Me kõik teame ju, et meie riik ei ole veel täiuslik. Võibolla oleks isegi liiast soovida, et kõik siin nagu nipsust mingi kolmekümne aastaga parimasse korda saab. Paljudes asjades juba isegi oleme nagu demokraatia etalon, mille järgi ka vanad ja suured võiksid joonduda. Samas – seegi ei ole ju kellelegi saladuseks – on palju niisugust, millega kuidagi leppida ei saa.
Ka vundamendis, millele toetudes riik saab kauemaks püsima jääda, on sügavaid mõrasid, mis viitavad poliitiliselt rumalusele ja ükskõiksusele. Kui praegu loetlema hakata, siis äkki kahe käe sõrmedest isegi ei piisaks. Nopime nende hulgast esialgu vaid ühe, aga väga olulise murekoha, milleks on meie järelkasvu kvaliteet ehk riigi jätkusuutlikkuse alge.
