Heiki Hepner, ELVL-i asedirektor
Eesti Linnade ja Valdade Liidu (ELVL) juhatus otsustas 20. oktoobril mitte allkirjastada 2027. aasta riigieelarve ja 2027–2030. aasta riigi eelarvestrateegia läbirääkimiste lõpp-protokolli Vabariigi Valitsusega. Otsuse peamine põhjus oli omavalitsuste rahastamise reformi seiskumine, kuid probleemiks osutus ka lõpp-protokoll ise, mis ei kajastanud piisavalt läbirääkimistel käsitletud küsimusi ega poolte seisukohti.
See pole pelgalt vaidlus ühe dokumendi sõnastuse üle. Küsimus on selles, kas keskvalitsus peab omavalitsustega saavutatud kokkulepetest kinni või kehtib põhimõte, et kokkulepe kehtib seni, kuni selle täitmine muutub ebamugavaks.
Üle 120 miljoni euro pidi jõudma omavalitsuste tulubaasi
Riik ja omavalitsused leppisid rahastamise reformi ettevalmistamises kokku juba 2025. aastal. Reformi eesmärk oli viia enam kui 120 miljoni euro ulatuses sihtotstarbelisi toetusi omavalitsuste tulubaasi. Muudatus puudutanuks põhikooli haridustoetust, välja arvatud õpetajate palgatoetus, huvihariduse, sotsiaalvaldkonna ja kohalike teede toetusi.
Reformi mõte oli põhimõtteline: anda omavalitsustele suurem otsustusvabadus kohaliku elu korraldamisel ning võimaldada toetustena saadava raha asemel kasutada rohkem oma tulubaasi vahendeid, mille kasv oleks seotud tulumaksu laekumisega.
Reform oleks olnud üks olulisemaid positiivseid muudatusi omavalitsuste jaoks pärast haldusreformi. Selle keskmes pole üksnes raha ümberjagamine, vaid omavalitsuste tegelik finantsautonoomia – õigus otsustada ja kohustus tehtud otsuste eest vastutada.
Toetused on aastaid püsinud samal tasemel või
isegi vähenenud
Praegune rahastamismudel jätab keskvalitsusele ulatusliku otsustusõiguse selle üle, kui palju raha konkreetsete ülesannete täitmiseks eraldatakse. Paraku ilma kohustuseta vastutada. Samal ajal peavad omavalitsused korraldama haridust, sotsiaalteenuseid ja kohalike teede hooldust olukorras, kus kasvavad nii teenuste osutamise kulud kui ka palgasurve, kuid eraldatavad vahendid on jäänud aastateks samale tasemele või isegi vähenenud.
Näiteks on õppekirjanduse toetus püsinud 57 euro juures õpilase kohta alates 2011. aastast ning direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukulude toetus 92 euro juures alates 2015. aastast. Omavalitsuste teehoiu toetus on püsinud viimased 14 aastat 28-29 miljoni euro vahemikus. Ainult 2020. aastal tõusis see üheks aastaks 59 miljoni euroni.
Kui need toetused oleksid kasvanud samas tempos omavalitsustele laekuva tulumaksutuluga, oleks õppekirjanduse toetus praeguseks 161 eurot õpilase kohta ning direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukulude toetus 204 eurot. Kohalike teede toetus ulatuks aga 73 miljoni euroni! Huvihariduse toetus oleks tõusnud 14,25 miljonilt eurolt 24,2 miljoni euroni. Praeguseks on seda toetust kärbitud 9,25 miljonile eurole ja nii jääb see ka 2027. aastaks. Igasugused täiendavad kommentaarid on liigsed. Arvud räägivad iseenda eest.
Kui omavalitsustelt oodatakse vastutust kohalike teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse eest, peab neil olema ka piisav ja prognoositav rahaline võimekus nende ülesannete täitmiseks. See on nii elementaarne, et raske on aru saada, miks seda peab ikka ja jälle kordama.
Töö jätkub, kuid usaldus
vajab taastamist
ELVL otsus jätta läbirääkimiste lõpp-protokoll allkirjastamata on märk tõsisest probleemist keskvalitsuse ja omavalitsuste suhetes. Usalduse taastamine algab vastastikusest lugupidamisest. Kui keskvalitsust esindav minister ei suvatse isegi läbirääkimistele ilmuda ja jätab vastutuse ametnikele, räägib see iseenda eest.
Lõpp-protokolli allkirjastamata jätmine ei tähenda, et omavalitsused oma ettepanekutest loobuksid ja senine töö oleks olnud asjatu. ELVL-i töörühmad, kuhu kuuluvad Eesti omavalitsuste esindajad, alustavad juba sel aastal ettevalmistusi 2028–2031. aasta riigi eelarvestrateegia ja 2028. aasta riigieelarve läbirääkimisteks. Stardipunktiks võetakse kõik need küsimused, mis tänavu jäid ellu viimata.
Kellega omavalitsused uuel aastal läbirääkimistelaua taha istuvad, selgub märtsis toimuvatel Riigikogu valimistel. Omavalitsused on konstruktiivseks koostööks valmis, ootame seda ka Vabariigi Valitsuselt. Otsustusvabadus ja vastutus peavad käima käsikäes.
