Tiiu Luhti juhtisid keeletundlikkus ja elujanu

Kolleegid ja head tuttavad mälestavad säravat ajakirjanikku Tiiu Luhti.

***

Tiia Truu

Tiiu tuli Ühistöösse keeletoimetajaks Kohtla-Järve ajalehe Leninlik Lipp toimetusest ülikoolikaaslase, asetoimetaja Jaan Nikkeri kutsel. Oli 1970. aasta veebruar.
Ta ei olnud pelgalt korrektor ja tekstide parandaja. Teda saatis sügav lugupidamine emakeele vastu läbi elu. Ta pani korrektse keelekasutuse ja kultuuri vahele julgelt võrdusmärgi. Samas aktsepteeris ta siiski ka väikesi trikke ja pisut tavapäratut teksti. „Kõik on lubatud, aga põhjenda,“ ütles ta.
Tiiu enda kirjutisi oli mõnus lugeda. Need olid asjatundlikud ja põhjalikud. On meeles üks tema arvustus Rapla Kirikumuusika Festivali kontserdi kohta. „Oh, ära räägi. Kuu aega eeltööd Rapla keskraamatukogus,“ ohkas Tiiu.
Tema arvates pidi iga artiklikirjutaja põhjalikult kodutöö ära tegema. Kord toimetusse astudes olime kolleegiga üllatunud: Tiiu istus ühe käsikirjaga kirjutuslaua all?!
„Faktivead, sündmused on segi aetud,“ oli ta masenduses. Mõtted segased, laused vigased, stiil lonkab – mida teha?! Seda kirjatükki trükikõlbulikuks teha sai ainult laua all.
Need, kes Tiiut lähemalt tundsid, võtsid iseloomustamiseks kasutusele vaid ühe sõna – tiiulik. See ütles kõik. Omapärased lahendused, huumor, teisitimõtlemine, ennekuulmatud olukorrad, tavapäratud üllatused – selle ja muu ekstreemsega oskas hakkama saada vaid Tiiu. See oli tema elu.
Läksime koos Tartu Ülikooli ajakirjanduskateedri korraldatud kursustele. Jõudsime hotelli ja selgus, et minul oli pass koju jäänud. Vormikas administraator tõstis häält: ei mingit ööbimisvõimalust hotellis Tartu, kuigi seal oli olemas kursuslaste nimekiri.
„Kas teie ei tea, kus passi tuleb hoida? Pea ligi ja mütsivoodri vahel!“ Siis sekkus Tiiu: „Seal ta hoidiski. Näete isegi, ilmad läksid külmaks. Inimene pani paksema mütsi pähe ja pass jäi koju õhema mütsi voodri vahele.“
Administraator ulatas toavõtme ja naeris nii, et fuajee kajas.
Eriline oli Tiiu side väikeste lastega, suheldes nagu võrdne võrdsega. Minu Üllele kudus ta imelise talvemütsi ja koos tegid nad kleite pabernukkudele. Kord ei tulnud neljasele Üllele meelde Tiiu nimi. Iseloomustus oli järgmine: „See tädi sinu töö juurest, kes on sama hea kui sina.“
Ühel päeval tormas Tiiu õhinal toimetusse, viskas jope seljast ja teatas, et sai osta Jüri Üdi luuleraamatu ning loeb meile suurepärase poeedi luuletusi. Luges – ja kuidas veel! Milline rõhuasetus, mõtte esiletoomine! Mõnelegi näitlejale andis ta silmad ette. Igatahes toimetuses naised-mehed aplodeerisid, kui ta oma etteaste lõpetas.
Tiiu rääkis hingestatult oma süstamatkadest, raskustest ja võlust mägedes. Mount Everestil jäi käimata, aga üle 4000 meetri kõrgused tipud said paaril korral vallutatud. Tema südame ja armastuse aga oli võitnud tundra. Polaarpäev, kidura taimestikuga, ent ometi värviline tasane ala, üksteisest kaugel olevad põlisrahvaga asulad, avarus, kus silmapiiril saavad lõpmatuses kokku maa ja taevas. Küllap jõudis imeline kaasteeline Tiiu 20. mail sinna…
Imeline kaasteeline! Oli au ja rõõm tunda sind üle poole sajandi.

