Märjamaal töötab doktorikraadiga perearst

Märjamaa Perearstikeskuse looja Marika Hiiemaa astus põhitööst kõrvale, kuid nõustab ja aitab kolleege endiselt. Ta on kasvatanud endale tublid mantlipärijad. Täiskoormusega jätkab vahepeal lapsepuhkusel olnud Triin Altmäe. Dr Hiiemaa nimistu võttis üle Kristi Rüütel, kes juba viimased kolm aastat on Märjamaa patsientidega tegelenud.

Alanud aastast tegutseb Märjamaal senise perearstikeskuse asemel Märjamaa Tervisekeskus. Aadress Oru tn 12 on sama, nagu ka personal ja lahtiolekuajad. Juriidilise isiku nime muutuse tingis seni nimistuga töötanud perearsti vahetus ja Kullamaa-Martna nimistu liitumine siinse keskusega.
Kohtumine Kristi Rüütliga oli kui vestlus ammuse tuttavaga, nii sundimatus õhkkonnas möödus see. Ta elab küll Tallinnas, aga selgus, et Märjamaaga seovad teda kaudselt veel vanemad sidemed kui maakodu Märjamaa vallas. Kristi vanaisa Heino Heinlo oli 1950. aastatel tollase Märjamaa rajooni ajalehe Kolhoosi Tõde toimetaja. Siit koliti Paidesse, kus vanaisa oli ajalehe Võitlev Sõna peatoimetaja. “Iga kord, kui koos vanavanematega Haapsallu sõitsime, viis tee Märjamaalt läbi ja siis kuulsime meenutusi tollasest elust,” rääkis vestluskaaslane.
Kristi lõpetas Paides gümnaasiumi. Talle meeldisid väga reaalained. “Pärast gümnaasiumi töötasin mõnda aega kiirabidispetšerina, kus nägin kiirabi ja haigla tööd kõrvalt. Siis otsustasin, et minust ei saa keemiaõpetajat, nagu mu isa aastaid oli, vaid lähen hoopis arstiks õppima. Mulle meeldis, et see on töötamine inimestega,” rääkis ta elukutse valikust.

Peremeditsiin ja akadeemiline pool
Järgnes kuus aastat õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, mille kinnituseks oli üldarsti diplom. Kohe otsa tuli viis aastat doktoriõppes. Kristi Rüütli elulugu on muljetavaldavalt mitmekesine, siin põimuvad peremeditsiin ja akadeemiline pool. Millest sõltub, kumb parasjagu esiplaanil on?
“Meie õppeajal kaasati tudengeid professorite projektidesse ja saime ise natuke teadustööd harjutada. Olin algul immunoloogia õpperühmas. Mulle see väga meeldis, aga seal oli rohkem laboritöö. Siis sattusin professor Maarike Harro töörühma. Tema tegeles tervisedendusega. Harro oli väga entusiastlik õpetaja, kes rõhutas, et ennetus ja tervisedendus on kõige olulisemad tegurid, kuidas saame paljusid haigusi vältida. Ta oli väga särav eeskuju. Sattusin tervisedendusest vaimustusse.
Prof Harro eestvedamisel hakkasin uurimistööd tegema. Mul oli valida, kas lähen 6. kursuse järel residentuuri ja omandan eriala või hakkan teadust tegema. Kuna sain doktorantuuri sisse, siis läksingi selles suunas.“ 2009. aastal kaitstud väitekirja teema oli „HIV-epideemia Eestis: süstiv narkomaania ja HIVga elavate inimeste elukvaliteet“.
Pärast doktorikraadi kaitsmist tekkis võimalus kandideerida stipendiumile Ameerikas. „Oleksin võinud minna kaheks aastaks magistrit tegema, aga kuna mul oli pereelu Eestis, siis kaalusin ja otsustasin, et üks semester on enesetäiendamiseks piisav. Räägitakse, et kui lähed juba pikemaks ajaks ära, tekib seal uus elu ja uued sõbrad.“ Aastatel 2014–2016 oli dr Rüütel ka West Virginia Ülikooli epidemioloogia külalislektor.
