Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Selleaastased luulelõunad Rapla keskraamatukogus on jõudnud edukalt lõpule. Viienda hooaja viiendal luulelõunal esinesid 6. septembril Rapla ühisgümnaasiumi abituriendid, kelle luulekava pealkirjaks oli „Isamaalt Eestimaale“. Õpilaste juhendajad olid eesti keele ja kirjanduse õpetajad Koidula Takk ja Maarika Lips.
Abiturientide luulekava erines tavapärasest, võiks lausa öelda, et luuletustest oli tehtud ilmeka väljendusviisiga kompositsioon. Viis abiturienti – Allan Niin, Eliise Orav, Daniela Torilo, Georg Martin Mettas ja Patrik Sebastian Unt olid võtnud peale luule kasutusele ka laulu ja kuulda sai nii saksofoni kui ka kitarrihelisid.
Luulekavas oli kasutatud Hando Runneli, Paul-Eerik Rummo, Juhan Liivi, Mats Traadi, Leelo Tungla, Kalju Lepiku, Kalev Kesküla, Kersti Merilaasi jt loomingut. Maarika Lips rääkis, et kava koostamisel kasutati nii lüürilisemat kui ka iroonilisemat isamaaluulet. Lüürilisema poole valis välja õpetaja Takk ja iroonilisema tema ise. Kava harjutamine algas augusti eelviimasel nädalal, nii et kokku oli noortel kaks ja pool nädalat harjutamisaega. Muusikalised vahepalad ja liikumised sündisid ühise mõttetöö tulemusena.
Noorte kava algas Kalju Lepiku luuletusega „Me laulame karmi laulu“. Jõuline luuletus, mis paneb ennast kuulama. Seda usku Eestisse ja helgust jätkus ka järgnevates luuletustes: Hando Runneli „Maailm algab munast“, „Ilus maa“ ja Juhan Liivi „Sa oled mu salanaine“. See viimane tõi meelde aja, mil valjul häälel eestlusest rääkida ei tohtinud.
Edasi tulid luuletused, mis maalisid silme ette pildi sellest, milline on Eesti. Märksõnadeks võiks siin olla tasane, rahulik, kodune, seotud aja- ja elulooga. Selles osas tulid esitamisele Paul-Eerik Rummo „Siin oled kasvanud. Tasasel maal“, Hando Runneli „Koduküla, kodumaa“ ja Mats Traadi „Usk“. Sellest viimasest jäi kuidagi eriti kõrvu kõlama: „Kui sa ei tunne oma elulugu/ elulugu ajalugu asjade käiku/ mõeldakse see välja/ kleebitakse sulle külge/ su kudede olemusse.“ Nii et tunne seda, kes sa oled ja kust sa tuled.
Edasi läksid luuletused iroonilisemaks, teemaks näiteks see, kuidas eestlased on ammu juba ihanud saada eurooplaseks või kuidas ei tehta vahet õigel ja valel. Kõrvu jäid mõtted nagu „Korruptsioon on kinnituseks, et riik on olemas“, „Riik on revolutsiooni stagnatsioon“. Sellest kõnelesid Hando Runneli “Uus ideoloogia”, “Uued vanasõnad”, “Saada eurooplaseks” ja Kalev Kesküla “Vabariigi iseloom” ja “Vabariigi tegemised”.
Kuid usk paremasse homsesse jääb. Alati säilib usk Eesti jäävusesse ning selle hoidmisesse. Näiteks Leelo Tungla kahest esitusele tulnud luuletusest ühes, „Sind ma tahan armastada“, on sellised ilusad read: „Sind ma tahan armastada/ nagu merepiisk armastab merd,/ nagu verepiisk tervet verd,/ nagu hangesid armastab räitse,/ nagu õunapuud uibuhäitse.” Ja Paul-Eerik Rummo luuletus “Me hoiame nõnda ühte” algab sõnadega: “Me hoiame nõnda ühte/ kui heitunud mesilaspere.”
Veel üks Kesküla kogust “Vabariigi laulud” pärit luuletus “Vabariigi õnn” lõpeb aga sõnadega: “Aga Vabariik on õnn ise/ õnne ja juhuse armuühendusest sündinud/ vee- ja tulekindel mutant/ Tema varustab sind igal õhtul/ puhta pesu ja homse päevaga.”
Kava põhisõnumiks on Lipsu sõnul see, et Eesti on oluline, isamaal on nii roosiline kui ka okkaline pool ning kõigest on võimalik rääkida, laulda, luuletusi kirjutada.
Plaanid luulelõuna kuuendaks hooajaks on juba olemas ja Rapla keskraamatukogu teenindusjuht Kaja Tammar sõnas ka abiturientidele, et kui nad näevad või kuulevad kutset luulelõunale, tasub kindlasti kohale tulla.
Raamatukoguhoidja Kristel Murel ütles oma tänusõnades noortele, et elu on üks suur jagamine. On andjad ja saajad. Paradoksaalne on aga see, et andjad saavad sageli rohkem kui saajad. Selle üle tasuks mõtiskleda mitte ainult neil noortel, kes pakkusid kohaletulnutele luuleelamuse, vaid ka teistel.
