Piret Linnamägi / foto: Piret Linnamägi.
- – 19. nobembril peeti Tallinnas Saku Suurhallis, iga-aastast, arvult juba XXI Mardilaata. Nii nagu eelnevail aastail, oli ka seekord esindatud Rapla maakond mitmete käsitööd pakkuvate firmadega. Lisaks sellele ka Vana- Vigala TTK.
Seekordne aastateema oli –tulest tulnud. Tulega töötamist on inimkond õppinud tuhandeid aastaid. Selle ajaga on välja töötatud väga eriline süsteem ülimat täpsust, hoolikust, kannatlikkust ja nutikust vajavatest võtetest, kuidas tule-stiihia taltsutada inimesele kuuluvaks töövahendiks ja poeetiliselt väljendudes n-ö tantsupartneriks muuta. Laadal oli mitmeid kunstnike, kes näitasid kohapeal, kuidas tuli ja klaas üheks saavad ning kuidas valmistatakse klaasist ehteid
Tänapäeva kiirustamise ja kauba ülekülluse ajastul tuleb igaühel teha valik: kas masstöö või aeganõudvad käsitöötooted? Kas moerõivad või ajatud rahvuslikud rõivad? Kas globaalsus või omanäolisus? Kas aeg või raha? Just selliseid küsimusi esitasid laadal mitmed- nii tegijad kui ostjad. Ja üle ning ümber ei saa me ka keraamikast. Raplamaal tegutsev Mõisakeraamika väljapanek oli taas vapustav. No mitte kellelgi pole pakkuda tasse, kanne ja vaagnaid, mis nagu 3D, sest just nii mõjusid sinna tehtud karusmarjad, sõstrakobarad ja maasikad….
Raplamaalt on kõigil aastail, ka siis, kui üritus suurahallis polnud, kohal olnud Atla Mõisakeraamika. Nii ka seekord. Nende kollektsioon täieneb aastatega ning pilkupüüdvad on kollektsioonid marjadest: tikrid, punased sõstrad, mustikad, jõhvikad jm. Jõulude eel on iga perenaine õnnelik sellise kollektsiooni eest, kuhu kuuluvad nii tassid, taldrikud, kannud kui vaagnad.
Lisaks vanadele olijatele kohtas Saku suurhallis ka uusi tegijaid. Sel aastal olid esmakordselt Mardilaadale tulnud Ann Peets ja Anne Kersna. Ann on sündinud Ameerikas ning palju ringi reisinud, otsinud rahvuslikke salle, mida ei leidnudki ja siis tuli idee neid ise tegema hakata. Rätikute mustrite kavandid tegi Hispaania kunstnik, kes võttis snitti Järvamaalt Koeru rahvarõivastelt. Imelised sallid tehakse valmis USA-s. Anne Kersna rääkis: „Meie firma nimi on OÜ Suurkivi aksessuaarid“ Suurkivi on Ann` i vanavanemate perekonnanimi, kellele kuulus Preedi mõis Koeru vallas Järvamaal. Anni isa ja minu vanaema olid vend ja õde. Ann on käinud korduvalt mul külas. Ta on turundusega tegelenud üle 20 aasta ning kord käis ta välja idee, et meil on väga kaunis käsitöökunst, kuid sellel pole kasutust tänapäevasel riietusel. Võiksime lasta disaineritel vanu mustreid uuendada.“ Nad olid messil meie kaasmaalaste peal testimas rättide värvitoone, et leida kolm põhivärvi, mida tellida suuremas koguses. Teine toode, mida disainer tänapäevastas olid sõlemotiividel ehted: kaelakee, sõrmus, kõrvarõngad. Tagasiside messi külastajatelt oli huvitav ning sellest saadi uusi ideid toodete lõplikuks arendamiseks. Muide need ehted olid väga õhukesed ja kerged. Mess andis Anne ja Anni sõnul neile väärt informatsiooni toodete arendamiseks. Tänaseks on naised valmis julgelt välja tulema jaanuaris internetipoega. Eesmärgiks on internetipood avada Eesti 100 sünnipäeva künnisel, toetades Eesti rahvakultuuri arengut. Peaeesmärgiks on disainida 10 aksessuaari tänapäeva naisele.
Maria Mettas lausa säras oma imeliste keraamikatoodete juures, kus kogu aeg vookles järjekord. Raplas Taevanimaani keraamikatoas tegutsev naine pakkus nii tekstiilikunstnik Eva Raudkivi imelisi tasse-taldrikuid-kanne, kui ka enda tehtud omanäolisi tooteid, vabakujulisi kanne, roosimotiividega tasse-taldrikuid, võrratuid kristallglasuuris taldrikuid ja vaagnaid. Laada juurde on ikka kuulunud võimalus ise käed külge panna ja seda kasutati usinasti ka ära: noorsandid kudusid kangastelgedel vaipa, tüdrukud meisterdasid vöösid ja nukke, memmed jagasid näpunäiteid, kuidas kedrata jne. Igatahes olid neli päeva suurhallis müüjail ja külastajaid põnev ja kasulik….
Minna sahvri naised pakkusid degusteerimiseks oma maitsvaid marmelaade, neid on aroonia, astelpaju, jõhvika, kibuvitsa, karusmarja, jõhvika-ingveri segu jpm. maitsega. Kõiki marju ei kasvatata küll oma koduaias, vaid ka mujal. Ettevõtte esimestel aastatel valmistati marmelaadi koduköögis, tänaseks on nad kolinud suurematesse, avaramatesse ruumidesse Valtu külla.
Mari-Liis Makus oli taaskord väljas oma kaunite klaasehetega, kuid uuendusena näitas kohapeal ehete valmistamist. See oli põnev ja paljud messikülastajad said aimu mismoodi kaunid mustrid klaasi sisse saab- see oli peen ja raske töö, võrreldav klaasipuhumisega. Mari -Liis alustas klaasisulatuse õpitoas ise 1996 aastal ja sellest hetkest paelus see teda niivõrd, et lisaks õpingutele EKAs õppis ta klaasikunsti ka rahvusvaheliselt tunnustatud klaasikunstnike käe all. Mari-Liisi jaoks on tehniline täiuslikkus klaasikunstis väga oluline ja selle jaoks tuleb pidevalt areneda, õppida uusi võtteid ja aina katsetada, katsetada, katsetada. Selle aasta veebruaris asus usin naine õppima Olustvere TMM klaasipuhuja assistendi erialale ja sügisest lisandus EKA disainiteaduskonna klaasikunsti eriala magistriõpe.
Klaasi teemaga ka jätkame: taaskord oli kohal Järvakandi Klaasistuudio oma toodanguga. Pakkumisel oli kõike – nii ehteid, kui linnukesi-loomakesi, vaase ja küünlaaluseid inglikestega jm. Eero Vaikre rääkis, et nad on pikki aastaid Mardilaadast osa võtnud ning igal aastal on midagi uut ja huvitavat.
Kohal olid ka Vana-Vigala Tehnika ja teeninduskooli noored, kes kutsusid kõiki Vigalasse õppima, sest just seal tehakse maailma parimaid sepiseid ja õpetajad on seal ka parimad.
Igatahes jättis Mardilaat taas hea mulje, aga tuli tõdeda, et üha enam on näha masinatega tehtavat käsitööd ja kahe käe näpukestega tehtav töö on veidi taandunud, kuid andkem au kõigile, kes ehedat eesti käsitööd teevad ning seda ka kogu maailmale näitavad.