Pärast doktorikraadi kaitsmist ei tahtnud Kristi Rüütel kaotada oma arstioskusi – „läksin ju ülikooli selleks, et saada arstiks“ – ja kui oli võimalus töötada üldarstina perearstikeskuses, haaras ta sellest kinni.
Teeme igaks juhuks ühe selgituse. Üldarst on ülikoolis lõpetanud kuueaastase õppe. Tal on piiratud võimalused töötada, sest tal pole eriala. Üldarstid töötavad näiteks abiarstidena või kiirabis ja EMOs. Perearst on peremeditsiini eriarst, kes on spetsialiseerunud peremeditsiinile. Eriala residentuur kestab neli aastat.
Vestluskaaslane tunnistas ausalt, et ülikooli lõpetades oli perearsti amet talle erialases karjääris viimane valik. Ta mõtles 2000. aastate alguses sellest väga üleolevalt: “Ma ei ole selleks kuus aastat ülikoolis käinud, et hakata sekretäriks – et kirjutada välja retsepte ja saatekirju eriarstide juurde minemiseks.”
Ta silmad avanesid Tallinnas dr Rosenthali tervisekeskuses töötades. „See oli selline, nagu meile oli õpetatud, nagu ideaalis üks perearstikeskus võiks välja näha. Seal sain aru perearsti tööst: ta diagnoosib ja ravib inimesi sünnist surmani, mitte ei suuna neid vaid saatekirjaga edasi eriarstile. Seal mu arvamus perearstindusest muutus kardinaalselt,“ rääkis dr Rüütel.
Tal pole olnud tahtmist ka Soome tööle minna. Ta teab, et sinna ei mindud ainult palga pärast. Üldarstina lõpetades oleks noorel arstil vaja näha üldist pilti ja saada kogemusi arstitöös, et otsustada, mis eriala ta õppida tahab. Soomes oli võimalus töötada üldarstina, mistõttu paljud meie noored arstid läksid lahe taha. Nüüd on Eestis kogu 6. kursus üldarsti praktika ja Eestis saab töötada üldarstina. Noored tohtrid saavad katsetada ja sobiva eriala leida ka kodumaal.

TAI aastad
Enne diplomeeritud perearstiks saamist oli dr Rüütli tööelus veel Tervise Arengu Instituudi (TAI) periood, kus ta on olnud nakkushaiguste ja uimastiseire keskuse juhataja, nakkushaiguste epidemioloogia vanemteadur ja teadussekretär.
„Nakkushaiguste epidemioloogia ongi minu põhieriala. Ma tegelesin seal HIVga, seksuaalsel teel levivate infektsioonidega, viirushepatiidi ja tuberkuloosiga. Me tegime uuringuid, aga aitasime korraldada ka praktilisi tegevusi. Kui 2000. aastate alguses vallandus Eestis suur HIV-epideemia, koondati Tervise Arengu Instituuti programmid, et Eestis saaks teha süstlavahetust. Aitasime korraldada ka asendusravi ja testimisi. Mitte küll otseselt patsientidel, aga töötasime organisatsioonidega, kes neid tegevusi läbi viisid.“
Dr Rüütel on samuti olnud mitme eetikakomitee liige. „Kui mõni teadlane tahab hakata inimesi uurima, siis peab olema kindlaks tehtud, et uuritavate õigused on kaitstud. Näiteks isikuandmete kaitse teema oli 7–8 aasta eest teadlaste jaoks uus, seal pidime palju juhendama ja aitama,“ avas ta selle töö sisu.
Rüütli enda teadustöödel on praegu vahe sees, senised projektid on lõppenud. “Ma ei ütle, et ma kunagi enam sellega ei tegele. Uurimistöö huvitab mind väga. Võib-olla saab kunagi perearstitöö vallas mõnd uurimust teha,“ sõnas ta. Ta on olnud ka nelja magistritöö juhendaja ja ühe doktoritöö kaasjuhendaja, aga see jäi kahjuks pooleli.
