Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Aive Kurvits valmistab hobikorras käsitööd, millega kaunistada oma kodu ja muuta see õdusamaks. Käsitöö on tema jaoks hinge kosutuseks. Tema erinevate toodete seast teeme sel korral lähemat tutvust padjakatetega.
Padi on oma olemuselt universaalne. Neutraalsetes toonides padjakate sobib peaaegu igasse interjööri ning sellele leiab alati kasutust. Aive padjakatted just sellised ongi.
Käsitööhuvi
Aive võtab mind vastu oma vastvalminud Rapla kodus. Pere on leidnud ideaalse lahenduse. Maja asub piisavalt lähedal kõikidele olulistele paikadele, kuid jääb samal ajal siiski suuremast liiklusest natuke eemale.
Varem elas pere aga Purilas. Aive ütleb naerdes, et sealsete metsade vahel sai lapsevanemast taksojuht ja logistik. Kuigi õmblemisega oli Aive ka enne tegelenud, tekkis tõsisem käsitööhuvi just nimelt Purilas elamise ajal. Maja oli suur ja tundus vahel veidi kõle. Selle tunde peletamiseks tuli nupukalt sisustada. Ja nii tekkiski naisel mõte ise padjakatteid õmblema hakata.
Aive päris esimene padi on tal siiani alles. Teised samast kangast padjakatted osteti ära, kuid see jäi alles. Ta näitab seda natuke muheledes ja meenutab selle sünnilugu. Esmalt oli olemas efektne linane kangas, millele olid lehed peale tikitud. Sellele lisandus mõte, et padja peal peaks kindlasti nööbid olema. Tollane kodu oli talumaja stiilis ja nii õmbles ta oma padjakattele ka natuke pitsi peale. Just sedasi sündiski neli aastat tagasi Aive padjakatte mudel, millele ta on tegelikult tänaseni suuresti truuks jäänud.
Laiemalt rääkides huvitab Aivet kõik kodusisustusega seonduv. Ta on valmistanud linikuid ja küünlatopse ning avastas hiljuti enese jaoks trikoopaelast heegeldatud vaibad. Naise stiil on looduslähedane ja eelkõige romantiline. Kõik tema valmistatud tooted moodustavad kokku ühe terviku, täiendades üksteist.
Inspiratsiooni uue padjakatte väljamõtlemisel Aive kusagilt ammutamas otseselt ei käi. See tuleb ikka kõik tema enda peast. Naise sõnul võib inspiratsioon tabada ka poole magamise pealt. Siis on ta tekkinud idee jaoks kiiresti pitsid ja kanga üksteise peale valmis sättinud, pildi teinud ja uuesti magama läinud. Hommikul saab juba teostuse juurde asuda.
Peamiselt tulevad aga ideed ikka kangast ja pitsi täis kastide ääres istudes, neid lihtsalt omavahel sobitades. Reeglina on ühe padjakatte peal mitmeid erineva tegumoega pitse.
Naturaalsed materjalid
Materjalide valikul eelistab Aive naturaalset. Tema padjakatted on valmistatud linasest või puuvillasest kangast, sest need on käe all mõnusad. Puuvillase kanga valik on üsna mitmekesine. Linast kangast on küll vähem saada, kuid siiski piisavalt. Aive eelistab Valgevene ja Venemaa linast, sest see on ühtlase struktuuriga ning tundub oma kvaliteedilt kõige parem.
Linase kanga puhul on aga oluline pidada meeles, et see pesemise käigus arvestatavalt kokku tõmbab. Nii saadabki Aive kanga pärast soetamist otsemaid pesumasinasse. Alles pärast kuivatamist ja pressimist saab asuda padjakatete väljalõikamise juurde.
Väikest vürtsi looduslähedasele kangale lisavad kaunistusena pitspaelad ja nööbid. Materjalide hankimiseks on mitmeid viise. Aivele on tuttavad kõik Eesti suuremad kangapoed. Nööpe on aga tihtipeale kordades soodsam Hiinast tellida. Kohalikest võimalustest rääkides on Aive sõnul üks oivaline koht ka Meie Äri, kus kaalukaubana võib teinekord olematu raha eest hulganisti kauneid pitse leida.
Kõik õmblemiseks vajalik on Aivel kastidesse sätitud. Osast mudelitest on järele jäänud vaid kangajäägid ja patjade täpne välimus hakkab juba naisel endalgi meelest minema. Kangakasti silmitsedes on aga selge, et värviskaala ulatub ühest otsast teise. Seal on kõike roosast roheliseni.
Tänaseks on Aive liikunud pigem neutraalsete toonide poole. Neid on lihtsam kõikvõimalike interjööridega sobitada.