***

Viio Aitsam

Tiiust oleks seikasid meenutada palju, aga natuke pelgan neid avalikult harutada, sest tean, et talle see ei meeldiks. Ta oli väga napp isiklikel teemadel.
Kui mõtlen, mida ikkagi ütelda, siis kõigepealt, et ma väga palju ei tea nii ergu vaimuga inimesi kui Tiiu. Suletud ruumid ja väiklased inimesed võisid mõjuda talle tervist kahjustavalt. Liikumine, uued muljed ja teadmised panid ta elama ja särama. Ikka värsket õhku ja vaatevälja mastaapi pidi olema!
Lõputa uudishimu pani ta ühtviisi süvenema näiteks kosmoseteadusesse, muusikastiilidesse. Ta võis ühtviisi detailselt arutleda tegusõnade rektsiooni, soomeugrilaste kommete üle või lahata sama põhjalikult näiteks mõnda päevapoliitilist nüanssi. Paljude seostega, sest tal oli ka tohutu lugemus.
Meeles on, kui käisime koos laulva revolutsiooni ajal kuulamas üht ettevõtlusloengut kaosest ja korrast, sellest, kuidas uued ideed ei saa sündida ärareguleeritud, korrastatud maailmas. Olime mõlemad tohutult vaimustatud. Praegu seostub Tiiu sellega ka otseselt – minu arust ta oma olemusega oli teatud mõttes „piiririkkuja”, kes sesse korrastatud maailma oskas tekitada õhku liikuma panevaid ootamatusi ja kõrvalepõikeid.
Tiiuga oli põnev ja kerge. Muu hulgas oli ta alati valmis ka väikesteks avantüürideks. Näiteks ostsime nõukaajal endile poest päikesevarjud, üldiselt tarbetud, sest vett need ei pidanud – et korra läbi Rapla patseerida ja sellest lõbu tunda.
Ikka tühi koht jäi Tiiust järele. Kui need, kes siit lähevad, oleksid tähed, otsiksin teda taevast eredate hulgast.

***

Margus Mikomägi

Oh, Tiiu! Mõte peab põlema, eks. Et mõtlemine välja paistaks. Su värvikas maitse…
Kui ma enam kui kolmkümmend aastat tagasi oma elurännakutelt tagasi Raplasse sattusin, olin võõras. Võõras ses alevis, mis sai linnaks, ja veel võõram kirjutava ajakirjanduse maailmas. Haarasin kinni pakkumisest kirjutada ajalehes Nädaline Rapla uudiseid, sest mulle tundus siis, et ei taha enam hommikuti mistahes ilmaga, saag pihus, metsa minna. Igapäevane füüsiline töö tundus hirmutav ja üle jõu käiv.
Lugesin enne ametlikku tööle asumist läbi aastakäikude viisi ajalehti Ühistöö ja Nädaline ja mind siis huvitanud kahest teemast, kultuurist ja omavalitsuse elust, kirjutas neis lehtedes keegi Tiiu Luht. Siis nägime. Võtsid mu kohe omaks, kuidagi tingimusteta, ja õpetasid, kui vaja. Tegelikult, kuna sina olid küsija inimene, siis ma vist ka küsima õppisin sinu käest. Sina puurisid, et süveneda peensustesse, mina otsin siiani üldistusi.
Ja alguses just sinu käest sain teada, kes on kes Raplamaa omavalitsustes. Jagasid telefoninumbreid, kui vaja. Andsid nõu, kes on kes. Teadsid ikka, mis tulemas on, ka Raplamaa kõige kaugemas nurgas, enne kui sellest avalikult räägiti. Või just tänu sulle hakati rääkima. Keeletundlik olid. See jäi külge neile, kellega suhtlesid. Minule õpetasid üsna tihti, kuidas on õige. Isegi nii, et mul oli eluetapp, kui ma meelega tahtsin valesti kirjutada, ja ka siis sa respekteerisid stiili, aga ikka nõudsid keelelist täpsust. Mäletan, kuidas sa just mu raadiotekste toimetasid, et avalikult oma häälega väljaöeldu korrektne oleks. Oh aegu… Ja sinu punast soengut.
Sind iseloomustas uudishimu elu vastu, ikka tundus, et pole asja, millest sa midagi teada ei tahtnud. Endast rääkisid vähe, teistelt küsisid palju. Uku Masingu mõttemaailm oli sulle tähtis. Vahel sellest rääkisime.

