Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Eelmisel nädalal käis MTÜ Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu juhatuse liige Maarja Tali Rapla keskraamatukogus, et tutvustada maakonna esimest lugemiskoera.
Kollane labradori retriiver Cammi moodustab koos omaniku Tiiu Varikuga teraapiakoeratiimi. Kutseeksami sooritas koer tänavu veebruaris. Nüüd on tekkinud Tiiul mõte Cammit lugemiskoerana proovida.
Teraapiakoeraks ei sobi iga koer
Tali selgitab alustuseks, mis vahe on abi- ja teraapiakoeral. Abikoer valitakse juba kutsikana teatud omaduste alusel ning õpetatakse aitama ühte inimest. Teraapiakoer seevastu ei lähe teise perekonda. Tema teeb oma tööd koos omanikuga.
Tali toonitab, et tegelikult ei ole üldse palju koeri, kellele sobiks pidevalt uutes situatsioonides viibida ja tundmatutes paikades käia. On üsna haruldane, et koer tõesti naudib uusi inimesi ja olukordi. Seda demonstreerib hästi Cammi, kes sõbralikult kõik infotunnis viibijad üle nuusutab ja saba liputades uusi tulijaid tervitab.
Eriti haruldane on, kui koer rõõmustab laste tähelepanu üle. Tali sõnul on väga ekslik arvata, et kõigile koertele meeldib lasteaedades, koolides ja hooldekodudes käia. „Enamik koeri tahavad olla ühe inimese või ühe pere koerad. Neil on seal turvaline ja neil on oma rutiin. Need on väga erilised, kellele sobib see, et neid viiakse võõrasse keskkonda ja nad suudavad seal kohaneda,“ räägib Tali.
Vähemoluline ei ole ka inimene, kes teraapiakoeraga kaasas käib. Nad moodustavad meeskonna. Koerajuhi ülesanne on 90% ajast ennetada raskeid või ohtlikke olukordi. Koerajuht toetab nii koera kui ka klienti.
Kuna teraapiakoeraks ei sobi kõik koerad, peavad nad enne selle nime saamist mitu etappi läbi tegema. Esmalt hinnatakse sobivust, kus tehakse selgeks, kas koeral üldse on eeldusi teraapiakoeraks saada. Hinnatakse näiteks seda, kas koer suudab jääda rahulikuks. Kui eeldused on olemas, antakse koerajuhile õpetussõnad kaasa, mille kallal edaspidi tööd teha. Koerajuht läbib kahepäevase koolituse ning seejärel tuleb sooritada eksam.
Tali ütleb, et teraapiakoera eksam on raske. See kestab 3-4 tundi ja selle jooksul selgitatakse välja, mis saab siis, kui olukord muutub stressirohkeks ning koer väsib. Koer ei tohi kedagi kaitsta või rünnata ning tal peab olema elementaarne kuulekus.
Pärast eksami sooritamist saab teraapiakoeratiim unikaalse ID-numbri, mis läheb registrisse. Tali paneb südamele registrit kasutada. Nimelt on palju selliseid inimesi, kes väidavad omavat teraapiakoera, kuid vastavat eksamit nad läbinud ei ole. Registrist saab seda kontrollida.
Teraapiakoeri saab kasutada kolmel põhilisel viisil. Esimene võimalus on teha koeraga külastus. Koera ainuke eesmärk on luua hea atmosfäär ning tuua külastatavatele rõõmu. Tegevus külastuse ajal on spontaanne. Teine võimalus teraapiakoera kasutada on koera kaasav õpe. Selle alla läheb ka lugema õppimise toetamine. Kolmas viis looma rakendamiseks on koera kaasav teraapia. Seda viib läbi vastavat haridust omav terapeut, kes leiab, et koera kaasamine võiks tuua paremaid tulemusi. Koer võib aidata näiteks füsioteraapias käival lapsel teatud harjutusi meelsamini sooritada.
Lugemiskoer ei paranda
Nagu öeldud, ei lähe lugemiskoer teraapia valdkonna alla, vaid on koera kaasav õpe. Tali selgitab, et programmi eesmärk ei ole lapsi lugema õpetada. Pigem on see üks toetav tegevus lugemisoskuse tekkimiseks. Samuti on koerajuhtide taust väga erinev. Nad ei ole kõik kindlasti mitte pedagoogid. „Me ei võta seda vastutust. Me ei õpeta last lugema. Aga me toetame ja meie eesmärk on pakkuda eduelamust,“ lausub Tali.
Uute teadmiste omandamisel mängib keskkond suurt rolli. Kui laps tunneb end mugavalt ning hästi, suureneb tema võime uusi oskusi omandada. Tali toob aga välja, et esimeses klassis on lastel väga suur surve korraga koos lugema hakata.
See loomulikult kandub üle ka lapsevanematele. Nagunii pingelises olukorras võivad väikesed raskused või kellegi mõtlematu kommentaar lapses kiiresti lugemise suhtes vastumeelsuse tekitada.
Tali ütleb, et neil on olnud palju abi Eesti Lugemisühingust, kes on lastele Eesti raamatukogudesse lugemispesasid loonud. Need on tavaliselt madalal maas kas vaipade või patjade peal, kus laps saab külitada. Lugemiskoera kaasamine muudab keskkonna koera mittepelgavatele lastele veelgi hubasemaks. Koer ei hinda ega paranda last.
Igal lapsel on 15 minutit aega koerale lugeda. Raamatute esialgse valiku peaks tegema raamatukogu töötajad. Tasub silmas pidada, et alles lugema õppiva lapse raamat peaks olema trükitähtedega ning vähese tekstiga. Et sellest kõigest aga kasu oleks, tasuks lugemas käia vähemalt 6-8 korda.
Tali räägib omast kogemusest, et tema juures käis laps, kes sütitus mõttest, et koer tahaks hirmsasti lugusid kuulata, kuid ei oska ise lugeda. Tali ütleb, et nägi, kuidas lapse empaatiavõime tööle hakkas ning raamatuid valiti ikka selle järgi, mis koerale meeldida võiks.
Veel üks oluline aspekt on see, et lugemas käib laps ilma vanemata. Tali selgitab, et tihtipeale on lapsevanemate pinge nii suur, et veel enne, kui laps lugema jõuab hakata, on talle õpetussõnad peale loetud. Vabama atmosfääri loomiseks on lugemise ajal kohal vaid laps, koer ja koerajuht.
Enne esimest lugemist peab lapsevanem aga täitma ankeedi ja andma loa. Selles küsitakse, ega lapsel ole allergiat või eelnevaid ebameeldivaid kogemusi koertega. Samuti on seal võimalik panna kirja, kas lapsel on erivajadus või millistel muudel põhjustel võib lugemine tema jaoks raskendatud olla. Pärast programmi läbimist saavad lapsevanemad anda tagasisidet, kas nad täheldasid mingeid muutusi.
Ka praegu on Rapla keskraamatukogu laenutussaalis olemas registreerimisleht, kuhu soovi korral oma lapse kirja saab panna. Lugemiskoerale Cammile saab ette lugeda esialgu kaks korda kuus.
