Reet Saar / foto: erakogu.
Paras šokk on vanematele, kui nad saavad oma pojalt teate, et armastan teid väga, aga lähen nüüd ümbermaailmareisile. Niimoodi alustas 19. märtsil 2015 oma rännakut Märjamaalt pärit Jüri Burmeister. Vahepeal on saanud ta käike jälgida Facebooki postituste kaudu. Aga sama ootamatult, nagu poeg läks, oli ta 1. detsembril 2017 kodus. Tõsi, mitte just oma plaanide kohaselt.
Jüri lõpetas 2006. aastal Märjamaal põhikooli ja läks koos sõpradega Tallinna merekooli tüürimeheks õppima. Õpingute aeg ja sellele järgnenud aastad on olnud noormehele suur eneseotsingute tee. Jürit hakkas huvitama võrkturundus. Surnumere kosmeetikatoodete müügiga tegeles ta mitu aastat. Amway koolitusreisidel käidi mitmes riigis, peagi hakkas ta juba teisi õpetama. Kõik see kasvatas enesekindlust, aga töötamine kuus päeva nädalas, millest põhiaeg oli nädalavahetusel, muutus ikkagi kurnavaks.
2013. aastal hakkas Jüri tegelema meditatsiooni ja joogaga, jõudis taimetoitluseni, tegi läbi reiki I ja II astme koolituse ja hakkas reikiseansse läbi viima. Vahepeale jäi ka töötamine ehitustel, ökopoes ja logistikaalane telefonimüük. 2014. aasta lõpul läks ta Soomes töötava ema juurde ja võttis end seal töötuna arvele. „Kõik sõbrad käivad tööl, eks minagi pean seda tegema, aga tunne ei ole nagu päris õige,“ ütles ta selle kohta. Ta tundis, et peab siduvatest lubadustest-kohustustest lahti laskma.
11. märtsil 2015 sai Jüri 25-aastaseks. Poja soovi kohaselt kinkis ema talle seljakoti. „Kutsusin venda ja isa ümbermaailmareisile, aga nad ei võtnud seda tõsiselt. 19. märtsil pakkisin seljakotti minimaalse varustuse, maksin ära kõik arved, panin kinni pangakaardi ja lõpetasin kõik „sabad“. Meelerahu saavutamiseks – suure muutuse eel on hinges ikka ärevus – tegin läbi joogaharjutused ja mediteerisin. Läksin keskpäeval õnnelikuna raudteejaama, taskus 15 eurot, ja tundsin, et terve maailm on mu ees valla,“ meenutas Jüri algust.
Ta ostis kõnekaardi, helistas perekonnaliikmed läbi, andis oma plaanist teda ja soovis neile kõike head.
Esialgne kavatsus oli soov paastuda mobiilist, internetist ja kirjavahetusest inimestega, elada spontaanselt siin ja praegu, lihtsalt liikuda edasi. Kodustega pidas ta sidet siis, kui igatsus hakkas vaevama.
Reisida raha kasutamata
Jüri plaan on reisida ilma raha kasutamata, leides seejuures alternatiivseid liikumisviise ja vahendeid elamiseks. Ta istus esmalt rongi, et sõita Tamperesse. Peale tulnud piletikontrollile rääkis noormees oma plaanist rahata reisida, kuid pidi siiski järgmises peatuses maha minema. Järgmise rongiga jõudis ta Tamperesse. „Kui kontroll tulnuks, oleksin jälle ausalt kõigest rääkinud. Minu printsiip on olla aus ja avatud ja anda endast sel hetkel parim,“ iseloomustab ta oma käitumislaadi. Tuttava kaudu sai ta võõraste juures peavarju. „See oli esimest korda elus. Tundsin end pisut häbeliku, kuid ka õnnelikuna. Sellest ajast peale on iga reisipäev mu elus esmakordne.“
Teekonna algus viis Rovaniemisse jõuluvana juurde, edasi Euroopa põhjatippu, kust hakkas lõuna poole liikuma. Algul polnud Jüril telkigi. Soojadel maadel magas ta magamiskotiga rannas. Telgi kinkis talle Islandil üks pere, et oleks teekonnal katus pea kohal. Muide, selgus, et telk on tehtud Eestis.
