Eelmisel nädalal lahkus meie hulgast Rapla kauaaegne lastearst Krista Pinka. Igasugused lahkumised teevad haiget, eriti valusad on aga igavikku minemised. Iseäranis siis, kui lahkuja on inimene, kes eluajal oli väga paljudele äärmiselt oluline.
Krista Pinka on seda Raplas kahtlemata pika aja kestel olnud. Ta elas oma elu nii, et tunnistati ammu enne aktiivsest tegevusest tagasiastumist justkui vaikival kokkuleppel legendiks. Doktor Pinkat teadsid mitte ainult tema patsiendid, temast olid kuulnud ka need, kellega tal polnud kunagi vahetut kokkupuudet olnud.
Kuidas elada, et sinust väga eriline mälestus jääks. Mingit keerulist retsepti selleks ei ole – tuleb lihtsalt pühenduda oma tööle ja anda hing vabaks.
Krista Pinka (neiuna Kulli) sündis 29. aprillil 1943 Järva maakonnas Vajangu vallas talupidaja perekonnas. Põhikooli hariduse sai Viljandi I Keskkoolis 1957. aastal ja jätkas seejärel õpinguid Viljandi Meditsiinikoolis, mille lõpetas 1960. aastal kooli viimases lennus velskri kutsega. Tööle suunati Viljandi linna haiglasse meditsiiniõeks.
Sellega ei olnud eesmärk veel täidetud – ta jätkas töö kõrvalt õpinguid Viljandi Töölisnoorte Keskkoolis ja astus pärast keskhariduse omandamist 1963. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda. Läks kuidagi nii, et ravi erialal ülikooli lõpetanud noor tohter alustas laste ravimisest. Ta on töötanud lastearstina Abjas, Valgas, Suure-Jaanis, Keila-Joa Sanatoorses Koolis ja Raplas.
Raplas on doktor Pinka olnud kõige kauem, üle kolmekümne aasta: esimest korda 1974–1975 Rapla haigla polikliiniku lastearstina ja siis 1988. aastast sajandivahetuseni Rapla haigla lastearstina, seejärel kaks aastat doktor Eve Herodese juures jälle lastearstina ning Rapla Perearstikeskuses aastast 2002 kuni 2019 ikka lastearstina.
Loomulikult on doktor Pinkal olnud ka täiskasvanud patsiente, kuid ta on töökaaslastele tunnistanud, et ei tundnud ennast nende juures piisavalt enesekindlalt. Mitte et ta täiskasvanuid kuidagi vältinud oleks – ta oli kõigi jaoks alati olemas ja avatud –, kuid laste silmadest vaatas talle vastu siiras ja jäägitu usaldus. Kolleegid ütlevad, et eriti hakkas ta silm särama beebidega suheldes.
Beebide vastuvõtu päevad olid erilised, siis pidid arstikabinet ja meedikute käed tavalisest soojemad olema. Tema vastuvõtutoas ootasid pisikesi haigeid mänguasjad ja seintele paigutatud beebide fotod. Pilte tõid talle emad ise. Nad teadsid, kui väga ta oma väikestest patsientidest hoolis. Aga samavõrd hoitud olid ka lapsevanemad. Emad usaldasid arsti ja jagasid temaga nii oma pereelu kui ka südamemuresid ning said raskel hetkel temalt tuge. Mida rohkem läks aeg edasi, seda enam lisandus emade hulka neid, kellega ta oli juba nende titaeas kohtunud. See andis õiguse küsida ja kohustuse usaldust õigustada.
„Krista oli nii südamlik-südamlik ja sõbralik-sõbralik, iial ei olnud ta kellegi suhtes ükskõikne,” meenutavad kolleegid. Doktor oli abivajajate jaoks kättesaadav ka töövälisel ajal. Ta jagas paljudele oma telefoninumbrit ja oli iga hetk valmis aitama. Peale selle käisid tema juurest nõu küsimas ka majanaabrid ja lihtsalt tuttavad – kui oli mure, siis polnud vaja häbeneda, kõik teadsid, et arsti jaoks ei ole midagi tähtsamat oma patsientidest. Tal oli kõigi jaoks häid sõnu, ka need võivad vahel ravida.
Kolleegide sõnul jätkas doktor Krista Pinka ka pärast pensionile jäämist abivajajate abistamist. Samas oli ka nii, et kui patsiendil oli midagi tõsisemat, saatis ta haige kindlasti ikkagi keskusse ülevaatamiseks.
Tohter teadis oma hoolealustest peaaegu kõike. Kui olid keerulised ajad, siis toimetas ta raskustesse sattunutele toidupakke, riideid ja muud vajalikku. Aga ta ei demonstreerinud kunagi oma abivalmidust, seda, et tema pani kokku toidupakke, muretses riideid. Ta oskas ennast kogu aeg tagaplaanile seada – teised olid tähtsamad.
Võib-olla just seetõttu, et ta teadis peredest nii palju, asutas ta 2010. aastal Raplasse anonüümsete alkohoolikute AA rühma – tal oli mure laste ja nende emade pärast.
„Krista oli usklik inimene, ta oli seotud seitsmepäeva adventistidega, oli koguduse liige. Ta ei teinud oma tõekspidamistest saladust, kuid ei üritanud mitte kunagi kellelegi neid peale suruda – iga inimene leiab ise oma õige raja.
AA rühmas on ka midagi religioosset – inimene peab vabanema millestki, mis on talle paineks, ja täitma vabaks jäänud koha millegagi, mis tuleb kusagilt kõrgemalt,” arutlevad kolleegid. 2012. aastal sai dr Pinka Rapla vallalt pikaajalise pühendunud tegevuse eest Elusa Tule auhinna.
„Krista oli ingellik inimene,” ütlevad kolleegid. Tal endal ei olnud justkui kunagi mingeid muresid, oli rõõmsameelne ega kurtnud. „Kõik laabub tänu Taevaisale,” armastas ta oma tagasihoidlikul kombel vastata, kui küsiti, kuidas läheb. Temas endas oli nagu elus tuli, mis teisi soojendas ja ka talle endale rahuldust pakkus.
Krista Pinka oli nii hea inimene, et selle headuse suurusest saad aru alles siis, kui teda enam kõrval ei ole, ütlevad kolleegid.
Võib-olla võiks Raplas ühe lastemänguväljaku juures olla nimeline pink, kuhu Krista vahel salaja tulla saaks, et oma leebel kombel lastele pilku heita ja head soovida.
Kolleegidest pereõed Alja Laurimaa,
Piret Tamme ja Juta Riisalu ning arstid Kadri Luga, Maarika Kull ja Siiri Kivimäe Rapla Perearstikeskusest
