märkas ta aastaid tagasi. Ta on selles asukohas juba 27 aastat elanud ning ümbruskonnaga tuttavaks saanud. Oma tähelepanekust on ta sõpradele ja tuttavatele rääkinud. Samal ajal tõdeb mees, et ega tal pole ju seda kindlust ka olnud, kas asi õige on. Aastate jooksul on see teda aga närima jäänud ja nüüd on Olesk uurimise tõsisemalt käsile võtnud. Kevadel suhtles ta Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudiga ning Eesti Geoloogia Seltsiga. Kummastki kohast ei tulnud vastuseks, et jutul üldse tõepõhja all ei võiks olla.
Numbritest rääkides on ümmarguse lohu läbimõõt umbes 650 m. Nii-öelda kraatris on taimestik rabale iseloomulik. Vall ei ole igal pool ühtlane, aga keskeltläbi on see paarkümmend meetrit lai. Sellel kasvavad korralikud ja prisked kuused-männid.
Oleme seega võimaliku meteoriidikraatri keskel. Hea koht, kust droon üles saata ja uurida, kuidas see paik kõrgemalt paistab. Üsna pea vaatame kõik pisikest ekraani ja tõdeme, et midagi on siin tõesti. Kõrgemalt paistab ümmargune pinnavorm eriti hästi silma.
„See on niivõrd sümmeetriline,“ ütleb Olesk. Jääajast tekkinud laukad on kõik piklikud ja ühes suunas. See moodustis on kena ja ümmargune.
Olesk ütleb, et on rabas rohkem matku korraldanud, kui kokku jõuab lugeda. Ta on piirkonnaga väga hästi tuttav. Tema sõnul on potentsiaalne meteoriidikraater ümbritsevas keskkonnas täiesti erandlik. Midagi sarnast lähedalt ei leia.
Mees jagab meiega ka veidi oma teooriat, kuidas kokkupõrge toimuda võis. Ta usub, et meteoriit pidi tulema ida poolt, sest kraater on siiski veidikene ovaalne.
Kutsume drooni tagasi maa peale ja Olesk juhatab meid tagasi auto juurde. Veel enne, kui ära läheme, jalutame veidi maad ka mööda valli. Nüüd tuleb jalanõud uuesti jalga panna, sest jalgealune on silmnähtavalt kuivem. Tegemist on tõelise metsaga. Olesk räägib, et isegi rabasaartel pole nii korralikku metsa, kui sellel vallil. Teisel pool valli on näha jälle piirkonnale omast tavalist raba.
Oma kahtlustest on Olesk nii mõnelegi selle valdkonna inimesele rääkinud. Ametlikult ei ole temale teadaolevalt ükski spetsialist kohale tulnud. Isegi kui on käidud, pole Olesk igatahes mingit tagasisidet saanud.
Turismimagnet
Mõistagi mõjuks uudis meteoriidikraatrist maakonna turismile väga elustavalt. Ka Olesk veeretab mõtteid, mida meteoriidikraatriga peale võiks hakata. Kahtlemata muudaks see Keava raba kohe palju atraktiivsemaks külastuspaigaks.
Ühelt poolt näeb Olesk võimalust koostööks lähedal asuva Paluküla mäega. Mäe arendamiseks on sinna täna kavandatud Haldjamaa. „Mis saaks olla veel rohkem haldjamaa kui meteoriit,“ muheleb Olesk.
Olesk meenutab tänavust käiku Jääaja Keskusesse Tartumaal. Midagi sarnast, aga väiksemamõõtmelist kujutab mees ette ka Tarsi talu juures. Miks mitte ei võiks tema kodu juures olla interaktiivsed tahvlid, kust saaks meteoriidi kohta infot ammutada. Juba tänasel päeval korraldatakse sellesse piirkonda matkasid. Ka seda poolt võiks edasi arendada. Olesk on suhelnud seiklus- ja matkafirmaga 360 kraadi. Matk märgitakse tahvelarvutisse ära ning inimesed saavad koos sellega omapäi rajale minna.
Muuhulgas muidugi unistab mees, et Tarsi turismitalu saaks avastusest uut hingamist juurde. Kui piirkonna külastajaid oleks märkimisväärselt rohkem, õnnestuks ehk pakkuda aasta ringi ka majutusteenust. Praegu toimib Tarsi talus oma süsteem. Korraldatakse kultuuriüritusi ja lastelaagreid. Olesk näeb, et selle juurde võiks põimida piirkonna põnevat ajalugu. Lähedal asus ju metsavendade kokkusaamise koht. Piirkonnas elab veel inimene, kes viis lapsena öösiti läbi raba metsavendadele kirju.
Suuremat arendamist vajaksid just talvised tegevused. Meteoriidikraater annaks põhjust näiteks raba läbivad taliteed kasutusele võtta.