Esimestel kuudel tundis rännumees ka hirmu, aga siis sai aru, et pole vaja karta. „Ise loon oma vahetu kogemuse eluga. Me õpime inimeseks olemist ja pole vaja karta surma, pigem olla julge elama, ja elada nii hästi, kui oskan.“ Ta hakkas teekonna jooksul veel rohkem praktiseerima joogat ja mediteerima, et lülitada teadvuse antennid vahepeal välja. Loobus lihast, vahepeal ka piimatoodetest, gluteenist ja suhkrust. Kaks korda tegi läbi 21-päevase paastu, mille ajal hommikust kuni kella 15-ni ei söönud ega joonud, liikudes samal ajal aina edasi. „Keha muutus sel ajal küll nõrgemaks, kuid vaim selgemaks,“ rääkis Jüri.
Tänaseks on rännumees läbinud 33 riiki. Ta on liikunud jalgsi ja hääletades, lennukiga, laevaga, purjekaga, aerupaadiga, mootorrattal ja hobuveokil… Olnud Euroopa põhja-, lääne- ja lõunapoolseimas tipus. Gibraltarist oli vaja pääseda üle mere Aafrikasse. Jüri nägi, et rekad sõidavad laevale, kuid sadamaala oli aiaga piiratud. Sissepääsu valvuritele rääkis Jüri, et on meremees Eestist. Hispaanlased ei saanud temast täpselt aru ja küsisid, kas ta otsib tööd. „Noogutasin. Mind lubati edasi. Kolmas autojuht, kellele oma lugu rääkisin, võttis mu oma auto peale ja vormistas reisile.“
Marokos Casablancas soovis Jüri minna mošeesse, et õppida tundma moslemiusku. Algul öeldi, et kristlastele pole sissepääs lubatud, aga lõpuks lisati, et kui lausuda nn kuldsed sõnad, siis lubatakse siseneda. Ta nägi seal pesemisrituaali ja kuulis esimesi palveid. Teises mošees anti Jürile moslemi nimi, kingiti pikk rüü, mitu mütsi ja pleier koraani tekstiga. „Olin seal neli päeva. Viis korda päevas palvetasime ja sõime koos. Mind kutsuti jääma, lubati anda maatükk ja näidati juba minu jaoks väljavalitud neidu. Üks mees ütles, et annab mulle oma korteri, aga kui sa siit lahkud, siis sa kohtud oma elus veel palju kordi saatanaga. Olin tänulik, aga jätsime jumalaga ja hakkasin hääletama Casablancast Lääne-Saharasse.“
Kuna selles riigis on olukord rahutu, peatasid teda teel mitu korda sõjaväekonvoid. „Mind kutsuti bussist välja, andsin pikalt seletusi, rääkisin, kes ma olen ja et lähen esimesel võimalusel edasi Kanaari saartele.“
Sealt oli plaanis minna Brasiiliasse, ületades ookeani purjelaeval. Kuna oli tsüklonite periood, oleksid alused alles paari kuu pärast selles suunas liikuma hakanud. Jüri leidis hoopis kalalaeva, mis läks Gröönimaale ja oli nõus viima ta Islandile. Seal otsis ta ligi kuu aega lennukeid-laevu, et Ameerikasse sõita, kuni ühe lennufirma esindaja ütles, et talle Jüri unistus meeldib ja andis pileti reisiks Bostonisse.
Läbi USA liikus ta kolme nädalaga. Ikka põhimõttel, et kõik, mis vaja, on juba olemas. Hääletades arvestas, kui palju on valget aega ja püüdis edasi liikuda võimalikult pika teekonna. Iga päev algas joogaharjutuste ja meditatsiooniga. Süüa küsis toitlustusettevõtetest, marketitest või farmidest, rääkides oma reisilugu ja pakkudes vastu oma abi. „Nägin, kui palju visatakse toitu ära. Mõistsin, et toidu pärast ei pea muretsema.“
Palju on Jüri ööbinud kirikutes, samuti kodudes, kuhu teda on korduvalt kutsutud, kui inimesed olid ta lugu kuulanud. Palju on ta teinud retke jooksul tänutäheks reikiseansse, õpetanud joogat ja meditatsiooni. Samas on olnud ka kordi, kus ta on vältinud inimestega suhtlemist ja otsinud ööbimiseks varjulisi kohti.
