Stina Andok / foto: Siim Solman.
Kogu elu end loomadega ümbritsenud Jaanika Kuldmaa on pidanud oma kennelit juba peaaegu kakskümmend aastat. Ettevõtte Kõik Sõbrale OÜ omanikuna peab ta lisaks veel koertesalongi ning viib läbi koertekoolitusi.
Jaanika sõnul ei ole tema elus olnud ühtegi perioodi, mil kodus poleks kodulooma olnud. Armastus loomade vastu oli juba noorena niivõrd tugev, et ta napsas loomaaias kotkapuuri söödaks pandud kanatibud endaga koju kaasa ja kasvatas üles.
Juba lapsest saati on Jaanika elus alati olnud koerad, kuid tihtipeale keegi veel lisaks. Nii näiteks on ta pidanud hiiri, rotte, papagoisid, kalu ja kasse. Täiskasvanuna, nõukogude ajal elades, lasi ta endale lauda ehitada ning pidas seal isegi sigu, kitsi, lambaid ja hobuseid. Praegu jagavad Rapla külje alla Uuskülas hubases eramajas Jaanika ja tema perega eluruumi suuršnautserid Izzy ja Power Spice, shitshu Iti, Norwichi terjerid Cetu ja Kissu ja neli Maine Coon tõugu kassi, kellest üks on parasjagu tiine.
Koer teenib inimest
Kuigi Jaanika on pidanud mitmeid erinevaid koeratõuge, peab ta lemmikuks just suuršnautsereid. Paludes tal seda asjaolu selgitada, tõdeb ta, et nad lihtsalt on kuidagi teistmoodi. „Nad on hästi perekesksed ja hoiavad lapsi,“ ütleb ta. Lisaks on suuršnautseritel ka mõned praktilises mõttes head omadused, näiteks ei aja nad oma pikki karvu üldse maha ning nad ei haise koerale iseloomulikult.
Suuršnautser on tõepoolest suur loom ning täidab kohe iga ruumi, seda saime tõdeda Jaanikat külastades. Küll aga ei täida Spice ruumi mitte niivõrd oma massiga kui oma iseloomuga. Külastajaid Spice ei pelga, ta tervitab inimesi rõõmsasti, võtab vastu kõik hellitavad paid ning tuleb kohe, kui kutsuda. Loomulikult, kui perenaine seda lubab. Just tänu oma mõnusale iseloomule on suuršnautserid kuulunud Jaanika perekonnaliikmete hulka juba kakskümmend aastat.
Neliteist aastat tagasi tõi Jaanika Eestisse uue koeratõu. Ta hakkas nimelt aretama Inglismaalt pärit Norwichi terjereid. „Vahvad, pisikesed tegelinskid,“ iseloomustab neid Jaanika. Lisaks on nad naise sõnul väga hästi treenitavad, temperamentsed koerad, kes jõuavad alati inimesega kaasas käia ja tänu oma suurusele mahuvad mõnusalt igale poole. Norwichi terjereid ta aktiivselt enam ei areta. Hetkel on tal kodus vaid üks kaasomanduses olev Norwichiplika. Suuršnautsereid aretab ta ka üksnes siis, kui leiab, et tal on võimalik tõugu veel edasi arendada ja paremaks muuta. Näiteks parasjagu on tal ühele Hollandis elavale suuršnautseri isasele silm peale pandud, kes on edukalt sooritanud sealsed rasked politseikoerte katsed. Jaanika jaoks on oluline, et koer oleks sotsiaalne ja hea iseloomuga. „Ma ju vastutan selle eest, mis ma aretan,“ sõnab ta.
