Järgmisel nädalal algab Ukraina täiemahulise sõja viies aasta. Aga me teame, et tegelikult on venelased seda sõda ukrainlaste vastu pidanud juba 12 aastat.
Rünnakukorralduse andis Vladimir Putin 26. veebruaril 2014 ja järgmise päeva varahommikul tungisid Venemaa Föderatsiooni eraldusmärkideta rünnakrühmlased Krimmi poolsaarele ning asusid hõivama Krimmi Vabariigi ja Ukraina valitsusasutusi. Hõivatud hoonetele heisati Venemaa lipud. 2. märtsi õhtuks oli Krimmi viidud umbes 15 000 Venemaa sõdurit, kes olid võtnud oma kontrolli alla kõik lennuväljad ja sadamad, blokeerinud teed ning Ukraina piirivalve- ja sõjaväeüksused nende baasides.
Maailm vaatas toimuvat ammulisui, sõrmegi liigutamata – kõiki oleks nagu halvatus tabanud. Ja siis hakati üksteist veenma, et sellega see aktsioon ka lõppeb, et päris sõda ei julge Putin alustada. Seda korrati veel 23. veebruaril 2022 ja ärgati järgmisel hommikul uue ehmatusega: ei või olla, aga näe, ikkagi julges! Kuigi, kui nüüd järele mõelda, keda ta pidi siis kartma? Vaba maailm püüab praegugi silmi maha lüües seda kõike unustada.
Võime uhkusega meenutada, et eestlased olid ühed esimesed maailmas, kes šokist üle said ja ukrainlastele abikätt pakkusid. Esimestel aegadel mõtlesime oma esivanematele, kes möödunud sajandi neljakümnendate keskel maailmasõja keerises pealetungivate venelaste eest olid sunnitud kodumaalt lahkuma. Tänu sellele oskasime ennast sõjapõgenike rolli paigutada. Pisut aitas ehk kaasa seegi, et täiemahulise sõja esimestel aastatel tundsime ka ise ennast Covidi pagulastena, kes pidid pealetungiva tõve eest peitu pagema.
Paraku on aastatega abistajate ind raugemas. Ühelt poolt tuleb mõista, et inimesel on kombeks muutuvate olukordadega kohaneda, ka sõjaga näiteks. Kui esimesel paaril aastal oli see justkui võitlus meie enda riigi piiril, siis nüüd on lahingumüra aina kaugenenud. Teisalt on muutunud ka majanduslik olukord – endalgi on näpud põhjas – ja sellelt pinnalt vaadates tundub tulevik meiegi jaoks üsna hägusena. Mitte midagi ei ole siin maailmas enam kindlat, kõik on võimalik…
Lisaks on toimunud veel üks väga oluline nihe. Üleüldises abistamise õhinas oleme saanud valusalt petta ja kaotanud usalduse mitme meie silmis väga pikka aega usaldust väärinud inimese ning organisatsiooni suhtes. Sellega peetakse siin silmas nii poliitikuid, kes sõjatule kohal oma käsi soojendavad ja diile teevad, aga ka nn vabatahtlikke, kes võõrast häda ning õnnetust ära kasutades annetatud rahaga oma taskuid täidavad.
Mõlemad on jälestusväärsed – nii poliitikud, kes hoolimatult laipadel käies tehinguid planeerivad, kui ka teised, kes kaastunnet teeseldes surmale silma vaatavatelt inimestelt varastavad. Nad toimetavad koos nagu vaenlase agendid, kes lõhuvad toetajate ühtsust, külvavad usaldamatust ja ebakindlust. Tegelikult ongi nad meie tagalasse pugenud Putini agentuuri lülid ja väärivad sellistena ka meie ühist põlgust.
Samas on jõhker sõda Ukrainas muutunud üheselt mõistetavalt genotsiidiks ühe Euroopa rahva vastu. Iga sõja-aastaga on kasvanud linnades ja külades purustused ning inimeste hulk, kes peavad elama ebainimlikes tingimustes. Kevadel võib selguda, et paljud on oma kodus surnuks külmunud…
Humanitaarkriis on võtnud ulatuse, mis kestab veel aastaid. See on ühe rahva süsteemne väljasuretamine. Nende inimeste silmad on meeleheites pööratud vaba maailma poole ja küsivad: kas te jätategi meid üksinda ja aitate Putinil võitu tähistada?
