Tõnis Tõnisson.
Ausõna, meie siin ei pea ennast mingiteks karsklasteks. Aga see mõte, et läheks õige Lätist endale napsi ostma, ei ole tõesti mitte kordagi pähe tulnud. No ei oska öelda, kui palju peab inimene päevas, nädalas, kuus või aastas ära jooma, et odava alkoholi autokoormate viisi piiri tagant toomine võiks ennast ära tasuda. Ja kui palju see inimene odavat viina juues aastaga raha maha joob ning kust ta üldse raha saab, kui ta nii palju joob? Selline prassimine peab ju lõpuks tervisele hakkama. Ja milline ettevõtja suudab pikemat aega taluda pidevas pohmakas töötajat…
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on tellinud uuringu, mis peab tõestama, kui kohutavad tagajärjed on alkoholiaktsiisi tõusul kogu eesti rahva tervisele ja kestma jäämise võimalustele. Oht on ju suur, sest mõelge ise, kui 34% 18-29aastastest noortest peab pidevalt Läti piiril oma joomavarusid täiendamas käima ja jätab iga reisikorraga Lätimaale keskmiselt 500 eurot, siis pole kahtlustki, et eesti rahval mingit tulevikku enam ei ole.
Samas tekitab niisugune joomahullus ka mitmeid küsimusi. Näiteks: kui rikas peab olema üks rahvas, kui 34% tema järelkasvust saab niimoodi ohjeldamatult juua? Teiseks – ja see on veel tõsisem küsimus –, milline on selle rahva moraalne pale, kui tema lapsed on ennast vanemate heakskiidul varakult Bacchose usku pööranud? Ja kolmandaks, kas tõesti usub keegi siiralt, et rahvas, kes tunnistab, et olles viimasel aastal Lätist odavad viinaallikad avastanud, on varasemast kordades rohkem jooma hakanud? Kas tõesti saab keegi seda juttu tõsiselt võtta?
Iga natukenegi mõtlev inimene võiks ju aru saada, et tegelikult mängitakse kahte suurt mängu.
Esimene on rikkaks saamise mäng ja selle initsiaatoriteks on Eestis baseeruvad alkoholitootjad, kes aktsiisimaksu tõustes ehitasid teisele poole Läti piiri ajutised viinapoed ja alustasid kodumaal suurejoonelist reklaamikampaaniat. Või tahab keegi tõesti väita, et suured alkopoed, kus Eestis toodetud viina-õlut ning eestlaste poolt sisse toodud muud joovastavat kraami müüakse, on vaeste lätlaste säästudest ehitatud? Siin on eesmärk väga lihtne: viina ja õlle tootjad tahavad oma raha pluss korraliku kasumi tasku pista ja selle kõige pealt ka võimalikult vähe makse maksta. Lihtne äriloogika, mis õnnestub siis, kui leidub võimalikult palju inimesi, kes seda mängu kaasa tahavad teha.
Teine mäng on palju karmim. Seda nimetatakse võitluseks võimu pärast. Selle võitja istub 2019. aasta kevadel peaministri tooli ja hakkab riiki valitsema. Ja kõiki märke arvesse võttes ei ole järgmine peaminister üldse mitte reformierakondlane, nagu üks osa tänastest mänguritest ehk arvab.
