Sisuturundus
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!
Keskkonnateemad on rahvusvahelisel meelelahutusturul oma kindla koha sisse võtnud, ja mängud pole siinkohal mingi erand. Me linnastume üha kiiremini ning paljud inimesed ei näe nädalaid, mõnikord kuid, rohkem loodust kui mõnd juhuslikku parki, millest autoga mööda sõidetakse. Pole siis ime, et mängides tahame midagi muud – maailmu, kus on tunda päris loodust, metsi, merd ja seda rahu, mida igapäevamiljöö enam ei paku. Mängudes otsime seda, millest päriselus vajaka jääb.
Mängutööstus, mis peab ajaga ja publiku ootustega sammu, on selle suuna omaks võtnud ning katsetab järjest julgemalt nii visuaalide kui ka mehhaanikaga. Teemad, mis veel hiljuti tundunuks kõrvalised – looduse hoidmine ja taastamine, keskkond üleüldiselt – on muutunud paljude projektide loomulikuks osaks.
Mängumaailmad peaksid laskma mängijal hingata. Kui isegi internetikasiino pakub ruumi lihtsalt olla, ei tõuka ega kamanda, siis pole ime, et sellised lahendused leiavad kiiresti sooja vastuvõtu. See väike hingeõhk, see „värskus“ on ligitõmbav – ja disaineritel on sellest sündinud hoopis uus mänguväljak, millel katsetada.
Miks loodusmotiivid mängijaid kõnetavad
Kuigi tehnoloogia liigub aina kiiremini edasi, on paljud mängud avastanud midagi lihtsat: loodus mõjub rahustavalt isegi siis, kui ta on pikslitest kokku pandud. Mängija ei pruugi osata seda sõnastada, aga tunne on tuttav –kaob taustamüra korraks, tempo langeb ja maailm võtab aja maha. Mängudes annab loodus võimaluse peatuda, mitte ainult tegutseda.
Disainerid räägivad ka sellest, et looduslikud keskkonnad lubavad luua narratiive, mis ei vaja liigset selgitamist. Mets on mets, meri on meri. Igaüks teab, mida need tähendavad, ning seetõttu saab tähelepanu pöörduda muudele detailidele: väikestele avastustele, atmosfäärile, tunnetele. Loodusmotiivid ei nõua „õppimist“ – nad lihtsalt toimivad, ja mängija tunneb end koduselt isegi siis, kui ülejäänud mängumaailm on täis lohesid ja kõnelevaid arbuuse.
On ka praktilisem pool. Visuaalid, mis põhinevad maal või metsalagendikul, ei aegu nii kiiresti kui n-ö moodsad trendid. Need ei väsita silma, ei hakka nädalaga tüütama. Väike hetk rahu ja tasakaalu, mida me ülejäänud elu jooksul taga ajame, tuleb mängudes kätte mõnikord palju lihtsamini kui päriselus.
Kuidas keskkonnateemad mängudisaini mõjutavad
Kui loodus on mängija jaoks nagu väike hingamispaus, siis disaineri jaoks on see tööriist, mis lubab mängu rütmi ja tundeid täpsemalt kujundada. Paljud loojad räägivad, et roheline maailm annab võimaluse aeglustada tempot ilma, et mäng ise igavaks muutuks. Midagi toimub endiselt – ainult mitte lärmakalt ega pealetükkivalt.
Keskkonnateemad ilmuvad mängudesse väga eri viisidel. Mõnikord on need lihtsalt leebed visuaalsed vihjed: üleeksponeeritud päikeseloojang, tuule käes kahisev mets, koht, kuhu mängija võib korraks „ära kaduda“. Teinekord lähevad disainerid sügavamale ja katsetavad mehhaanikatega, mis meenutavad looduse taastamist või hoidmist. Tegu pole siinkohal moraalijutlusega, vaid leebete nüanssidega, mis võimaldavad mängijal tunda, et maailm tema ümber ei ole ainult tarbimiseks.
On ka täiesti praktiline pool. Looduslikud motiivid annavad võimaluse luua tasakaalukamaid värve ja kujundeid. Need sobivad nii pisikestesse mobiilimängudesse kui ka keerukamatesse projektidesse, kus mängija veedab tunde samade ekraanide ees. Kui maailm ei väsita silmi ega tekita tunnet, et kõik tuhiseb liiga kiirelt mööda, siis pühendab ka mängija end pikemalt mängule.
Loodus leiab tee ka mängudesse, mida me ei seostakski loodusega
Kui räägitakse keskkonnateemadest mängudes, kerkivad tavaliselt silme ette hiiglaslikud seiklusmängud või rahulikud indie-projektid. Ometi on viimasel ajal märgata, et sama suund libiseb vaikselt ka valdkondadesse, kus seda esmapilgul ei ootaks. Näiteks mõnes uuemas casino mängus ilmuvad ekraanile nii metsatukad kui ka veealused maailmad. Kasutusele on võetud kujundid, mis meenutavad maastikke, mida argielus napib.
Siinkohal pole mängude eesmärk pidada loengut kliimast ega panna mängijat mingeid suuri valikuid tegema. Pigem kasutatakse loodust kui atmosfääri, miskit, mis loob mängule iseloomu ja eristab seda kümnetest teistest sama žanri projektidest. Kui tavaline pilt on särav ja sirgjooneline, siis looduslikud motiivid annavad võimaluse segada sinna pehmeid pooltoone ja vaikust, midagi, mis ei kurnaks silma ega meeli.
Huvitaval kombel haarab selline lähenemine mängijat kaasa. Isegi kui ta teab, et tegemist on lihtsa meelelahutusega, tekib väike äratundmishetk – maailm ei ole enam abstraktne rida sümboleid, see on korraks midagi kodust ja igiomast.
Kui põhjalikult loodusteemad mängumaailma muuta võivad?
Raske on öelda, kas loodusmotiivid muudavad mängutööstust tervikuna, kuid need annavad selgelt märku, et publik otsib pisut teistsuguseid kogemusi. Mitte suurejoonelist manifesti, vaid väikest nihkes olekut, mis paneb mängu hetkeks teise nurga alt vaatama. Ka keskkonnauuringud ja WWF raportid viitavad sellele, et looduslike kujundite mõju inimese tajule on tugevam, kui esmalt arvata oskaks.
Disaineritele tähendab see võimalust katsetada kujunditega, mis ei sõltu hooajalistest trendidest ega lärmakast stiilist. Mängijale tähendab see aga pehmet maandumist – võimalust võtta korraks tempo maha, ilma et mäng ise pooleli jääks. Sellised lähenemised ei pretendeeri maailma parandamisele, kuid loovad tunde, et mängudes saab olla ka rahuhetki, mitte ainult pidev võitlus.
Loodusmotiivid ja keskkonnateemad ei ole mängudes enam mingi suvaline kõrvalepõige, vaid loomulik osa laiemast meelelahutuskultuurist. Need annavad loojatele uue ruumi, kuhu ideid tuua, ja mängijatele võimaluse korraks hingata. Kui digi- ja pärismaailm üha enam segunevad, on loogiline, et ka mängudes otsitakse midagi tuttavat – kasvõi väikestki vihjet sellele, mis jääb ekraanist väljapoole silmapiiri taha.