Asendamatuks abimeheks kangast padjakatete vormistamisel on loomulikult Aive õmblusmasin. Sellest rääkides hakkab naine naerma. Husqvarna õmblusmasin on teda juba üle kahekümne aasta truult teeninud. Pika eluea saladus on vaid regulaarne hooldus ja nõelte vahetamine. Naine ütleb, et tahaks ehk uut vaadata, kuid vana on nii töökindel, et seda lihtsalt ei saa maha kanda. „Ta lihtsalt õmbleb,“ nendib ta naerdes.
Padjakatted on enamasti suuruses 40×40 cm. Selline mõõt on ilupadjale hea, sest see on piisavalt väike, et seda saaks sättida nii diivanile kui ka toolile seljatoeks. Sortimenti on sattunud ka mõni suurem, 50×50 lukuga padi ning 30×50 kaelapadi.
Koos etiketi ja nööpide külge õmblemisega kulub ühe padjakatte valmistamiseks Aivel umbes tund. Selle aja sisse ei ole ta arvestanud aga mõttetöö osa enne alustamist. See on tema jaoks loomulikult kõige põnevam osa. Ilmselt ka just sel põhjusel ei armasta Aive kuigi palju täpselt ühesuguseid padjakatteid õmmelda. Pigem valmistab ta igast mudelist kolm-neli padjakatet ning liigub siis edasi järgmise juurde. Nii on endal huvitavam.
Aive meenutab, et kord tuli tal tellimuse käigus õmmelda 25 padjakatet. Naerdes ütleb ta, et selle tellimuse lõpetamisel oli tal endal juba õmblejaid vaja. Tellimus muutus pigem masstootmiseks ning protsessi käigus läks kaduma käsitöö võlu. Kui mõte enam hästi ei liigu, siis kipuvad ka apsakad sisse tulema.
Laadamelu
Aivel oli padjakatete õmblemisega alustades suur õhin ja palju plaane, kuhu ta oma käsitööga jõuda tahaks. Veidi hiljem tuli aga karm reaalsus, et Eestis end käsitööga ära elatada on võrdlemisi raske. Nii on see ikka pigem hobiks jäänud, mida naine oma põhitöö kõrvalt harrastab. See on midagi hingele ja võimalus end igapäevamaailmast välja lülitada.
Üheski poes täna Aive tooteid müügil ei ole. Ta on katsetanud Väärt Raplamaa Toote poodi, kuid see ei tasunud end ära. Ta on suhelnud ka käsitööpoega Hää Eesti Asi Tallinnas. Tekstiil on oma olemuselt aga natuke keeruline müügiartikkel. Selle efektne väljapanek võtab üsna palju ruumi. Täitepadjata padjakatted jälle ei näe nii ahvatlevad välja.
Samal ajal on ka selge, et turist ostab mahuka padja ja sisustuselemendi asemel midagi söödavat või praktilisemat kaasa. Eks ole üsna kõnekas seegi, et isegi populaarse kunstniku Navitrolla patjade müük jäi käsitööpoes üsna kesiseks. Selle valguses ei ole Aive enam poeriiulitele väga trüginud. Tal on oma Facebooki leht, mille vahendusel huvilised ta üles leiavad.
On aga veel üks tegevus, mida ta oma käsitööle uute omanike leidmisel väga naudib. See on laatadel käimine. See on hea võimalus huvilistel ta üles leida ja oma käega asju katsuda. Aive ütleb, et nii mõnigi kord tullakse ta laua juurde ja rõõmustatakse tema leidmise üle. Laatadelt on ta ka tellimusi saanud.
Nagu ikka, satub laadale väga erinevaid inimesi. On ka neid, kes tulevad inspiratsiooni ammutama ja salaja toodetest pilte teevad. Aive ütleb, et alguses ärritas teda, kui inimesed luba küsimata asju pildistasid. Kiiresti sai ta aga aru, et päris üks ühele keegi tema asju järele ei tee. Nüüd suhtub ta sellisesse väikesesse spionaaži leebemalt. Eestlane on juba kord selline, et teeb väga palju ise ja otsib lihtsalt mõtteid, kuidas asju teostada.
Laatade juures naudib Aive ka teiste müüjatega tutvumist. Ta räägib, et seal kohtub alati väga huvitavate inimestega, kes on elav tõestus, kui nutikad ja osavad inimesed võivad olla. Seal kohtub ka nendega, kes tõesti asja suuremalt ette on võtnud ja elatavadki end oma käsitööga ära.
Küsin Aivelt, kas ka tema unistab kord käsitööst oma põhisissetulekuallika teha. Selle peale ütleb ta, et pärast 15 aastat panganduses töötamist õppis ta hiljuti ümber kosmeetikuks. Nüüd käib ta kahel-kolmel päeval nädalas Tallinnas kosmeetikuna tööl. Ta tõmbab paralleele käsitööga. Kosmeetiku töö on samuti käeline ja eesmärgiga midagi paremaks teha. Praegu on ta pigem sellele keskendunud.