Jäägu sind saatma Uku Masingu luuletus „Kui tasa täna astuvad su jalad”, mille lauluks laulis Priit Pedajas:
Kui tasa täna astuvad Su jalad,
nii, et mu silmad ei näe põhja taeva.
Tean, yle selle kummukile pöördud laeva
Sa lähed varbail pilve valged kalad.
Ja tulest õitsevad mu maja talad,
ei toonesepp neis enam käike kaeva.
Ta unustanud muutumise vaeva
ja nyyd ta tiivule Sa rõõmu valad.

***

Tõnis Tõnisson, kolleeg alates 1986. aastast

Mul oli au tutvuse alguses olla Tiiu poolt intervjueeritav. Ajakirjanikud kasutasid tol ajal vahetevahel pseudonüümi – Tiiu teine nimi oli Triin Sao. Ta oli särav ja vaimukas kirjutaja. Ka siis, kui vimkasid viskas. Tiiu oli saadetud meie väikesesse sovhoosi tehnikaspordist kirjutama. Kõik sõnad olid peaaegu õiged, ainult grammike ilusamad kui tegelikkus. Tagajärjena pidime ehmatusega vastu võtma ALMAVÜ rändpunalipu. Tekst oli nii kõva, et raske sametlipp tolmus kaks aastat direktori kabinetis.
Tiiu oli võrratu kehastuja. Ta ise ütles ka, et temas on varjul hulk erinevaid naisi, et ta ise ka ei saa alati aru, kes just hetkel esile astub. Vahel oli tõesti raske vahet teha, kas Tiiu esineb kellegi teisena või sädeleb iseendana.
Suure Defitsiidi ajal ei jagunud kõigile päriskohvi. Lihtinimeste koduses tarbimises olid kas odra või porgandi ersats. Ühistöölased käisid oakohvi nautimas toonase Rapla restorani pimedas baaris. Tiiul oli mingil ajal kombeks leti juurde jõudes kahetsevalt nentida: „Ja karulihavõileibu teil ikka ei ole.“ Kord, kui seltskonnaga sisenesime, hõikas baarmen juba kaugelt: „Seltsimees Tiiu, saime täna teie jaoks karuliha!“ Tiiu tegi kurvad silmad: „Oi kui kahju, täna on neljapäev ja mul on kalapäev.“ Kõik ümberringi naersid, Tiiu huultel väreles monalisalik naeratus.
Nõukaajal pidid kõik ajakirjanikud parteisse kuuluma. Tiiu oli ilmselt terve Nõukogude Liidu peale ainukene parteitu, kes istus parteikoosolekutel. Kui temalt küsiti, kaugel ta avaldusega on, siis vaatas ta küsijale süütute silmadega otsa: „Ma ei ole veel küps, olen roheline.“ Hiljem selgus, et ta oligi läbilõhki roheline.
Tiiu oli suure südamega aitaja ja kaasatundja. Oma muresid ta ei jaganud või kui, siis mingeid olmearusaamatusi ainult ja neid ka läbi huumoriprisma. Temast endast ei teatud õieti midagi.

