Me kรตik teame ju, et meie riik ei ole veel tรคiuslik. Vรตibolla oleks isegi liiast soovida, et kรตik siin nagu nipsust mingi kolmekรผmne aastaga parimasse korda saab. Paljudes asjades juba isegi oleme nagu demokraatia etalon, mille jรคrgi ka vanad ja suured vรตiksid joonduda. Samas โ seegi ei ole ju kellelegi saladuseks โ on palju niisugust, millega kuidagi leppida ei saa.
Ka vundamendis, millele toetudes riik saab kauemaks pรผsima jรครคda, on sรผgavaid mรตrasid, mis viitavad poliitiliselt rumalusele ja รผkskรตiksusele. Kui praegu loetlema hakata, siis รคkki kahe kรคe sรตrmedest isegi ei piisaks. Nopime nende hulgast esialgu vaid รผhe, aga vรคga olulise murekoha, milleks on meie jรคrelkasvu kvaliteet ehk riigi jรคtkusuutlikkuse alge.