Jaanikal on kokku kolm last: täiskasvanud tütred Riina ja Inna ning kolmeteistkümneaastane poeg Markus, kes kõik on loomulikult loomaarmastuse omale vereliini pidi kaasa saanud. „Kogu nende lapsepõlv on koertega olnud,“ räägib Jaanika. Kui vanem tütar Riina on endale pikakarvalise Vene kääbuskoera lemmikuks valinud, siis poeg Markus eelistab hoopiski näiteks kasse. Teisele tütrele Innale aga meeldib koertenäitustel käia ja koeri näidata. Jaanika hinnangul on need lapsed, kes kasvavad üles koos loomadega, empaatiavõimelisemad. Ka enesekehetestamine on oskus, mida tuleb Jaanika sõnul koera-kassi maailmas hakkama saamiseks endas arendada ning seda saab rakendada väga hästi elus üleüldiselt.
Samuti tähendab loomapidamine vastutust, kõik pere lapsed saavad vajadusel ema asemel pere loomade hooldamisega muretult hakkama.
Jaanika näeb koertekoolitajana väga palju ka seda, et võetakse koer lihtsalt sellepärast, et ta on armas, kuid kui kutsikas viie kuu pärast hambaid hakkab näitama, leitakse kohe koolitajate telefoninumbrid üles. „Tegelikkuses on nii, et kui võtad koera, võtad endale koju suurema ohu allika. Koer võib oma hammastega väga palju kahju teha ja seepärast on vaja teda kohe koolitama hakata,“ selgitab ta.
Sageli eksitakse näiteks koera toitmisel ning hoitakse toidukauss täidetuna pidevalt koera ees. „Nii on tal punane vaip kogu aeg maas. Inimesed kummardavad, annavad süüa. Tegelikult peaks olema vastupidi, koer peaks teenima inimest. Ma istun, laman, seisan, tulen sinu juurde, siis alles saan palukese ja olen õnnelik.“ Koera jaoks on oluline hierarhia. „Kõige kõrgemal on isik, kes annab süüa või peksa. Keda ta siis austab või kardab. Milleks aga peksta, kui saab koera koolitada,“ õpetab Jaanika.
Saksamaa kogemus toetab tegemisi
Kuigi koeri pidanud ja koolitanud on Jaanika enamuse oma elust, ei ole ta alati ettevõtjana tegutsenud. Üle üheteistkümne aasta töötas ta näiteks kaitseväes, nooremveebli auastmes. Seejärel sündis tal laps ning ta tundis, et enam kaitseväes töötada ei taha. Kuus aastat erasektoris, Maximas kvaliteedijuhina töötamist lõppes ägeda depressiooniga. „Seal pidi kogu aeg, ööpäevaringselt olemas olema, hästi pikad tööpäevad,“ räägib Jaanika. Alles siis, kui nii riigitöö kui erasektoris töötamine said ära proovitud, tekkis naisel mõte, et nüüd tahaks midagi oma. Abikaasa Sven julgustas igati esimesi samme astuma.
Ta osales ettevõtluskoolitusel ning asutas 2010. aastal oma ettevõtte Kõik Sõbrale OÜ. Ta hakkas tootma koertele toortoite, erinevaid lihasegusid, magu, hakkliha jms. Jaanika põhjendab oma tolleaegset tegevuse valikut sellega, et paljud koerad ei saa süüa tavalist kuivtoitu. 2011. aastal saadeti Jaanika mees aga Saksamaale tööle ja pere koos poja ja kolme suuršnautseriga läks sinna kaasa.
Saksamaal elas perekond kokku kolm aastat. Seal sündis ka pere praegune lemmik Spice. Tema koolitajad on algusest peale olnud sakslased ja seetõttu kasutab ka Jaanika praegu esmaste käskluste andmiseks saksa keelt. Saksamaal olles avanes Jaanikal võimalus kohtuda mõne tõelise koerakoolitamise guruga ning õppida uusi nippe koerte edukamaks koolitamiseks.
Ta räägib, et võrreldes Eestiga ollakse Saksamaal koerte koolitamisel leebemad. „Seal on aega rohkem, nad tahavad, et kõik perfektselt välja tuleks. Ainus negatiivne asi neil on õrn rihmatõmme. Nagu tõmbate saapapaela lahti. Meil on rihmatõmbed tugevad ja „ei“ hästi karm. Saksamaal kasutatakse ka palju klikkereid, iga õige asi tähendab klikki,“ selgitab ta.