***

Urve ja Valter Uusberg, Tiiuga head tuttavad aastast 1975

Kui öelda kellegi kohta erakordne, siis vajab see lahti seletamist. Tiiust rääkides tooks esile, et ta oli keeletundlik, hea sõber, lojaalne, stiilne, naljakalt siiras, kirglik.
Tema paradoks oli selles, et ta oli ühtaegu tõstetud tänu põhjalikule sidemele kultuuriga (n-ö maast lahti), samal ajal oli tugevasti maa küljes kinni, kuna hea ajakirjanikuna oli ta inimeste igapäevaruumi suhtes tundlik, kohati ülitundlik ja seda üsna laial skaalal. Avaliku elu kohmaka korralduse suhtes jäi ta lõpuni kriitiliseks.
Kirjutaja ja väitlejana pakkus talle pinget olla faktipõhine ning samas loovalt improviseerida. Väga hinnatavad olid tema muusikaarvustused erinevatel kontsertidel, sh kirikumuusika festivali ülevaated, need olid südamest kirjutatud ja väga professionaalsed.
Kuulusime Tiiu lähiringi. Ta oli meie laste sünnipäevade sage külaline, kingitusena ikka kaasas mõni omavalmistatud julgelt kokku õmmeldud veider tegelane. Lävisime tol ajal tihedalt, leides end jälle Mahlamäe kortermaja köögis keele, kirjanduse, muusika ja kõige muu kultuuris sündiva üle arutlemas. Tiiu oli kultuurikeskne persoon ja need kohtumised olid väärtuslikud ning jutud unustamatud.

***

Madis Pärn, kontaktisik 1972. aastast

Minu koostöö Tiiuga algas 1972. aastal. Olin siis nii-öelda maadlusele lähedal seisev isik – tegin poistele trenni ja üritasin ise ka veel maadelda. Peaaegu igal nädalavahetusel olid võistlused, panin tulemused kohe kirja ja viisin esmaspäeva hommikul toimetusse. Kontaktisikuks oli Tiiu. Ta võttis mu kirjatöö vastu, esitas tihti ka täiendavaid küsimusi. Ta oli hingega selle juures, aga kõik ei sõltunud alati temast – ruumi oli ju lehes kogu aeg vähe.
Üks hetk on mulle elavalt meelde jäänud. Rapla sai esimest korda Eesti noorte maadlejate meistrivõistlustel esikoha. See oli nii vapustav saavutus, et kirjutasin juba pühapäeva õhtul artikli valmis ja olin esmaspäeval varakult toimetuses. Tiiu oli mul vastas ja ütles, et kahjuks ruumi ei ole. Olin seda ka varem kuulnud, aga seekord oli see kuidagi eriti ülekohtune. Esimest korda niisugune tulemus ja lehes ei ole ruumi! Läksin toimetaja juurde õigust nõudma. Vastus oli järsk: „Madis, kui sa tahad nii palju spordist kirjutada, siis tee endale spordileht ja kirjuta palju kulub.“ Olin väga õnnetu ja tundsin, et Tiiu jagas mu läbielamisi.
Tiiu oli ise väga hea kirjutaja. Tema lahkumisele mõeldes lugesin mõned asjad kodusest arhiivist uuesti üle. Need puudutasid taas südant. Näiteks lugu sellest, kui Rapla korvpallimeeskond tuli 2002. aastal esiliiga võitjaks. Viibisin sel ajal haiglas ja sain emotsioonid Tiiu kirjutatud ülevaatest nagu oleks ise kohal olnud. See erutab praegugi veel. Teine väga hell lugemine oli sellest, kui minu emapoolsed vanaema ja vanaisa tähistasid oma 65. pulma-aastapäeva – nii südamlik, et teeb silma märjaks.
Tiiu oligi kuidagi eriline. Kui ta tänavale ilmus, võis teda kaugelt ära tunda: tuli oma mõtetes, pea rinnale vajunud, justkui kedagi enda ümber märkamata… Tegelikult märkas ta kõiki ja tundis kõige vastu huvi.