Helerin Väronen / foto: Rapla Keskraamatukogu.
Rapla keskraamatukogus kõneles emakeelepäeval “Eesti kohanimeraamatust” selle toimetaja ja üks autoreid, keeleteadlane Marja Kallasmaa.
Teema ise on väga lai, raamatus on nimeliselt mainitud umbes 11 000 Eesti kohanime. Eraldi artiklid on umbes 6200 kohanime kohta. Sõnaraamat on ka etümoloogiline ehk lisaks sellele, millal kohanime on esimest korda mainitud ja kuidas nimekuju on muutunud, on püütud seletada ka nime tähendust või päritolu. Seega tunnike raamatukogus andis vaid mõned märksõnad ja selle maailma avastamine jääb meile endale, nagu sõnas raamatukogu teenindusjuht Kaja Tammar.
Rapla maakonnast on raamatus 338 kohanime, Rapla kihelkonnast 110. Alates 20. veebruarist on kohanimeraamat kättesaadav ka veebiversioonina aadressil http://www.eki.ee/dict/knr/. Lehte avades lööb kohe ette põneva kohanimeviktoriini, kus saab oma teadmisi kohanimede pärinemise ja paiknemise suhtes proovile panna.
Marja Kallasmaa otsis veebiversioonist välja Rapla kohanime. Nimi on nii vana, et päris täpselt ei teatagi, kust see pärineb. Ajaloolane Paul Johansen on seostanud sõnaga raba, kuid keeleuurija Lauri Kettunese arvates oli see väheusutav. Rahvasuus on aga Rapla nime seos rabaga jäänud püsima. Üks kohanimi, mille päritolu suhtes ei olda kindel, on Kalbu. Kettunen võrdles selle nime nüüdiskuju sõnaga kaljapuu, kuid ilmselt on nimi olnud varem kaheosaline. Rahvapärimuse järgi on aga koht saanud nime samanimeliselt tervendajalt. Põgusalt oli juttu ka sellest, kuidas nõukogudeaegsed kohanimed on veel pikalt püsinud inimeste meelel ja keelel.
Pärast väikest jalasirutust esitas Purku Näitemängusõltlaste Selts lühinäidendi, mis põhines Armin Kõomäe novellil “Munn”. See on üks eelmisel aastal ilmunud raamatu “Minu erootika saladus” kuueteistkümnest novellist. Märtsi alguses pälvis Kõomägi teise samas raamatus avaldatud novelliga “Goglomov” Friedebert Tuglase preemia.
Etenduse sisuks on dialoog seksisõltlase ja psühholoogi vahel. Seksisõltlast kehastas Tavo Kikas ja psühholoogi rollis oli Tiina Roosalu, lavastas Arvo Treimaa. Dialoogi (kohati küll pigem seksisõltlase monoloogi) tekst ei läinud küll enneolematult nilbeks, kuid selle varjamatult seksuaalne sisu võis nii mõnegi konservatiivsema hingelaadiga inimese ebamugavusest nihelema panna ja puna palgele tuua.
Kikase mängitud mehele teevad selles lühinäidendis muret naised. Kuni neist ühtegi ei helis ega pildis kohal pole, suudab ta olla asjalik ja konkreetne nagu tolmuimeja, kuid niipea, kui sisse lülitub telekas, raadio või tuleb minna poodi, hakkavad mehe pähe trügima fantaasiad, mille eest ei pääse isegi kõige vähem naiselikud naised.
Seda kõike rääkides ta aga enda sees mingeid emotsioone ei tunne, kuid keemilised protsessid kehades toimuvad omasoodu. Ja tundub, et mehe erootika saladus mõjub ka psühholoogile, kuna jutt jääb pooleli just seal, kustmaalt muutuks see tõeliseks erootiliseks kirjanduseks.
Selle loo sissejuhatuses on Kõomägi oma raamatus kirjutanud, et ta on tahtnud sellise intrigeeriva pealkirjaga juttu kirjutada juba ammu. Ja et tal puudus vähimgi tahtmine minna vulgaarseks või labaseks. Eesti keeles on pealkirjaks olev sõna täiesti ühtpidi mõistetav, nii et Kõomäe sõnul juhib pealkiri ise lugejaid justkui sirgjoonelisele ja liigseid küsimusi vältivale narratiivile.
