Laua taga istuda ja kiruda on tobe, tuleb hakata tegutsema!

Haldi Ellam / Foto: Haldi Ellam

Ettevõtlusnädalal, 5. oktoobril toimus TaevaniMaani Meistrikojas motivatsiooniõhtu “NOOR AUS NAINE”, kus MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal kutsel esines üle maailma tuntust kogunud moedisainer Reet Aus, kes rääkis tekstiilitööstuse ökoloogilisest mõjust ning oma kogemustest moetööstuse eetilisemaks muutmisel.
„Meil on tõsine ja väga suur probleem tekstiilivaldkonnas, millel on nimeks tarbijajärgne jääde. Räägime kõigist neist rõivastest, mis me oleme endale ostnud ja ühel hetkel enam kanda ei taha. Eestis ei ole head tekstiilijäätme ringlussevõtu süsteemi, viskame need olmeprügisse,“ rääkis Eesti Kunstiülikoolis moedisaineriks õppinud naine. Ausi sõnul on tarbijajärgne jääde muutunud tekstiilivaldkonnas väga tõsiseks keskkonnaprobleemiks, mille lahendamisega on vähe tegeldud. Eesti kaubanduskeskustesse on küll tekkinud kogumiskastid, kuhu inimesed saavad oma vanu riideid viia, kuid üldjoontes ei ole tekstiilijäätmete käitlemine Eestis kuigi kaugele arenenud. Ta nentis, et pigem on Eesti ise turuks teiste riikide tekstiilijäätmetele, mida siinsetes teise ringi kauplustes müüakse.
Eestis on palju teise ringi kauplusi, kus muu maailma tekstiilijäätmetest suudetakse 20% maha müüa, ülejäänud läheb meie jäätme­käitlussüsteemi, sellest enamus koos olmeprügiga põletamisse ja sellest saab törtsukese toasooja, rääkis Aus. „Kui vaadata olemusringi analüüsi, siis tuleks seda materjali võimalikult kaua ringluses hoida, leida talle uus funktsioon, uus elu, aga seda praktikat meil väga palju ei ole.“
Ausi sõnul hakkab Euroopa Liidus tekkima arusaam, et iga riik võiks oma tekstiili­jäätmetega ise hakkama saada. Jäätmeid Euroopa Liidust välja saata pole enam samuti nii lihtne. See on ka põhjus, miks tuntud kasutatud rõivaste müüja ja Aafrikasse annetusi vahendav Humana enam kasutatud riideid Eestis vastu ei võta.
Teise tahuna tõi ta välja selle, et Euroopa Liidus on käsitöö ja inimese töötunni hind väga kõrge: „Kui me oma vanu riideid siin massiliselt ümber disainiksime, siis hind tuleks nii kõrge, et ei suudaks konkurentsi pakkuda.“
Jätkusuutlikumate lahendustena pooldas ta vabatahtlikke algatusi nagu sõbralt sõbrale taaskasutus ning rõivavahetuslaadad, mis näiteks Taanis toimuvad korra kuus, nädalavahetustel.
Liikudes kasutatud rõivastest­ rõivaste tootmise juurde, nentis Aus, et suurel osal Lääne heaoluühiskonna inimestel puudub arusaam, mida globaalne tekstiilitööstus endast praegusel ajal kujutab.
„Moetööstus globaalse tööstusharuna tekitab igas oma etapis ülejääke ja jäätmeid ja sellest, mis toimus riigis või mandril, sõltub ka see, mis tüüpi jäätmeid sellest maha jääb.“ Kiirmood on tema sõnul endaga kaasa toonud kahe peaga lohe – sotsiaalsed probleemid ja keskkonnaprobleemid. „Miks see nii on? Sest me tahame poest odavaid riideid osta! Kui me oleksime valmis maksma teksapükste eest kordades rohkem, võiksime need siin Eestis kordades kvaliteetsemast materjalist valmistada ja 10 aastat kanda,“ rääkis ta. „Inimene muutub rõõmsaks siis, kui saab midagi väga odavalt. Miks me ei väärtusta teise inimese loodut? Kui ise koome paari käpikuid, tunduvad need meile hindamatu väärtusega, ei raatsi küll 4 euro eest müüa. Aga kui läheme poodi tahame endale 4 euro eest T-särki.
Kui talupojamõistusega vaadata, saame kõik aru, et see T-särk loogiliselt võttes ei saa nii vähe maksta. Kuskil on keegi puuvilla kasvatanud, keegi on selle puuvilla korjanud, keegi on ta niidiks kedranud, keegi on sellest niidist kanga kudunud, kangast on välja lõigatud see särk, kokku õmmeldud, sildid külge pandud, võib-olla peale tikkinud või trükkinud, lõpuks on ära pakendatud, pandud kas lennukisse või laeva ja ta veel on läbinud valmistootena pika vahemaa. Loomulikult see nii odav ei ole.“