Samal ajal on loodusesõbrale oluline ka lihtsalt asjaolu, et kui tema tähelepanekud tõestust leiaksid, oleks Eestis üks meteoriidikraater jälle juures.
Kas tõesti meteoriit?
Just selle küsimusega pöördusin Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi direktori Atko Heinsalu poole. Milline on tema kui spetsialisti arvamus?
„Olen asjast teadlik. Kohapeal ei ole käinud,“ alustab Heinsalu. Sel teemal on ta Oleskiga varem suhelnud. Heinsalu kiidab Oleskit selle eest, et ta loodussõbrana on midagi tähele pannud ja sellest ka teadlastele märku annab. Kõikjale teadlased ise kindlasti ei jõua ja selline info on alati kasulik.
Heinsalu lisab, et plaanib sügisel Keava raba oma silmaga vaatama minna. Juhul, kui tal peaks tekkima kahtlus, et tegemist võiks tõesti meteoriidikraatriga olla, saab juba täpsemad uuringud tellida. Samas lisab ta, et maa-ametil on täna väga head kaardid olemas, mille põhjal saab juba natuke aimdust, millega sealkandis tegu võiks olla.
„Iga väga ümmargune pinnavorm loob eelduse, et tegemist võib olla meteoriidikraatriga,“ räägib Heinsalu. Ainult visuaalsest vaatlusest jääb vastuste andmiseks aga väheseks.
Heinsalu toob välja, et lähedalt jookseb läbi veel üks korralik pinnavorm. Liustiku taandumisel on tekkinud vallseljak, millega on seotud ka Keava linnamägi. Teadlase jaoks tekib siinkohal kohe kahtlus, et ka kõnealune ümmargune struktuur võib olla sel viisil tekkinud.
Lootusi Heinsalu aga täielikult ei purusta, sest kuniks ei ole pinnavormi põhjalikult uuritud, ei saa midagi konkreetset ka väita.
Kuidas siis selgitatakse välja, kas tegemist võib olla meteoriidikraatriga? Esmalt viiakse läbi visuaalne vaatlus. Seejärel võetakse pinnaseproove ning lõpuks tullakse kohale geofüüsikaliste aparaatidega, millega uuritakse maa sügavusi. Kokkupuutel meteoriidiga toimub plahvatus, mis jätab kindlasti oma jälje ka settekivimitesse, mis on segipaisatud ja rikutud. Seda peaksid teadlaste kasutatavad aparaadid ka nägema. „Lõpliku tõestuse annab see, kas me leiame meteoriitset materjali või mitte,“ sõnab Heinsalu.
Tegemist on üsna pikaajalise protseduuriga, kuid neid töid tegemata ei saa ka väita, et tegemist oleks meteoriidikraatriga. Asjaolu, et asukohaks on raba, Heinsalu sõnul uuringute läbiviimist kuidagi keerulisemaks ei muuda. „Midagi ilmvõimatut siin ei ole,“ ütleb ta.
Heinsalu toob näite lähiminevikust, kus Harjumaal avastati maa-ameti kaarte uurides samuti väga ümmargune pinnavorm. Kohalik mees jõudis sellest ka raamatu valmis kirjutada. Pärast põhjalikke uuringuid lükati see teooria paraku ümber. Heinsalu sõnul võib alati spekuleerida, kuid kindluse saavad anda vaid teadlased.
Eestis on kokku 5-6 meteoriidikraatrit. Neugrundi kraater on Eesti kõige vanem ja suurem ning asub meres. Kõige tuntum on kahtlemata Kaali kraater Saaremaal. Veel on üks meteoriidikraater Kärdlas, Lõuna-Eestis asuvad Ilumetsa ja Tsõõrikmäe kraatrid. Simuna kraater Pandivere kõrgustikul ei ole täna aga 100-protsendilist tõestust leidnud.
Kindlasti on meteoriidikraatreid Eestis veel. Avastamise teevad keerulisemaks mitmed siit üle käinud jääajad, mis on pinda silunud ja ümber kujundanud. Üldiselt võib aga öelda, et Eestit on oma pindala kohta üsna tihedasti meteoriitidega pommitatud. Heinsalu kinnitab, et see ei tulene üldse mitte sellest, et Eesti taevakehadele kuidagi eriti atraktiivne maabumispaik oleks. Pigem on asi selles, et meil on palju tublisid loodusteadlasi, kes on piirkonda põhjalikult uurinud.
Samal ajal mainib Heinsalu, et samuti on meil palju ümmargusi pinnavorme, mis on tekkinud muudel viisidel kui kohtumisel meteoriidiga.
Seega, kuniks Keava raba põhjalikult uuritud pole, säilib siiski lootus, et Rapla maakond on kunagi ammusel ajal meteoriidiga tutvust teinud.