Saksamaal avastas Jaanika külmpressitud koeratoidu, mis ei paisu koera kõhus, vaid sulab. „Seda ei ole üle 50 kraadi kuumutatud, ained on nii-öelda rohkem elus ja midagi ei ole peale pritsitud. See on ohutum koerale ja sarnasem lihale,“ räägib ta. Seda koeratoitu tellib ja müüb Jaanika oma ettevõtte kaudu praegu ka Eestis. Saksamaalt ostis Jaanika koerasalongi jaoks vajalikke vanne ja muid vahendeid, mida Eestist tol ajal veel väga lihtsalt ei leidnud. Nimelt oli tal mõte oma ettevõtlusteekonda Raplas jätkata.
Tänaseks on Jaanika Raplas elanud kümmekond aastat ning suurt tutvusringkonda ümber ei ole. Seepärast ei olnud ka kohe võimalik käivitada koertesalongi selliselt, et muud tööd tegema ei peakski. „Valisin endale kõrvale vahetustega töö, et oleks vabu päevi, mil saaks käia salongis ja teha koertele koolitusi,“ räägib Jaanika. Ta asus tööle lüpsjana Kaiu LT OÜ-s, kuid kui seal muudeti graafikuid, siis otsustas Jaanika, et talle ei sobi seal enam töötada. Vahepeal töötas naine Olerexis, kuid ka sealne vahetustega töö hakkas isiklikku elu segama ja nii on ta alates eelmise aasta 1. juunist täies mahus ettevõtja. Jaanika Raplas asuvas koertesalongis saab lasta oma lemmikut pesta, pügada, kammida, küüsi lõigata, kõrvu puhastada; seal on jooksulint, saab teha taastusravi ning loomulikult küsida toitumisalaseid nõuandeid.
Hobikorras on Jaanika koos teise treeneri, Varju Kuusemetsaga Raplamaa Koerteklubis koertetreener. „Kahe peale püüame Raplamaa koerte elu edendada ja teadlikkust tõsta,“ räägib ta. Rapla Melu Messil oli esimene Match Show ja nüüd 8.oktoobril toimus Rapla kultuurikeskuses Raplamaa lemmikloomapäev. Jaanika tõdeb kurvastusega, et Rapla on linn, kus ei ole ühtegi koerajalutusplatsi ega kohta, mis oleks valla poolt koertele mõeldud kasutamiseks.
Kaks aastat oli Rapla valla kaasava eelarve projektides koerteväljakut välja pakutud, kuid rahvahääletusel edu seda ettepanekut ei saatnud. Tänaseks on Raplamaa Koerteklubil oma koht tänu Expoliole, kelle ruume kasutatakse. „Kunstmuru on maas, valgustus olemas, treeningvahendid ka. Olen selle üle väga õnnelik. Koeraspordile on väga raske leida sponsoreid, vaid kasutatud kunstmuru saime sponsorilt. Kõik ülejäänu on klubi liikmete abiga,“ ütleb ta.
Esimest korda maailmameistrivõistlustele
Suure osa Jaanika ajast moodustab lisaks ettevõtlusega tegelemisele ka oma koera koolitamine. „Käin näitusel, et tiitlid ära tuua, ja ülejäänud aja veedan põllul või treeningplatsil,“ ütleb ta. Jaanika sõnul võlgneb ta Saksamaalt saadud kogemustele ja kokkupuudetele sealsete koertekoolitamisgurudega selle, et ta saab parasjagu treenida oma suuršnautser Spice’ iga suuršnautserite maailmameistrivõistlusteks.
