Tõnis Tõnisson / foto: Ain Kalamäe.
Eesti Vabariigi algusaastail oli üheks tähelepanuväärseks kohaliku laulu- ja näitekunsti arendajaks Kodila kooliõpetaja August Riismann. Vaatamata töölisliikumise tegelase taustale on vanemad inimesed mäletanud teda ikka eelkõige kooliõpetajana ning kohaliku kultuurielu äratajana ja nii ka rohkem teatriharrastus- kui revolutsioonipisiku levitajana.
Viimased 45 aastat on huvi teatriharrastuse vastu värskena hoidnud kauaaegne Kodila klubijuhataja Juta Blande.
Näitlejaskond on nende aastatega vahetunud, lavale on jõudnud juba kolmas põlvkond teatritegijaid ehk siis nelikümmend viis aastat tagasi esimesi armastajaid mänginute lapselapsed. Ainult lavastaja on aja kulule vastu pidanud ja jätkab, nagu poleks aastate koormat olemaski.
Läinud laupäeval, 10. märtsil tähistatigi Kodilas näiteringi pideva tegevuse ümmargust tähtpäeva kodumaa tähtsale sünnipäevale pühendatud etendusega „Kuus pilti läbi 100aastase Eesti“. Teksti karkassi moodustasid katkendid varem mängitud lavastustest, nende vahele oli pikitud omaloomingulisi lõike, mis kõik kokku pidi andma ülevaate Eesti Vabariigi saja aasta pikkusest teest.
Tuleb tunnistada, et katked varem kätte õpitud ja korduvalt läbi mängitud näidenditest õnnestusid paremini, kuigi hästi mängitud Vilde „Vigaste pruutide“ tõstmine vabariigi algusaastatesse tundus esiotsa pisut vägivaldsena. Aga kui mõelda, millise hasardi ja kavalusega eestlased vabariigi esimestel aastatel (ning ka hiljem taassünni alguses) üksteisel nahka üle kõrvade tõmbasid, siis sobis see pöördelist aega iseloomustama küll.
Kogu etenduse kõige mõjusam oli aga järgmine pilt, millesse oli kokku võetud läinud sajandi neljakümnendate aastate traagika. Kindlasti aitas sellele kaasa Alar Mutli väga veenvalt kehastatud küüditamist läbi viiva umbkeelse komissari roll, kuid oma osa oli ka kõigil ülejäänud näitlejatel, nii täiskasvanutel kui ka lastel, kes selles misanstseenis osalesid olgu siis küüditatavatena või küüditajatena. See mõnesse lühikesse minutisse mahutatud hetk oli mõjus ja meeldejääv.
Väga hästi sobis etendust lõpetama ka katkend Jaan Tätte näidendist „Latern“. See haakub kenasti lavastuse esimese pildiga – siis olid tegijateks ettevõtlikud, kes eesmärgi nimel ka mõningast pettust ei häbenenud, nüüd, 100 aastat hiljem, tulevad tegijad, kes vaevaga kogutud raha püksis kannavad, tünniga üle mere. Saja aasta sees on palju igasugust jama olnud (osa nendest piltidest vajaksid veel natuke kohendamist), aga õiget armastust pole ikka veel sündinud. Seda saab välja lugeda nii Lipuvere talu vigaste pruutide Leena ja Miina teesklemisest kui ka Jaan Tätte loodud Lööri ootustest. Aga võib ju loota, et see kõik on veel tulemas.
Eraldi tuleb esile tõsta lava serva paigutatud loo jutustajat (Lilija Maiste), kes iga pildi eesti lõõtsal rahvaliku meloodiaga sisse juhatab, ning lõpulaulu (eestlaulja Robert Rokk), mis kuulutas, et hõbedat ja kulda ei kasva me maal, kuid viljakandvat mulda on igal pool.
Tähtis oli ka lasteaialaste püüdlik esinemine etenduse eel ning einelaud saalinurgas, kus kohalikud perenaised peaaegu olematu raha eest kooki ja kohvi pakkusid. Igalühel oli oma osa selles, et saalitäis pealtvaatajaid rahule võiks jääda.
