Stina Andok.
On teatud mõtted ja eluvaldkonnad, mis meis pesitsevad niidikesed pingule tõmbavad ja seisatama sunnivad. Alati ja igal ajal tekitavad inimestes mõtteid teemad, mis keerlevad ümber elu ja surma. Mulle näib, et enamik inimesi on selles osas südames idealistid. Inimloomuses on loota ja uskuda, et sisimas on kõik ilusad ja head või vähemasti me kõik pidevalt püüdleme nende väärtuste poole ja et igaüks meist on alati hoitud ja terve.
Alles hiljaaegu vapustas kõiki traagiline sündmus Vabaduse väljakul, kus noaga ähvardanud mees kaotas oma elu. Uskumatu kiirusega jõudis meediasse infot selle kohta, kes see inimene oli, kui vägagi normaalne ta igale tuttavale tundus. Selle infotulva valguses näis seda enam ülekohtune, et tema elu tänaval just sellisel traagilisel moel otsa pidi saama. Süüdlaseks loomulikult elu võtnud politseinikud.
Kuigi igasugune uudis kellegi surmast mõjutab ka mind, hämmastab mind siiski, kuidas leidub alati inimesi, kellel on lahendus ja vastus igale olukorrale varnast võtta. Kuis äkitsi leidub hulganisti inimesi, kes on politseitööga lähedaselt tuttavad, suudavad end mängleva kergusega kujutleda samasse olukorda ning loomulikult ses situatsioonis ise täiuslikult ja hoopis teistmoodi käituda.
Sama muster kordus ka meie oma kohaliku elu ja surma habrast suhet puudutanud tragöödiaga, kus politseiametnikud olid sunnitud maha laskma kaks agressiivset koera. Kiirelt saabusid meediasse teated, et tegelikult olid koerad hoopis kutsikad ja tegelikult nad ikkagi mängisid, mitte ei rünnanud. Justkui oleks politseinikud olukorda täiesti valesti hinnanud. Ma olen ka loomasõber, ausõna, mul on endalgi kodus koer, aga just seda enam sunnib mind selline sündmus pigem vaikima kui kõnelema.
Koerad said õnnetult surma ja loomulikult see oleks võinud olemata olla, see on selge, aga ka see on üsna selge, et midagi oli juba enne politsei saabumist väga valesti läinud. Sellest annab märku juba üksi see asjaolu, et politseid oli vaja üldse välja kutsuda. Mul on nii palju usku inimestesse, seal hulgas politseiametnikesse, et väljakutsele reageerides keegi ei mõelnud, et nüüd saab relva kasutada. Lõppvaatus kujunes traagiliseks olude sunnil ja tegutsemisel kaalutlesid politseinikud vastavalt oma väljaõppele.
Mind riivab kuidagi väga teravalt, kui oma tööd tegevatest inimestest maalitakse vastavalt oma isiklikele arusaamadele anonüümsed kuvandid mingitest röövellikest maskides meestest, kes igal võimalusel inimesi ja koeri kõmmutavad.
Seda enam, kui tegemist on inimestega, kes panevad oma isikliku heaolu iga päev kaalule meie, kõrvaltvaatajate heaolu tagamiseks.
Me elame ebatäiuslikus maailmas, kus tuleb pidevalt langetada otsuseid, vahel keerukamaid, vahel lihtsamaid ning paraku teinekord oludes, mis nõuavad viivitamatut reageerimist. Nende otsustega tuleb meil edasi elada. Mulle näib, et arukam oleks selliste juhtumite puhul vaikida või vähemasti hoiduda enda kangelaslikkuse esile tõstmisest ning austada neid, kes on sunnitud tegelikkuses pidevalt elu ja surma küsimustega silmitsi seisma.
