Loomapidaja vastutusest, kui loom tekitab kahju

Margus Kingisepp, Dr.iur. / illustreeriv foto: Siim Solman.

Aeg-ajalt jookseb avalikust meediast läbi teateid, kus loomad on põhjustanud inimestele, teistele loomadele või asjadele varalist kahju.

Selle aasta oktoobris hukkus kolm hobust Viljandi maanteel Saku vallas, kui veoauto sõitis teel olnud hobustele otsa. Läbi aastate on kuulda olnud juhtumitest, kus koerad on murdnud kas jäneseid, lambaid või isegi poni. Kohtulahendites on käsitletud mitmeid juhtumeid, kus koerad on tekitanud inimestele kehavigastusi. Sellega seoses on küsitud, millistel tingimustel ja millises ulatuses vastutab loomapidaja looma tekitatud kahju eest.
Loomapidaja tsiviilvastutust looma tekitatud kahju eest reguleerib võlaõigusseadus (edaspidi VÕS). VÕS-i deliktivastutuse regulatsioon kehtestab kõrgendatud vastutuse põhimõtte suurema ohu allikaga tekitatud kahju puhuks. Lisaks mootorsõidukitele ja ohtlikule ehitisele loetakse suurema ohu allikaks ka loomapidaja poolt peetav loom. Suurema ohu allika iseloomulikuks tunnuseks on asjaolu, et seda ei ole võimalik isegi kõrgendatud hoolsusnõudeid järgides täielikult kontrollida.
Looma puhul avaldub kõrgendatud oht reeglina selles, et ta võib käituda ettearvamatult ja kõrvalisi isikuid ohustaval viisil isegi siis, kui ta on treenitud ja kogenud juhi valitseda. Nii võib loom inimesele otsa söösta, teda pureda, nõelata, küünistada jne. Kohtupraktikas on koera peetud suurema ohu allikaks selle tõttu, et ta võib rünnata inimest ja teda hammustada. Kui kannatanu sai kehavigastusi, on loetud selline kahju tekkinuks koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel. Samuti on kohtupraktikas suurema ohu allikaks loetud koera, kes talu hoovist jooksis maanteele ette mootorsõidukile, põrkas vastu sõiduki esiotsa ning tekitas sõidukile kahjustusi.
VÕS § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma tekitatud deliktikahju eest.
Loomapidaja vastutust võib pidada absoluutseks vastutuseks, kuivõrd kehtivast õigusest ei tulene loomapidaja vastutust välistavaid asjaolusid. Kuivõrd tegemist on absoluutse vastutusega, kohaldub loomapidaja vastutus ka loomapidaja juurest lahti pääsenud looma (hulkuva looma) korral, sõltumata sellest, kas loomapidaja rakendas mõistlikke hoolsusabinõusid või mitte. Hulkuva looma puhul vastutab loomapidaja seni, kuni keegi ei ole looma üle uuesti võimu teostama asunud.
Loomakaitseseaduse § 2 lg 1 tähenduses on loom imetaja, lind, roomaja, kahepaikne, kala või selgrootu. Loomapidaja vastutus kohaldub üksnes selliste loomade suhtes, kelle osas on võimalik nende pidamine, st tegeliku võimu teostamine looma üle. Kohtupraktikast lähtudes eeldab see loomapidajalt käitumist looma peremehena. Loomapidamine ei ole mõeldav näiteks pisiputukate korral.
Kohtupraktika järgi võib loomapidajaks olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja, samuti isik, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Seega vastutab looma omanikult varastamisel tekkinud kahju eest looma ebaseaduslik valdaja. Kui looma peavad üheaegselt mitu isikut, on nad loomapidajatena koos vastutavad.
Looma omaniku vastutus võib olla välistatud, kui loom anti teise isiku kasutusse ja kasutuse ajal tekib kasutajale kahju. Kohtupraktikas on leitud, et lepingu alusel looma üle võimu teostamisel võtab looma otsene valdaja enda kanda ka loomaga seonduva võimaliku kahjuriski.
Ühes juhtumis sai kannatanu kehavigastusi, kui ta kukkus ratsutamise ajal, sest hobune hakkas galopeerima. Selles juhtumis sai kannatanu hobuse oma kasutusse omanikuga sõlmitud lepingu alusel ning kannatanu juhtis matka ajal hobust iseseisvalt.
Kohus leidis, et isiku poolt hobuse selga istumine ja hobuse käitumise kontrollimise ajutine ülevõtmine hobusepidajalt kujutavad endast teadlikke tegusid, mis sisaldavad endas muu hulgas nõusolekut taluda hobuse võimalikust ettearvamatust ja ohtlikust käitumisest tulenevat riski nii hobuse selga istuja kui ka kõrvaliste isikute jaoks. Seetõttu leidis kohus, et ratsanikul puudub õigus nõuda hobuse omanikult kehavigastusest tekkinud kahju hüvitamist.
Loomapidaja kõrgendatud vastutuse kohaldamisel ei ole oluline, kas tegemist on kodulooma või metsiku loomaga. Nii vastutab loomapidaja ka juhul, kui ta peab metssigu oma kodu lähedal tarastatud aias (tehistingimustes peetavad metsloomad). Vastutuse tekkimise seisukohalt ei oma tähtsust, millisel otstarbel loomi peetakse: loomsete saaduste saamiseks, aretuseks, müügiks, avalikuks näitamiseks või teaduslikuks uurimiseks (näiteks metsloomad loomaaias, laborihiired).
Suurema ohu allikaks olevate loomade puhul on vähendatud kannatanu tõendamiskoormust. Hüvitusnõude esitamisel peab nõudeõigust omav isik tõendama vaid kannatanul kahju esinemist ja põhjusliku seose olemasolu suurema ohu allika toime ja tekkinud kahju vahel. Loomapidaja süüst sõltumatu vastutus ehk riskivastutus on eriline selle poolest, et vastutus kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud loomapidaja ei olnud süüdi kahju tekitamises.
Seega juhul, kui hobused lõhuvad tara maha ja liiguvad maanteele, kus neile auto otsa sõidab, vastutab autole ja selles istunud inimestele põhjustatud kahju eest hobuste pidaja sõltumata sellest, milliseid abinõusid ta rakendas loomade ärajooksmise takistamiseks.
VÕS-i järgi võib nõuda nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist. Inimesele looma poolt kehavigastuse tekitamisel on kohtupraktikas välja mõistetud loomapidajalt ka mittevaralise kahju hüvitisi rahalise kompensatsioonina.
Eelnevast tulenevalt peaks looma koju võtmisel ja pidamisel arvestama sellega, et loomapidajal lasub kõrgendatud vastutus kahju tekkimise puhul.