Stina Andok.
Minuni jõudis ülemaailmne veeb, kui ma olin umbes 14-aastane. Arvan, et umbes aastaga arenesin pelgalt neti.ee valikute avastajast sotsiaalmeedia igapäevaseks tarbijaks. Tol ajal olid muidugi teised kanalid kui praegu, aga juba siis, umbes kolmteist aastat tagasi toimus arvestatav osa eakaaslastega suhtlemisest veebis.
Veeb pakub võimalust olla kontaktis mitme inimesega paralleelselt, kujundada oma kuvandit jooksvalt ja erinevalt iga uue suhtluspartneriga ning teha seda ohutust kaugusest. See ei ole küll kuigi isiklik suhtlemine ning inimeste tegelikest tunnetest, kavatsustest, pooltoonidest on keeruline kui mitte võimatu täielikult aru saada, kuid esmase kontakti saavutamine on lihtne, kiire ja mugav. Ilmselt seetõttu on veebi ümber kolinud ka suurem enamus meie asjaajamistest.
Seda, kuidas mõjutab selline ümberkohanemine ja nutiajastusse liikumine inimkonda edaspidi, ei oska täna keegi veel ennustada. Iseäranis huvitav saab olema praeguste laste ja noorte tulevik, kuna nemad on veebikeskkonnas toimetanud juba lapsepõlvest peale. Palju on muret tuntud, kuidas mõjutavad nutiseadmed meie noorte keskendusmisvõimet või õpivõimet üldisemalt, kui aju on pidevalt hõivatud sellega, mis toimub sotsiaalmeedias.
Eelmisel nädalal rääkis samadel teemadel Valtu seltsimajas külaülikooli loengul filosoofiaprofessor Tõnu Viik. Mulle väga meeldis tema lähenemine. Professor ütles nimelt, et igal ajastul on oma head ja vead. Ei ole nii, et mis oli enne, oli hea ja mis on nüüd, on paha või vastupidi. Tema ei demoniseeri digiajastut ega omista sellele üksi meid kahjustavaid omadusi ega süüdista nutiseadmeid laste ja noorte keskendumisprobleemides.
Peab möönma, et tõenäoliselt ei aita pidevalt plinkivad ja üles hüppavad kastikesed meie telefonides keskendumisvõimele kaasa, kuid Viik ütles tabavalt, et keskendumisvõime sõltub siiski inimesest endast. Ükski seade ei saa seda anda ega võtta. Kui keskendumise või tähelepanu koondamisega on raskusi, on asjakohane neid oskusi endas arendada. Laste ja noorte puhul lasub meil raske ülesanne neid selles aidata.
Mulle meeldis ka, kuidas filosoofiaprofessor mõtestas lahti õpetamise ja õppimise mõisted. Nimelt ütles ta, et õpetamine ei ole pelgalt info edastamine. Praegusel ajal ei ole selleks ka mitte mingisugust vajadust. Õpetamise eesmärk saab olla aidata õpilasel mõista seoseid, näha suuremat pilti, analüüsida. Õppimine ise on aga Viigi sõnul avardumine, mina muutumine. Õppimine on protsess, mille käigus mina muutun. Ja loodetavasti pisut paremaks, nagu ütles professor. Me võiksime ja peaksime seda eeldama oma lastelt, aga tervitama seda ka enda puhul.
Mul on nutiajastuga jahedad suhted. Ma ei tunne ennast sugugi kindlalt veebiavarustes, ei armasta ei nutiseadmeid ega inimesi, kes alatasa nina ekraani poole seisavad. Ma naudin ootamisi ja järjekorras seismisi, sest siis saan seisatada, vaadata tühjusesse, jälgida mööduvaid inimesi või lugeda raamatut. Iga päev valin teadlikult nendel hetkedel mitte oma nutitelefoni kätte võtta. Ma ei ole veel täielikult omaks võtnud seda ajastut, milles elan. Ma tervitan nutikaid lahendusi, kuid pelgan nendesse end unustades sukelduda. Muutus on aga juba toimunud ja jätkub aeglaselt ka edaspidi, minu ülesanne on olla oma muutuste juhtija, õppida ja kohaneda ning hoida tasakaalu.
