Tõnis Tõnisson.
Alates 1996. aastast on 14. märtsil Eestis tähistatud meie esimese luuletaja Kristjan Jaak Petersoni (14. märts 1801 – 4. august 1822) auks ja eesti keele kaitseks emakeelepäeva. Kristjan Jaaku on teadupärast peetud meie esimeseks luuletajaks, seega ka meie rahvuskirjanduse alusepanijaks.
Keel ja kirjandus on lahutamatud. Eestikeelne kirjandus on teadupärast eesti keele hoidja ja arendaja. Pole ilmselt vaja üle korrata, et eesti keel püsib seni, kuni on eesti keeles lugejaid, ja areneb seni, kuni on eesti keeles kirjutajaid. Ka siis, kui seda lugevate ja selles kirjutavate inimeste tegelik emakeel ei ole eesti keel.
11. veebruaril 1999 kinnitas Riigikogu ühehäälselt emakeele päeva riiklikuks tähtpäevaks ja selle tähistamine peaks olema kõigile Eesti Vabariigi kodanikele iseenesestmõistetav. Samal aastal, 1999. a 17. novembril, pani UNESCO (pika nimega rahvusvaheline organisatsioon, mis on eesti keelde tõlgitult ÜRO juures asuv Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon) aluse rahvusvahelisele emakeelepäevale, mida tähistatakse alates 21. veebruarist 2000 kui keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse edendamise päeva. Seda on oma resolutsioonis rahvusvahelise keelte aasta kohta tunnustanud ka ÜRO Peaassamblee.
Päeva tähistamine sai alguse Bangladeshist, kus 21. veebruaril 1952 hukkusid Dhakas mitmed meeleavaldajad, kes nõudsid bengali keelt üheks Pakistani riigikeeleks. Seal hakati seda päeva algul tähistama kui keeleliikumise päeva ja märtrite päeva.
Kuna Eesti on alates 14. oktoobrist 1991. a UNESCO liige, peame endale tunnistama, et meil on kaks emakeelepäeva: üks ja rahvusvaheline 21. veebruaril; teine, ainult eestimaine 14. märtsil. Tollest esimesest teavad eestimaalased üsna vähe, isegi enamik meil siin trükitavaid kalendreid ei vihja sellele.
2013. aastal juhtis justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik Vaike Murumets ajakirjas Õiguskeel tähelepanu segadusele, mis meil seoses emakeelepäevadega valitseb (vt lähemalt Õiguskeel 2013/1) ja tegi Riigikogule ettepaneku muuta seadust ning nimetada 14. märts ümber lihtsalt eesti keele päevaks. See muudaks oluliselt selgemaks, mida ja mis eesmärgiga me Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval siis tegelikult tähistame.
Ühtlasi annaks selguse loomine meile ka võimaluse tähistada liigsete selgitusteta 21. veebruaril rahvusvahelist emakeelepäeva tõeliselt ÜRO vaimus „keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse edendamise päevana”. 14. märtsil saaksime aga keskenduda, jällegi igasuguste liigsete selgitusteta, eesti keele kaitse küsimustele, mis muutuvad iga aastaga üha aktuaalsemaks.
