Helerin Väronen / foto: Siim Solman
Järvakandis toimus 1. septembril aktus täiesti uues koolis. Nimelt sai Kehtna kunstide kool endale väikese sõsara Järvakandi filiaali näol. Kooli avamine sai võimalikuks tänu Järvakandi ja Kehtna valla tulevasele ühinemisele.
Kehtna kunstide kooli juhataja Anne Ummalas sõnas aktuse avasõnades, et Järvakandi lastes on sees kunstipisik, muidu poleks avatud nii mitut rühma. Kunsti on õppima tulnud kokku 32 õpilast. Ummalas sõnas, et praegused lapsed on sündinud heal ajal. Tänu kahe valla ühinemisele on neil võimalik osa saada kunstide avarast maailmast, igas vallas ei ole selline asi võimalik.
Kunstikool ei ole aga vaid seinad ja ruumid, selle loomine on palju suurem töö, on vaja koostada õppekavad, leida õpetajad. Aktusel avaldatigi tänu kõigile neile, kes nõu ja jõuga aitasid kooli loomisele kaasa. Ummalas sõnas, et tegelikult ei saa ükski kool kunagi valmis. Eriti on see kunstiõppes tajutav, see maailm ei saa kunagi valmis.
Paljude inimeste pingutus kunstikooli avamiseks oli vabatahtlik. Kogu kooli valmimise taga on kõige suurem jõud olnud Kaja Vaikre, kelle kohta Ummalas ütles, et ilma temata poleks seda filiaali sündinud ja et tema öötundidest said tihtipeale töötunnid.
Vaikre on klaasikunsti õpet edendanud Järvakandis üle 10 aasta. Enamik sealseid lapsi on tema käe all juba klaasiringis käinud. Kolmest avatavast rühmast üks on pühendatud klaasikunstile. Vaikre rääkis, et sellisel kujul pole üheski huvikoolis seda õpet sees olnud, sest ükski kool pole julgenud seda eraldi aineks teha. „Sinu teest kasvab välja teiste tee,“ ütles Ummalas Vaikrele.
Kooli valmimisse on oma kuldsete kätega andnud suure panuse ehitaja Bruno Ringe. Väikseks haldjaks on kunstikoolis juba aastaid olnud Valve Viljak, kes tänulille kätte saades sõnas: “Kui poleks lapsi, poleks midagi.“ Tänamisel märgiti ära veel Rita Merekivi, Valli Raidma, Pille Lepp, Helerin Oks, Anna Vaikre ja Mari Lutšihhin. Suureks abiks on olnud Järvakandi kool, kellelt saadi puuduolevad lauad ja toolid ning nõu õppekava koostamisel. Värvide osas saadi abi Akzo Nobelilt.
Õppekava valmis kooli jaoks kevadel ja suvel otsiti õpetajaid, kes ka kõik leiti. Kunstiõpetajaks saab Keiu Kuresaar, klaasikunstiõpetajaks Piret Meos ja kuna klaasikunsti masinad vajavad mehejõudu, astub õpetajate ridadesse ka Eiko Randjärv, kes saab ametinimetuseks meister.
Pärast tänusõnu anti sõna Järvakandi valla ja kooli ning Kehtna valla esindajaile. Järvakandi vallavanem Mart Järvik ütles Kaja Vaikre kohta, et tema näol on tegemist kuldaväärt inimesega. Pärast Vaikrete Järvakanti tulekut on hakanud seal asjad liikuma ja klaasikunst saanud populaarseks.
Kehtna valla haridus- ja kultuurinõunik Kristiine Vahtramäe sõnas, et Tartus kuulutati välja koolirahu, mille deviis on „Mina olen eeskuju“, ja huvikoolis õppijad on eriti suured eeskujud teistele.
Järvakandi kooli poolt sõnati, et õppides tavakoolis on aeg-ajalt hea pugeda huvikooli rüppe. Kool loodab, et omavaheline koostöö tuleb sujuv ja rikastav. Edasi jagati igale uue kooli õpilasele väike meene, milleks oli paber kooli kodukorraga ja esimene pintsel. Kokku saab kunstikoolis olema kolm rühma. Kunsti eelõppe rühmas on 11 õpilast, kunsti vabaõppe rühmas 13 õpilast ja klaasikunsti rühmas 8 õpilast.
Kui keegi õpilastest loobub oma kohast, on võimalik ka keset õppeaastat kunstikooli õppima asuda. Ummalas sõnas, et uusi rühmi neil lähitulevikus plaanis avada ei ole. Lapsed küll unistavad ka muusikaõppest, kuid seda saab võimaldada siis, kui valdade rahakott seda võimaldab.
Omalt poolt soovis Ummalas uutele õpilastele julgust vaadata kunstimaailmas iga põõsa taha ja mitte karta ennast kõrvetada. Õpetajatele ütles ta aga, et nad oleksid õpilastele majakad sellel kunstimaastikul, aidates neil avastada ka neid kohti, mis neile endale võõrad on.
