Inge Põlma / foto: Kohila raamatukogu.
Kõige targem loom on see, kellest inimene veel midagi ei tea, olevat öelnud üks India tark Makedoonia Aleksandrile väga palju sajandeid tagasi. Kuid inimesed teeksid targasti, kui õpiksid ka nendelt loomadelt, kelle olemasolust me teame.
Üks inimene, kes loomi väga hästi tunneb ning neist suurepäraselt ja targalt rääkida oskab, on ilma kahtluseta etoloog (loomade käitumise uurija) ja zoosemiootik Aleksei Turovski. Sel esmaspäeval oli Kohila rahval võimalik teda vahetult esinemas näha-kuulda. Ja Turovskit on õnnistatud niivõrd hea näitlejameisterlikkuse ning joonistamisoskusega, et vaatamine on tema esinemiste puhul sama oluline kui kuulamine.
Lisaks on ta hiilgav pedagoog, kes jagab nagu muuseas uusi teadmisi ja korrigeerib kinnistunud väärarusaamu (nt küülik pole mingil juhul jänes, need liigid pole isegi sugulased mitte; jänesed ei söö kapsast; toonekurg on kurg ainult nime poolest; või natuke vallatum – eesti oma sõna kilpkonna kohta on hoopis padakonn).
Kohila loengu teema oli „Ematarkus loomariigis“. Looduses õpivad kõik loomad ja õpitakse peamiselt vigadest – kui õnnestub ellu jääda. Selles aitab empaatiavõime, ehk liigikaaslase kurva saatuse pealtnägemine on teistele õppetund kogu eluks. Kuid kõrgematel loomadel toimub ka aktiivne õpetamine ja see protsess on väga intensiivne, kestab 20 tundi ööpäevas. Turovski näiteloomad olid hundid, tema lemmikud. Nagu looduses tavaks, kannavad pedagoogilist vastutust just emasloomad. Ehkki hundikarja moodustavad ema ja isa ning nende eri vanuses järeltulijad, on isasloom ainult ema ja tema kaudu kutsikate toitja ja õppevahenditega varustaja. Eluks vajalikke oskusi jagab ema.
Emahunt provotseerib kutsikaid vigu tegema ja siis keelab neid tasakesi. Väikesed on selleks ajaks juba ülimalt motiveeritud ja innukad teada saama, kuidas siis õigesti teha. Ja siis emahunt demonstreerib õiget tehnikat. Tähtis on ka see, et emahunt kunagi ei karista vea tegemise eest. N-ö vitsaga saab ka õpetada, rääkis Turovski, aga see võtab liiga kaua aega ja looduses ei ole loomadel vaba aega, mida niisama kulutada.
Hundikarjas on küll isa see, kes jahipidamisel karjaliikmetele ülesanded jagab. Kuid kui läheb saaklooma ründamiseks, on ikka ema see, kes taktika paika paneb, sest tema on kutsikad välja õpetanud ja temale nad kuuletuvad. Mis juhtub, kui hundikari on kaotanud ema, selle kohta on näide Kanadast. Suur hundikari oli kaotanud ema ja tulemus oli see, et suure põdra ründamisel sai hukka mitu karja liiget, aga põder pääses eluga.
Ka emainstinkt ei käivitu iseenesest, rääkis Turovski, kes võrdles seda arvuti kõvakettaga. See on arvutis olemas, aga ta tuleb tööle panna. Turovski tõi näite šimpansidest – kui noor šimpans saab esimese poja, aga sünnitus käib neil nagu möödaminnes, siis ei tea ta, mis sellega peale hakata. Vanem ja kogenud emasloom on see, kes noort suguõde õpetama peab, enne kui emainstinkt tööle hakkab.
Ehkki emasloomad kannavad looduses põhivastutust järglaste õpetamisel ja kasvatamisel, on üks selts – esikloomalised, kelle hulka kuulub ka inimene, kus ka isasloomad osalevad õppe- ja kasvatustöös. Ent igapäevaelu korraldavad ikkagi emad ehk ahvikarja „riigikogus“ on ainult autoriteetsed emasloomad. Kõige uhkem isasloom on küll „president“ või „kindral“, kellele kuuletutakse, kuid kui ta rumalasti käitub, võtab „riigikogu“ ta maha ja valib uue esindusisiku. Ainult inimene on selline liik, kus isased on ühiskonna hierarhias kõrgemal kohal ja sellest ka meie probleemid, tõdes Turovski, alates sellest, et inimesi on saanud juba liiga palju (üle 7 miljardi) ja lõpetades sellega, et me hävitame end ümbritsevat keskkonda, sh teiste liikide eluruumi.
Lõpuks küsiti Turovskilt, mida arvata sellest, et Eestisse on tulnud šaakalid. Turovski vastas, et kui loom ise, ilma inimese kaasabita laiendab oma areaali, siis ei ole ta võõrliik (omal ajal on samamoodi Eestisse asunud näiteks toonekured), ja teiseks, meil ei oleks šaakaleid, kui meil oleks rohkem hunte, keda šaakalid pelgavad, ja metsad ei oleks raiutud malelauaks – laaneliigid laiu lageraielanke ületada ei julge ning selliseid elupaiku tulevad asustama teised (rööv)liigid, kellele hõre maastik rohkem sobib, näiteks šaakalid.
