Ühest ammutuntud tõest

On kummaline, kuidas poliitikal on võime muuta iseendast igati soliidseid ja sümpaatseid inimesi täiesti teistsuguseks. Ega vist olegi uuritud, kas see, mis poliitikuks hakates omaks võetakse, on pelgalt mask, et sarnaneda tsunftikaaslastega, või tuleb sellega ilmsiks  midagi, mis on inimeses kogu aeg peidus olnud ja pääseb erakonna koosolekule, miitingule, parlamenti või volikogusse minnes sealt lihtsalt välja.
Tahaks siiski loota, et tegemist on maskiga, mida kasutatakse ainult „tööle“ minnes, et muul ajal säilitatakse oma tavaline nägu. Aga mure nende inimeste pärast jääb ikka, sest kui maski väga pikka aega kanda, võib see kehaga üheks saada. Sellele mõeldes meenub ammu loetud prantsuse kirjaniku Michel Butori suurepärane romaan „Modifikatsioon“ (ilmus eesti keeles 1968. aastal „XX sajandi raamatu” sarjas) – lugu igatsusest sisemise harmoonia ja tasakaalu järele, mille saavutamine osutub võimatuks maailmas, kus juhtmõtteks on positsiooni kättevõitmine ja säilitamine.
Poliitikast eemal seisjal on raske mõista, miks peavad sellega kaasnema võitlus ja vihkamine – muid tõdesid välistav võitlus OMA TÕE eest ja reaalsust pimestav viha kõige ning kõigi vastu, mis sellest OMA TÕEST erineb. Kusjuures seda kõike tehakse justkui kaaskodanike parema tänapäeva ja helgema tuleviku nimel. Samas teavad kõik, et „kaaskodanikud“ on selles mängus puhtakujuline fiktsioon, väljamõeldis, reaalsusele mittevastav kujutlus.
Tegelikkuses on vaid OMA TÕDE, millega materdatakse poliitilisel areenil halastamatult üksteist. Kel jõud (näiteks arvuline ülekaal, suurem poliitikast pimestatud toetajate hulk), sel õigus. Eesmärk on igasugune vastuseis jalge alla trampida OMA TÕE ja „kodanikkonna parema tänapäeva ning helgema tuleviku nimel“.
Sellised mustad mõtted võtavad oma hõlma alla igaühe, kes on liiga pikalt jäänud jälgima Riigikogu madistamisi või liiga palju puutunud kokku kohaliku omavalitsuse tegemistega. Ja alati jääb vaevama küsimus, miks see kõik peab välja nägema nii lootusetult vaenulik. Kas siis tõesti teisiti ei saa? Nii et erinevad ettekujutused saavad ühise laua taga rahumeelselt kokku ja „kodanike paremalt tänapäevalt ning helgelt tulevikult“ võetakse piiravad jutumärgid ära ning räägitakse tegelikult üksteisele silma vaadates ja üksteisele naeratades tegelikest asjadest? Kas mitte see ei olnud eesmärk, kui oma Eesti riigi taastasime?
Kuulen, kuidas lehelugeja siinkohal hüüab: „Lõpeta ära! Poliitika ongi igal pool ja igas ajas niisugune, sellega tuleb leppida. Ja poliitikuks olemine on raske, tugevatele natuuridele sobilik töö, nõrgad ja poliitika suhtes allergilised astugu eest ära, tegelgu lillede ja liblikatega, sel ajal kui poliitikud oma võitlusi peavad!“ Tähendab, ei tasu kõike liiga sügavalt südamesse võtta, elu ongi kogu aeg üks igavene modifitseerumine, maskide kandmine, näitlemine ja võitlemine. Täisvereline elu ei ole nõrganärviliste jaoks!
Kas see on ikka nii? Äkki peaksid „nõrganärvilised“ ja ausad kaunishinged ennast kokku võtma ning järgmisteks valimisteks võimu ja OMA TÕE eest võitlejate vastu rahvarinde moodustama? Ainult et poliitikal on võime muuta iseendast igati soliidseid ja sümpaatseid inimesi…