Tanel Siilivask
…ja seisa kaljuna me Maarjamaa! Või siis Märjamaa. Mõlemad on õiged, kuna teine on tuletatud esimesest. Just sellised olid mu esimesed mõtted, kui juhtusin nägema kuulutust, mis teavitas peatselt Märjamaa noortekeskuses aset leidvast kohtumisest Märjamaa uue (või enamuses vana?) koalitsiooni ja Märjamaa noorte vahel.
Jah, te lugesite õigesti – mitte kohtumine vallavalitsuse kui institutsiooni liikmete või volikogu fraktsioonide esindajatega, vaid võimalus on kohtuda koalitsiooniga. Ehk on võimalik isegi tuttavaks saada ja näha koalitsioonipoliitikute inimlikku poolt? Avaliku raha eest ja salaja. Et mis mõttes salaja? Sest tegu on projekti „Noored ja demokraatia” raames noortele suunatud üritusega, kus on vajalik eelregistreerimine.
Silme ette kerkib pilt, kus hakatakse tutvustama järgmise „neliaastaku” plaane, mille on kokku leppinud „Kindel tee”, „Tee kommunismile” (endine Märjamaa rajooni kolhoos) ja EKP Märjamaa osakond. Või olid need hoopis Koduvald Märjamaa, Tuleviku Märjamaa ja Isamaa Erakond? Kõlavad nii sarnaselt, et võib kogemata segamini ajada, kui juba „kolmekesi tullakse, präänikute maalt”.
Palun vabandust kasutatud kujundite pärast. Kuid kas olemuslikult ongi väga suurt vahet, kui kujundlikult väljendudes olekski kohaliku võimu ülesandeks või prioriteetideks justkui paremini lund koristada, lappida rohkem tänavaauke ja paigaldada pargipinke? Kirjutada projekte ja esitada finantseerimistaotlusi, et kui isandad peaksid nii armulised olema, siis… Igaüks mõtleb nüüd ise edasi, oma väärikuse tasemel.
Kolhoos või kooperatiiv olmeküsimuste lahendamiseks. Selline on kohaliku esindusdemokraatia sisu tänapäeva Eestis. Ei mingit poliitikat, ei ühtki poliitilist seisukohta üheski olulises poliitilises küsimuses! Kõrvalt vaadates jääb mulje, et kohalikud omavalitsused on suuresti end ise sellisesse olukorda seadnud alandlikkuse ja poliitiliste ambitsioonide puudumise tõttu, mis omakorda välistab kodanike huvide kaitse näiteks riigi või suurettevõtjate ees.
Tõtt-öelda on see ju ka rahva enamuse soov – elada nii, et poliitikad kujundataks väljaspool eesti rahvast ja ikka sellised, mida me saaksime iseenda huvide vastu uhkusega ellu viia. Sõita laulupeole, avaldamaks toetust koalitsioonile, automaksule, maamaksule, kinnisvaramaksule, võõrale ning meie rahadega doteeritud energeetikale, fosforiidikontsessioonile ja Häädemeeste miljardiraudteele, rääkimata võõrast polügoonist või võõrast militaartööstusest.
Sisuliselt võttes just selline toetusavaldus leidis läinud suvel aset. Ja häbi ei ole, vähemasti ei tunne.
Kui see on nüüd õnn, siis ongi ta peaaegu meie õuele jõudnud, otseses mõttes. Juhul, kui see õu ikka on veel juhtumisi meie oma ja kui kauaks? Elagu, elagu, elagu! Kolmkümmend aastat veel, elagu! Miks just kolmkümmend? Sest eelkirjeldatud loend on eelneva kolme ja poole kümnendi ennastsalgava töö tulemus, nii üleriigiliste kui ka kohalike koalitsioonide oma, ellu viidud laialdasel ühiskondlikul toetusel.
Laskem siis fantaasial lennata ja püüdkem ette kujutada, millest 14. jaanuaril aset leidval üritusel rääkima hakatakse. Ah et miks peaksime seda ette kujutama? Sest tegu on kinnise üritusega, mis suunatud noortele. Kas poliitika ei peaks olema avalik asi? Kas tuleb seal juttu millestki sisulisest, mis peaks olema noorte kodanike teadvuses peamisel kohal, nagu kelle kanda jääb vastutus meie rahva ja riigi tuleviku eest?
Arutelu, mis aitaks mõtestada, kes me rahvana või märjamaalastena oleme, kust me tuleme, miks me üht või teist asja just niimoodi näeme, tunnetame ja kas me oleme tahtelised ning suutelised kandma neid positsioone nii iseendas kui ka pärandama tulevastele põlvedele?