Erilised esimesed jõulud
Nicaragua pealinnas Managuas oli Jüri reisi esimeste jõulude ajal. Öömaja otsides kohtus ta mehega, kes oli nõus viima ta oma perekonna juurde. Anti süüa, vastastikku sooviti häid jõule. Jüri pandi võrkkiike magama, aga kui ta mõne aja pärast ärkas, märkas kohe, et seljakott on läinud. „See oli suur ehmatus: olen Kesk-Ameerikas ja kõik asjad, ka pass, on kadunud.“ Pereliikmed väitsid, et ei tea midagi.
Jüri tormas tänavale, küsis inimestelt, kas nad on näinud kedagi suure seljakotiga. Seal olid mõned talismanid, talle annetatud eri riikide rahad ja muud kingitud asjad. Päringu peale hakati hämama ja juhatati vale suunda. Jüri jooksis edasi, kuni hakkas leidma kotist välja loobitud riideid. Lõpuks leidis ka pusa, mille taskus oli pass. Ta lubas kutsuda politsei, aga öeldi, et seda pole vaja teha. „Nii jäigi. Olin kogemuse võrra rikkam. Mu esimesed jõulud olid ekstreemsed – ei saanud ühtki kingitust, vaid kõik asjad võeti ära,“ meenutas Jüri naerdes. „Leppisin sellega, et asjad on läinud – pole vaja neisse klammerduda.“
Üks pere, kes nägi, et noormees on hädas, kutsus ta enda juurde. Hommikul anti uus seljakott, toidumoona ja teekond jätkus.
Esialgne plaan muutus
Esmalt oli Jüril kavatsus teha maailmareis läbi aastaga, kuid teekonna jooksul plaanid muutusid. Kuue kuuga läbis ta Euroopa, Aafrika ja USA kuni Mehhikoni. Sel maal oli ta kolm kuud, et õppida karma joogat ja puhast meditatsiooni. Õppekeskuses kohtas ta kanadalannat Mylène Curi, kellega hakati koos edasi liikuma.
2016. aastal jätkus reis Lõuna-Ameerikas. Pikem peatus oli Brasiilias, kus Jüri õppis joogat ja India kultuuri. „Koos rändamisest tekkisid uued eesmärgid: näiteks tutvuda vihmametsas ühe hõimu eluoluga ja õppida tundma sealseid ravimtaimi. Või leida Uruguaist koht, kus kristallid on maapinnal. Need sädelesid lehmade karjamaal, lehmakookide vahel. Kohtusime ka perekonnaga, kes saadab kristalle Euroopasse. Tänu Mylène´ile sain suhtlustasandil selgeks hispaania keele.“
Islandil kohtas Jüri hiinlasest matkajuhti ja karateõpetajat. Temalt võttis noormees karatetunde ja koos mediteeriti. Hiinlase sõnul on maailma kolm kõige ilusamat piirkonda Põhja-Islandi fjordid, Machu Picchu Peruus ja Uus-Meremaa. Need on Jüril nüüd läbi käidud.
Viimati olid nad Mylène`iga Uus-Meremaal 5. oktoobrist 28. novembrini. Seal käinud Jüril peast läbi mõte, kus on minu selle aasta jõulud: kas Austraalias või Indoneesias. Aga see otsustati ära tema eest. Jüri tahtis minna läbi Austraalia, aga kuna tal ei olnud vormistatud tagasisõidupiletit Uus-Meremaale, võtsid migratsiooniametnikud ta „rajalt maha“. Öeldi, et rännak läbi Austraalia on liiga ohtlik ja paljud, kes väidavad, et tulevad siia turistina, hakkavad tegelikult tööle.
„Kuus tundi andsin selgitusi. Rääkisin oma reisiloo ära. Öeldi, et nad usuvad mind, kuid lisati, et seadus on selline.“ Rännumees pandi lennukile ja mitme vahemaandumise järel jõudis ta 1. detsembril Eestisse. See oli kodustele ja sõpradele täielik üllatus.
