Reet Saar / foto: Reet Saar.
Osaluskohvik on arutelu vorm, mis toob kokku noored ja otsustajad. Raplamaa noortekogu eestvedamisel kohtusid maakonna paljude koolide noored kolmandat aastat ühiste laudade taga. Seekord Märjamaa rahvamajas.
Märjamaa vallavalitsuse poolt ütles Villu Karu oma tervituses, et kogenud inimeste ja hakkajate noorte ühiseid arutelusid väga palju ei ole ja tunnustas eestvedajaid sellise võimaluse eest. Ta avaldas lootust, et ka seekord tuuakse välja uusi ja olulisi mõtteid. Näiteks ühes varasemas osaluskohvikus tõstatati noorte väsimuse teema ja selle probleemiga tegelemiseks korraldati tänavu märtsis teavituskampaania.
Arutlemiseks oli välja pakutud seitse teemat, millest tuli valida nelja vahel. Täiskasvanust lauajuht aitas mõtteid suunata ja raamides hoida ning tegi lõpuks saalile oma lauas räägitust kokkuvõtte.
Kõige vähem huvilisi oli teemal “KOV 2017: noorte hääl uues volikogus”. Lauajuht Madis Roodla tõi välja, et tihti on noortel segamini omavalitsuse ja riigi ülesanded. Valimiste eel lubatakse noortele skateparki või ujulat, aga see pole ju kogu noorte maailm. Hetkel pole Rapla maakonnas ühtki noortevolikogu. Neis pole ka järjepidevust: kui tugev liider lahkub, siis tegevus lõpeb. Ühe koostöövõimalusena pakuti välja vallavolikogude kohtumised noortega. Tõdeti, et alati pole noored ka ise aktiivsed.
Arutelu noortest tööturul tõi välja, et tööle minnakse uue kogemuse saamiseks. Lauajuht Nele Hulkko nimetas probleemi, et kahjuks noored ei tunne seadusi, kuid see on oluline, et osata end vajadusel kaitsta. Ta toonitas, et oluline on küsida abi ja nõu, kui töö käib üle jõu. Soovitusena kõlas: pange tööle kandideerides kirja ka kogemused, mis saadud vabatahtlikuna tegutsedes.
Uku Kübara eestvedamisel arutleti soolise võrdõiguslikkuse teemal. Noored siin väga suurt ebavõrdsust ei näe ja leiavad, et teema on kinni inimestes, mitte soopõhiselt. Mida noorem inimene, seda võrdsemana ta maailma näeb ja kohtleb sellisena ka teisi. Sooline võrdsus ei tähenda samas sooneutraalsust. Tõdeti, et mida vabam saab igaüks olla, seda enam käitub ta mehe või naisena.
Arutelu erivajadustega noortest koolis ja meie ümber juhtisid Ruth Lippus ja Lili Saksing. Noored leiavad, et üldine suhtumine erivajadustega inimestesse on ühiskonnas veel pigem negatiivne. Näiteks diabeedi puhul saadakse erivajadusest aru, aga aktiivsus-tähelepanuhäire puhul seda nii hästi ei mõisteta. Ühe lahendusena nähakse tugispetsialistide vajadust, eriti esimeses ja teises kooliastmes. Et õppimine oleks jõukohane, pakuti välja grupipõhine õpe – mõnes aines koos eakaaslastega, teises jõukohasemal tasemel.
Birgit Vahemetsa eestvedamisel räägiti õpilasvahetusest Eesti piires. Programmi VeniVidiVici raames võib 7.–12. klassi õpilane veeta kuni kaks nädalat teises koolis. Noored teadsid sellest, kuid oma kogemust ühelgi ei olnud. Mõni huviline saadab pärast seekord kuuldut ehk oma taotluse ära.
Aus ja valus arutelu puudutas koolikiusamist. Liivia Vacht luges ette kõik noorte öeldud märksõnad, miks kiusatakse, lisades, et juba selle materjali põhjal võiks koostada uue inimeseõpetuse töövihiku. Sõnastati ka lahendusi, kuidas kiusamise korral käituda. Üks võimalus kiusamist tõrjuda oleks see, kui koolides räägiksid sellest need, kes on kiusamise üle elanud. Oma valusast kogemusest oli nõus saali ees rääkima üks noormees, kes on kiusamise ja depressiooni kadalipu läbi teinud.
Sotsiaalmeediat käsitles teema ““Guugelda enne, kui postitad” on uus “Enne mõtle, siis ütle””. Iris Haiba tõi välja noorte teadmise, et sotsiaalmeedia on avalik ruum, kuid tihti postitatakse sinna väga isiklikke materjale, andmata aru, et need jäävad sinna aastateks. See võib põhjustada ka netikiusamist. Sel puhul võib aidata netikonstaabel. Noored on vanematest oma nutioskustes sammu võrra ees: kui vanemad tulid Facebooki, hakkasid lapsed kasutama teisi kanaleid.
Osalejatelt muljeid küsides jäid nad päevaga rahule. Teemasid valiti ennekõike selle järgi, mis tundus huvitav või kus osati kaasa rääkida. See on üks seletus, miks omavalitsuse küsimus vähem kõnetas. Üks aktiivsemaid arutlejaid oli Märjamaa gümnaasiumi abiturient Viktoria Pendonen. Ta hindas kõrgelt erivajaduste teemat, millest nende lauas isiklike näidete põhjal avameelselt räägiti.