Dr Rüütel on üle kümne aasta tegutsenud ravijuhendite nõukojas. Tohtrid ei ravi tunde järgi või eelkäijate kogemuste põhjal, nüüd on kuldstandardiks suured uuringud. Tervisekassa koordineerib ravijuhendite koostamist ning koos Tartu Ülikooli ja mitme töörühmaga koostatakse tõenduspõhised ravijuhendid. Siin on vaidlusi enne konsensuseni jõudmist ja on oluline, kuidas see kõik lõpuks sõnastada. Arstile on kirjas, kuidas diagnoosida ja ravida, samas on info ka patsientidele.
Kõigi haiguste kohta pole ravijuhendeid, levinumate kohta küll (vererõhk, suhkruhaigus, migreen, südamepuudulikkus, külmetushaigused…). Rüütel on olnud HIVi testimise ravijuhendi töörühmas.

Perearstindus, mu arm
Kõigi seniste karjääripöörete juures on dr Rüütlit kogu aeg tõmmanud igapäevase arstitöö poole. „Hakkasin aru saama, et mu üldarsti teadmised on ajast ja arust, meditsiin on nende aastatega nii palju arenenud. Ma ei jõudnud põhitöökoha kõrvalt käia nii palju koolitustel, et arstina olla tasemel. Seisingi ühel hetkel olukorra ees, et kas loobun arstitööst perearstikeskuses või valin selle eriala ja täiendan end perearsti suunal maksimaalselt,“ rääkis tohter, miks ta otsustas 2021. aastal minna residentuuri, kui ülikooli lõpetamisest oli möödas 17 aastat.
„Paljud õpingukaaslased olid minust palju nooremad. See oli hästi vahva, sest sain palju noortega koos töötada. Mulle tundub, et nad saavad tänapäeval ülikoolist palju praktilisema hariduse. Nad on hästi julged. Samas olen nõus väitega, et kui sul on pikem töökogemus, on diagnoosimisel rohkem kõhklusi, sest sa oled rohkem näinud. See pole siis ainult raamatutarkus, vaid on natuke kogemust ka. Vanemaks saades oskad mõnda asja rohkem peljata.“
Residentuur tähendas praktiseerimist raviasutuste erinevates osakondades. Märjamaale sattus dr Rüütel seeläbi, et õpingute ajal tuli teha kuus kuud praktikat maapiirkonnas. “Märjamaa on väga vahva koht. Praktikale tulles vaatasin ka selle perspektiiviga, et siin tööle saada,“ tunnistas ta.
See oli mõlemale poolele soodne olukord, sest dr Hiiemaa otsis juba aastaid endale järglast.
Ta pärandas nooremale kolleegile oma nimistu, kus on peaaegu 2200 patsienti. Sellepärast ei ole selles ruumi juurde võtta kedagi peale vastsündinute. Tervisekeskuse hoole all on nimistud ka Martnas ja Kullamaal. Dr Hiiemaa aitab Kullamaal, Rüütel ja Altmäe käivad vastuvõttudel Martnas.

Eluaegne õppija
Praegu on ülemiste hingamisteede külmetushaiguste aeg. Tihti teevad inimesed juba kodus kiirtesti ja tervisekeskuses suhtlevad patsiendid esmalt pereõega. Õde kutsub arsti appi, kui on kahtlus, et peaks antibiootikumi määrama. Tavapärase kuluga külmetushaiguse puhul pole arsti väga vajagi. „Külmetusest paraneb kas seitsme päevaga või ühe nädalaga, sõltuvalt sellest, kas patsient arsti näeb või ei näe,“ viskas tohter nalja.