Kaldun pigem arvama, et arutelud keskenduvad olmelistele küsimustele stiilis „paremini ja rohkem kui mullu”, milliseid sportimisvõimalusi juurde tekib või kuidas veelgi filigraansemalt tantsida kaerajaani. Või laulda „Espresso macchiato`t”. Oluliseks peetakse ju, kuidas ja millise tule viimane kustutab, mitte fakti, et seda teekonda jätkates ongi tuli juba sisuliselt kustutatud. Selline mõtteviis ei saa olla vundament, mille baasil üks väikerahvas võiks kestlikku omariiklust viljeleda.
Kujutlusvõimele on kõrvale panna ka „vestlusring” eelmise aasta talvest, millega pandi ilus punkt Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli järkjärgulisele hääbumisele rõõmupisarate ning kestvate ovatsioonide saatel. Viibisin sellel üritusel ja mul pole oma elus vist varem ega hiljem nii piinlik olnud. Tandem „valla esihumorist + teeneka isamaalise akadeemiku abikaasa” töötas igatahes filigraanselt. Üks neist tuntud „intellektuaalsete, kultuursete, viisakate ja sügavamõtteliste” esinemiste poolest oma veebikanalis, teine ümberkehastumisvõime poolest – teenides argipäeval võimu, mis püüab mainitud haridusasutust likvideerida, puhkepäeval lapsepõlvemail sõna võttes asetades end aga viieaastase tüdruku positsioonile, kes valutab südant kunagise kodukoha pärast. Manitsedes, et ei tekiks vastandumist või skandaali.
Kuidas viia läbi justkui opositsiooniline ettevõtmine, kus ei esine ühtki opositsioonilist figuuri ega avaldata ühtki opositsioonilist mõtet? Rääkimata, et oleks toimunud üldse vestlusringi kooli säilimise toetuseks, millena aset leidnud sündmust reklaamiti. Vot see on tase, millest tasuks õppida ka parimatel!
Jäägu siis seekordki europrogrammide maaletoojate südametunnistusele tänuväärne selgitustöö tulevaste hääleõiguslike kodanike kasvatamisel objektideks (jah, mitte subjektideks!), kelle ülesanne on iga hinna eest anda oma hääl onudele ja tädidele, kes on nii toredad ja igati eeskujuks, kasvõi oma igikestva kohaliku omavalitsuse karjääriga. Sest Sinu hääl loeb!
Elus võib juhtuda koguni niimoodi, et tõstes ühismeedias palki, tõstab tänulik auditoorium Sinu palka. Lausa mitmekordselt. Tulemuseks jäävad sel puhul paraku vaid tõstetud palk ja tõusnud palk, ei enamat. Et niivõrd intellektuaalse elektoraadi kasvatamine nõuab järjekindlat ning visa tööd, progressiivset ideoloogilist kasvatust ja administratiivseid vahendeid, ei saa parafraseerimata jätta ka maestro Elmo Nüganeni kehastatud Pantalonet: „Tulge valima, kui teil midagi targemat teha pole!”
Otsustama teiste inimeste elude üle – kaalutlemata, mõtestamata, vastutust tunnetamata. Sest progressiivses maailmas peab valimistest saama lihtsalt üks digitaalselt läbi viidav farss demokraatlikust protsessist, arvutist peatselt telefoni koliv mäng, mis mängib kogu rahva elude, olevikuga ja tulevikuga…
Olenemata kõigest eelmainitust ei kavatse ma jätta nende eestlaste ühendamist, kes veel tunnetavad oma positsiooni Eestis kõrgeima võimu kandjatena, julgevad seda deklareerida avalikult oma näo ja nimega ning on valmis kaasa lööma ja panustama demokraatia taastamise protsessis tema põhiseaduspärases tähenduses.
Tänan kõiki, kes mõistavad, et meie omariikluse põhiliseks ja tegelikult ainsaks eelduseks ning juriidiliseks aluseks on eesti rahva eksisteerimine ja säilimine ÜHTSE KULTUURRAHVANA, st rahvana, kes põlvneb eesti rahvast, kelle emakeeles on võimalik sõnastada kogu maailma probleemid ja leida selles keeles nendele ka lahendused, vastandamata seejuures noori vanematele põlvkondadele, maainimesi linnainimestele, haritlasi töötavale rahvale, lõunaeestlasi põhjaeestlastele.