Palju on Jüril rääkida lugusid kohtumistest abivalmis inimestega. Ta koges, et lapsed on suurepärased giidid ja nendega suhtlemine reisil oli väga põnev. Värvikaid meenutusi on ka piiride ületamisest. Soovides Mehhiko piiripunktis passi templit riiki sisenemise kohta, öeldi, et seda pole vaja. Hakates kolme kuu pärast riigist väljuma, küsiti Guatemala piiril, kus on tempel. „Rääkisin oma loo ära. Ametnik lasi mind riiki, ise ütles, et ärge seda kellelegi öelge. Hondurase piiril vaatasid ohvitserid mu passist, et märge on ainult USA-sse sisenemise kohta, kuid vahepealseid riike pole. Öeldi, et nad ei saa mind sisse lasta. Kästi oodata hommikuni, kui tuleb vanemohvitser.
Too kuulas mu loo ära. Algul öeldi, et mul tuleb tagasi minna. Vastasin, et see on võimatu, ma reisin raha kasutamata läbi riikide, lähen ikka edasi. Ohvitser kutsus mu õue ja ütles, et ta tahab mind aidata ja teab, kuidas seda teha. Passi löödi templid, mis näitas, et olen kahe päevaga tulnud läbi Kesk-Ameerika, mis annab riiki sisenemise õiguse.“
Imetlust väärib, kui detailselt on Jüril meeles kõik need arvukad kohtumised ja inimeste nimed, kellega põgusalt on kohtutud. Mitmed kirjutised ajalehtedes on omakorda aidanud seda erilist rännakut laiemalt tutvustada.
Plaan on reisi jätkata
Jüri ütleb praegu kodus olles, et päritolumaa on kõige ilusam ja Eesti looduspuhas toit on kõige parem, aga enne kui paikseks jääda, tahab ta käia läbi ka Aasia. „Ümbermaailmareis on justkui tehtud, aga viimane osa Austraaliast Eestisse toimus liiga kiiresti, ja see plaan, kuidas nägin end rändamas läbi Aasia, pole teostunud. Tunnen, et olen alles teekonnal. Selleks kulub veel aasta või poolteist. Kolm aastat olen ära olnud, kohustusi mul siin ei ole,“ rääkis Jüri.
Rändurite paari on tänatud, et nad on valgustatud inimesed, kes on toonud võõrustajate ellu palju toredat, on soovitud head ja kutsutud tagasi. On ka võrreldud, et levinud arvamise kohaselt on reisimiseks vaja raha, aga näete, siin on Jeesuse moodi noormees, kes reisib ilma rahata ümber maailma, kinnitades, et see on võimalik. (Vahepeal kasvatas Jüri pikad juuksed ja habeme, et näha, kuidas karv naturaalselt vohab, siis meenutas ta tõesti pühapiltidel kujutatud Jeesust.) Jüri usub ka, et on tekitanud paljudes kohatud inimestes huvi Eestimaa vastu, sest on kodumaad aktiivselt tutvustanud.
Palju vihikuid on tal reisimärkmeid täis kirjutatud, tehtud on tuhandeid fotosid ja videoklippe. Jüri on hea jutustaja, kes suudab kuulajaile maalida pildid oma seiklustest silma ette. Kunagi on plaanis kirjutada kõigest ka raamat.
„Reisi alustades tundus ümbermaailmareis liiga suur ettevõtmine, aga vaimus olin selle juba ära teinud. Igal pool on erinevad kombed ja uskumused, samal ajal oleme kõik ju inimesed. Tuleb ära tunda headust, mis inimestes on, ja olla ise aus. Mulle meeldib liikuda läbi eri kultuuride ja neid tundma õppida. Minu lugu innustab ehk järgmisi inimesi reisima ja oma elus muutusi tegema. Nii nagu mina olen kuulnud lugusid, mis on mind julgustanud ja aitavad uskuda iseendasse.
See on võimalik, kui uskuda headusse ja armastusse, usaldada elu. Olen eneseleidmise teel. Me kõik siin planeedil õpime inimeseks olemise õppetunde. Kui me ei räägi sama keelt, siis südamekeel on see, milles kõik räägime,“ usub Jüri Burmeister. Ta seljakott on juba pakitud, et uue aasta algul oma teekonda jätkata.
