Thomas Auväärt, rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja
Viimastel aastatel on Eesti meedias korduvalt ilmunud lood hoiu-laenuühistutest, kus inimestel on raha kinni ja väljamaksed peatatud. Näiteks kahe ühistu puhul tõi ühistu raha väärkasutamine kaasa kriminaalmenetluse nende juhtide suhtes ning hoiustajatele võib kaasneda mitmekümne miljoni euro suurune kahju. Ka täna ühe Eesti suurima ühistu ümber toimuv tekitab üksjagu küsimärke.
Need ei ole üksikud kaasused, vaid märgid suuremast probleemist.
Pealtnäha võib jääda mulje, et hoiu-laenuühistu on kogukondlik, turvaline ja kasumlik raha paigutamise võimalus ning hea alternatiiv pangahoiusele. Tegelikkus on aga midagi muud: paljud hoiu-laenuühistutesse raha paigutanud inimesed ei ole kursis, et mingeid reaalseid garantiisid ei ole, samuti üldjuhul nad ei tea, kuhu nende raha edasi laenatud on.
Kui inimesed usaldavad oma raha finantsasutusele, peab riik tagama, et see raha oleks kaitstud. Just selleks oligi hoiu-laenuühistu seaduse muutmine vajalik.
Ühistud on muutunud „järelevalveta pankadeks“
Hoiu-laenuühistute algne mõte oli lihtne – väike ring isikuid, ühised huvid, vastastikune kontroll. Tänaseks on paljud neist kasvanud suurteks rahakogujateks, kus on tuhandeid liikmeid kogu Eestist. Enamik neist ei tunne ei üksteist ega ühistu juhte, kuid on usaldanud sinna oma säästud. Ühistud ei pruugi jagada liikmetele andmeid teiste liikmete kohta ja aktiivse kontrolli tegemine ühistu suhtes võibki olla keeruline.
Samas ei laiene hoiu-laenuühistutele pangandusreeglid. Puudub Finantsinspektsiooni järelevalve. Puudub riiklik hoiuste tagamise süsteem. Kapitali- ja läbipaistvusnõuded on oluliselt leebemad. Sisuliselt toimub avalikkuselt raha kaasamine ilma kaitsevõrguta. Isegi kui ühistutele ongi siiani teatud minimaalsed reeglid ette nähtud, siis ei ole hoiustajatel mingit teadmist, kas nendest ka kinni peetakse.
Ainuke toimiv lahendus on finantsjärelevalve
Hoiustajate kaitseks ei piisa kosmeetilistest parandustest. Kui ühistud tahavad jätkata hoiuste kaasamist, on vaja tegevusluba, pidevat järelevalvet ja selgeid nõudeid.
Riigikogu kiitis käesoleva aasta 21. jaanuaril pärast põhjalikku menetlust heaks seadusemuudatused. Äsja, 6. veebruaril kuulutas president need seadusemuudatused ka välja. Selle seaduse kohaselt saavad edaspidi hoiuseid kaasata vaid need ühistud, mis taotlevad Finantsinspektsioonilt pangalitsentsi ja tegutsevad panga või ühistupangana. See toob kaasa regulaarse kontrolli ning hoiuste tagamise kuni 100 000 euro ulatuses ühe hoiustaja kohta.
Ühistutele, mis ei soovi pangaks muutuda, jääb võimalus jätkata muude finantsteenustega – näiteks võib pakkuda ülekandeteenuseid või väljastada laene, kuid hoiuseid nad enam koguda ei või. Ehk uus seadus ei keelusta kuidagi ühistulist finantstegevust, tuleb vaid valida sobiv vorm sõltuvalt sellest, mis teenuseid soovitakse osutada.
Muudatused ei rakendu üleöö
Uus seadus näeb ette mitmeaastase üleminekuaja. Esimene etapp jõustub 1. märtsil: enam ei saa asutada uusi hoiu-laenuühistuid ja keelatakse hoiuseintresside reklaam. Uute hoiuselepingute sõlmimine keelatakse alates selle aasta 1. juulist.
Järgmises etapis ehk selle aasta 1. oktoobrist karmistuvad juhtimise, kapitali ja kontrolli nõuded ning 2029. aastast tohivad hoiuseid kaasata üksnes pangad ja ühistupangad. Ühistud, kes seda vormi kasutada ei soovi, peavad hoiuste kaasamise lõpetama ja olemasolevad hoiused välja maksma vastavalt lepingutes ettenähtule. Siiski erandkorras ja kui liikmest hoiustaja sellega ise nõus on, võib hoiuse väljamaksmise perioodi pikendada kuni viie aasta võrra.
Nagu aga eespool märgitud, siis need ühistud, kes pangalitsentsi taotleda ei soovi, võivad jätkata lihtsalt tulundusühistuna – pakkudes oma liikmetele rahaülekandeid või väljastada nii füüsilistele isikutele kui ka äriühingutele laene.
Mida võiks hoiu-laenuühistu liige teha?
Uue seaduse valguses tasub igal hoiu-laenuühistu liikmel olla tavapärasest aktiivsem. Kindlasti on mõistlik küsida ja uurida, milline on ühistu finantsseis, kuhu on siiani raha laenatud. Lisaks, kui suur on tõenäosus, et osa laene võib n-ö hapuks minna. Samuti mis on ühistu plaan uute seadusenõuete täitmiseks ning kas ja milline tegevusluba kavatsetakse Finantsinspektsioonilt taotleda.
Vastav plaan peab kindlasti küpsema selle aasta jooksul. Ühistupanga asutamine nõuab kindlasti rohkem ressurssi ja selle eesmärgi saavutamiseks tasub kaaluda liitumist teiste ühistutega.
Kui konkreetset plaani ei ole, siis tasub küsida, kas ühistul on piisavalt raha väljamaksete tegemiseks, et oma tegevus korrapäraselt lõpetada. Kui neile küsimustele ei vastata, on see ohumärk.
Sel juhul peavad liikmed ise ühiselt n-ö härjal sarvist haarama. Uus seadus annab liikmetele selgemad võimalused kokku kutsuda erakorraline üldkoosolek, samuti nõuda erikontrolli algatamist.
Kokkuvõttes ei tähenda uus seadus ühistulise finantstegevuse lõppu, vaid annab võimalused seda jätkata senisest tunduvalt turvalisemal viisil.