Dr Rüütli valdkond on epidemioloogia ja tema soovitab haiguste vastu vaktsineerida. On temagi patsientide hulgas keeldujaid nagu igal pool Eestis, aga meedikud üritavad inimesi julgustada ja nõustada. Eraldi teema on täiskasvanute vaktsineerimine. Kes on sündinud enne 1994. aastat, peaksid end uuesti leetrite vastu vaktsineerima, sest nõukaaegne vaktsiin ei anna eluaegset kaitset. See on küll tasuline, aga mitte kallis.
Inimesed reisivad väga palju, haigused võidakse kaasa tuua teistest riikidest. „Vaktsineerimine on üks suuremaid tervishoiu saavutusi, millega suudame teatud nakkushaigused ära hoida. Inimestel hakkab meelest minema, kuidas lapsed surid enne vaktsineerimist difteeriasse ja leetritesse,“ toonitas tohter.
Arstiameti juurde kuulub pidev enesetäiendamine. „Mulle sellepärast arsti eriala meeldibki, et siin on kogu aeg uued väljakutsed. Kogu aeg pead käima ajaga kaasas. Muidugi on võimalik ajast maha jääda, aga see amet eeldab sinult kogu aeg õppimist ja enesetäiendamist,“ kinnitas vestluskaaslane.
Vahel patsiendid nurisevad, miks perearst ei saada neid edasi eriarsti juurde. „Me tahamegi ise ravida. Selleks olen kümme aastat õppinud. Ma pole sekretär, kes annab saatekirju. Ma olen ette nähtud teatud haigusi ise diagnoosima ja ravima. Kui tunnen, et mul on teadmisi vajaka või saab eriarst teha uuringuid, mis mul pole ette nähtud, siis loomulikult saadan patsiendi edasi,“ rääkis dr Rüütel.
Ta peab oma heaks abiliseks e-konsultatsiooni võimalust eriarstiga. Sealt saab ta ise õpetlikku tagasisidet. Vahel ei peagi pärast konsulteerimist patsienti edasi saatma, vaid piisab nõuandest, kui kaua peab midagi jälgima või on ehk vaja ravimiannust korrigeerida.
„Kui patsiendi probleem on tõsisem, võtavad eriarstid ta pärast e-konsultatsiooni kiiremini üle. See eeldab, et mina olen patsienti põhjalikult uurinud ja pannud kõik kirja. Ma pean veenma eriarsti, et edasine tegutsemine on vajalik,“ selgitas Rüütel arstide koostööd.
„Mulle meeldib inimestega töötada. Saan neilt nii palju positiivsust ja energiat tagasi, eriti kui patsiendil läheb paremaks. See annab hea tunde, et oleme midagi ära teinud kellegi heaks. Meeldib, et selles valdkonnas ei ole võimalik igavlema jääda. See nõuab, et oled kogu aeg asjadega kursis ja täiendad end. Ei saa nii, et teed nagu 20 aastat tagasi. Residentuuri ajal õppisin palju uut. Näiteks suhkruhaiguse ravis on viimase 20 aasta jooksul kolm uut ravimirühma juurde tulnud, ja mõnesid ravimeid, mida minule õpetati, enam üldse ei kasutata. Meditsiin tohutult areneb ja vaja on end pidevalt korralikult täiendada.“
Rõõmsameelne perearst Kristi Rüütel peab end tavaliseks inimeseks, kes loeb raamatuid, käib kinos, teeb käsitööd ja aiatööd ning hooldab kolme kassi. Ta on läbinud sukeldumiskursused, aga ballooniga vee alla minek on koroonaajast peale soiku jäänud. Tohtril on ka poliitikust nimekaim Kristi Rüütel, kes on piltidel temaga isegi pisut sarnane, aga meie vestluskaaslane pole üldse poliitikaga seotud. Ta peab end juba loomu poolest elukestvaks õppijaks. Aga ta on õppinud ka tööd koduukse taha jätma. Esimesed aastad olid selles osas raskemad, siis mõtles noor tohter õhtul kodus, kas ikka sai kõik õigesti tehtud.