Nimelt võtab Jaanika oma kenneli Phoenix Emperor kasvandiku suuršnautser Power Spice’iga osa ISPU MM IPO-FH võistlustest, mis toimuvad 26.-29. oktoobrini Tšehhis. „Need on minu esimesed ISPU IPO-FH võistlused ajaloos. Minu jaoks on esmakordne ka võistlejana osalemine nii suurel võistlusel ja veel meie oma kenneli kasvandikuga,“ kirjutab Jaanika uhkelt oma Facebooki lehel. Eelnevalt on kahel korral edukalt osalenud ISPU MM-l aga kenneli kasvandik Bewitch Bodyposture, teise nimega Maximus koos omanik Tiina Madissoniga. 2011. aasta ISPU MM-l olid nemad esimesed osalejad Eestist. Maailmameistrivõistlustele kvalifitseerumiseks peab koeral olema kodumaal saadud erijälje kõrgem aste ehk FH-2 või IPO-FH.
Jaanika selgitab, et IPO tähendab lihtsalt öeldes koerte kolmevõistlust, mille raames tuleb koertel läbida jäljeajamise, kuulekuse ja varrukast hammustamise katse ning võistlus toimub kõige kõrgemas astmes. Eesseisev maailmameistrivõistlus on rahvusvaheline erijäljekoerte võistlus, kus jäljeajamiseks on ette nähtud 1800 sammu pikk jälg ning leida tuleb seitse eset. Raskemaks teeb raja valejälg, mis tähendab, et lisaks jälje mahapanijale läheb veel üks inimene üle, et koera segada. Selleks et saada tulemus kirja, peab koer ja koerajuht kaks päeva järjest ajama jälge vähemalt 70 punkti peale, maksimum tulemuseks on 100 punkti.
„Mina olen koerajuhina koerast kümme meetrit tagapool, kogu jäljetöö teeb ära koer. Mina ainult näitan esemeid, et jah, koer leidis, kiidan koera ja luban tal edasi nuusutada,“ kirjeldab Jaanika. „Just seepärast ma praegu tatsangi mööda Rapla põlde,“ naerab ta. Koera treenimiseks käib Jaanika mitu korda nädalas põldude peal jäljeajamist treenimas. See röövib temalt üksjagu aega, sest lisaks õige põllu leidmisele ja jälje mahapanemisele, tuleb tal pärast veel mitu tundi lasta jäljel seista, et alles seejärel koeraga põllule minna. Kui ma küsin, mida selline saavutus näitab, vastab Jaanika, et edukas sooritus maailmameistrivõistlustel tähendab, et koer on hästi treenitud ja et tal on hea nina.
Meie vestluse käigus mainib Jaanika, et iga inimene peaks enne koera koju toomist mõtlema, millise eesmärgiga nad endale koera võtavad. Seega uurisin temalt, miks tema end koertega ümbritsenud on. „Koerad toovad alati naeratuse näole. Nad ei reeda sind mitte kunagi. Kõik loomad, aga koerad eriti, ootavad sind koju. Ta alati tahab sinuga midagi teha, olla su juures. Surub end su vastu, et süga mind, ole minuga. Temale sellest piisab. Nad pakuvad nii palju emotsionaalselt sulle vastu,“ kirjeldab ta mulle vastuseks.
Jaanika nendib kerge muigega, et pahandusi tuleb ikka ette ja pättust tehakse ka tema kodus, kui näiteks supipotile on jäänud kaas peale panemata, ning ka tema lubab endale nii-öelda nõrkushetki, kui ta ei suuda Spice’i armsale näole „ei“ öelda ja paotab talle oma taldrikult midagi.
See ongi sõprus. Piirid on paigas, vajadusel õpitakse juurde, igaüks teab oma rolli perekonnas ning kõigil on üheskoos hea ja turvaline olla. Loomad on juba lapsepõlvest peale Jaanikat tegudele sundinud ja kuna lemmikud nõuavad tema ajast niivõrd palju, on loomulik jätk olnud pühenduda just nimelt neile. „Kõike peab hingega tegema,“ ütleb Jaanika. Olgu see siis töö või miks mitte laste ja loomade kasvatamine.