Orjapidamine Aasias

Ausi sõnul on Aasia suurimate rõivatootmispiirkondade (Hiina, India, Bangladesh, Pakistan, Türgi) põhiliseks argumendiks palju odavam töötunnihind ning nimetas seal toimuvat tänapäevaseks orjapidamiseks.
Kuigi osa tekstiilitööstusi rakendab fair trade sertifitseerimis­süsteemi, mis tagab, et need ettevõtted garanteerivad oma töötajatele inimväärsed töötamistingimused, on Ausi sõnul suuremas osas tööstuses seis väga kurb. „On olemas väga suur hulk inimesi, kes valmistavad meile rõivad, aga kellel pole mingeid garantiisid,“ nentis ta. „Üldjuhul, keskmiselt 35-aastaselt, muutuvad nad oma töös nii aeglaseks, et ei suuda ühes sekundis nii palju operatsioone teha, lastakse töölt lahti ja nende lapsed peavad minema tööle, sest keegi peab perekonnas raha teenima. See on klassikaline surnud ring tekstiilitööstuses, millest välja murda on väga keeruline kui mitte öelda võimatu.“

Lahendus

Positiivsena tõi Aus välja fair trade liikumise jõulise kasvu moetööstuses. „Fair trade sertifitseerimissüsteem tähendab, et selles ettevõttes on töötajatele tagatud õigused, normaalsed tingimused, inim­väärne elu ja nende lastele kooliõpe, lepingud,“ selgitas ta. Ausi hinnangul paraneks olukord rõivatööstuses ka siis, kui rõivad maksaksid natuke rohkem. Samas seda muutust ta tulemas ei näe. „Inimesed peaksid muutma oma harjumusi, aga seda on kõige raskem muuta,“ arvas ta. „Meie teadlikest ja mitteteadlikest valikutest sõltub kellegi elu.“
Aus rääkis ka enda sertifit­seerimissüsteemi loomisest. 2012. aastal sattus ta esimest korda Bangladeshi dokumentaalfilmi tegema ning ja hakkas koostööd tegema Textico tekstiilitööstusega. Filmi eesmärgiks oli vaadelda, kuidas ülejäägid tootmisesse läbi disaini tagasi tuua.
„Kõige suurem üllatus oli, et keegi mitte kunagi ei ole masstootmisettevõttes teinud keskkonnaanalüüsi!“ oli ta üllatunud. „Keskkonnaaudit on Euroopa Liidu kontekstis üsna levinud nähe.“ Kuid tekstiilitööstuses, mis on vägagi käepõhine ja keeruline süsteem, oli Ausi eestvedamisel tehtud tootmisanalüüs ja jäätmeanalüüs maailmas esimesed. Selgus, et 40 tuhande töötajaga ettevõttes, kus toodetakse aastas 240 milj toodet, jääb 18% sinna jäätmena maha ja neil pole seda kuhugi turvaliselt ladestada ega ka ohutult põletada, nagu Eestis saab.
Ausi sõnul on Aasia ühis­kondadele jäätmeprobleemi lahendamine keeruline ka seetõttu, et need ühiskonnad on aastasadu juhindunud oma ökoloogilisest looduse ringkäigust lähtuvast kultuurist ning olnud harjunud, et kõik, mis tekib, laguneb ka looduses ära. Nüüd on aga lääne kultuuri „suurepärane“ pärand oma plastikesksusega jätnud koleda jälje ning inimesed ei tea, mida nendega ette võtta.
Aus tõi veel välja, et tegelikult ei ole koopiatooteid olemas, vaid järgitehtud tooted on see sama tehastes toodetud ületoodang, mida peetakse mõistlikuks mustal turul maha müüa.
Neil põhjustel oli Aus enda sõnul sunnitud välja töötama UPMADE sertifitseerimissüsteemi, mis seisnes tootmisjääkide taaskasutamises ning teatud kemikaalide mittesisalduse kontrollimises.
„Kui ei proovi, siis ei tea! Vähemalt pean proovima! Laua taga istuda ja kiruda on ka tobe, maailmas midagi sellega ei muutu. Rääkides ei muutu ju mitte midagi, ei jäägi muud üle, kui hakata tegutsema!­ Meie väike kollektsioon on hea näide, kuidas tegelikult on võimalik asju teha nii, et sa ei tee mitte mingisuguseid järeleandmisi,“ tõi ta välja. „Sa teedki eetiliselt, tead iga etappi selle toote valmimise ahelas ja oled mõelnud ka selle peale, mis saab nendest toodetest siis, kui inimesed seda enam kanda ei taha. Need toimetatakse ettevõttesse, kus kedratakse lõngaks ja lõngast koome kampsuneid.“
Aus toonitas, et oluline on aru saada, kust meie asjad tulevad ja kellele me oma raha anname, kuna rahakotiga me ühtlasi hääletame selle poolt, mida pooldame. „Teeme palju tööd ja teenime selle raha eetiliselt ja ausalt. Ausalt teenitud raha anname hea meelega mõnele kohalikule disainerile või eetilise kaubamärgiga tootjale,“ selgitas ta enda vaateid.
Aus esitles põgusalt ka enda moeloomingut, milleks olid eranditult tekstiilitööstuse jääkidest disainitud ja õmmeldud kleidid ja T-särgid.
Aus esines Raplas Raplamaa Ettevõtlusnädala raames ning MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal kutsel. Motivatsiooniõhtu lõpetas Rapla oma muusikaline duo – Piia Põder ja Morten Langi.