Eha Metsallik
Liigirikkuse kiires kadumises, eluslooduse tugevas kahjustamises nii metsas kui ka põllumajanduses näen meie riigi kahe ministeeriumi (soomlastel üks: maa ja metsa ministeerium) valitsemisalas väga sarnaseid põhjuseid. Saladuskatte all öeldes taandub kõik isikute nutikusele – inimeste tarkusele, mõistusele, vastutustundele. Näeme ju, kuidas nihkes professor võib mitu põlvkonda spetsialiste “ära tinistada” nii teedeehituses kui ka metsanduses.
Meil on keskkonnaministeerium, mille uksele võiks panna sildi puidutööstuse ministeerium või puutüvede tööstuse ministeerium. Metsatööstuse ministeeriumist ootaks juba mustika-pohlametsade lageraiest päästmist. Ka põllumajandusega tegeleva ministeeriumi uksele võinuks kümmekond aastat tagasi panna sildi toiduainetetööstuse ministeerium. Kõik oleneb juhtidest, st inimestest, millist poliitikat nad ajavad. Kõlavate loosungite kuulamisest säästliku metsanduse ja integreeritud taimekaitse kohta hakkab rahval mõõt täis saama.
Mõned näited
„Kui keskkonnaministeerium ütleb konverentsi „Mets on meie tulevik“ kutses, et arengukava eesmärk on saavutada ühiskondlik kokkulepe metsade jätkusuutliku majandamise suunamiseks, arvestades nii sotsiaalseid, majanduslikke, keskkonnakaitselisi kui ka kultuurilisi aspekte, siis on see silmakirjalik ning valelik,“ ütles Vabaerakonna esimees Artur Talvik.
“Täna näeme me kõik, et küsimus pole metsa kestma jäämise soovis, vaid metsatöösturite ärevuses, mille on tinginud ressursside üle kauplemine. See seab metsale tohutu surve,” lisas Talvik.
Minul tuli kohe silma ette Kaerepere bussipeatuse metsatukk, kus RMK teeb lageraiet. Või Otepää linnamägi, või RMK lageraie Lõhavere linnuse külje all. RMK-l on väärikad palgimetsad juba ammu otsakorral, nii et noolitakse viimaseid parkmetsi lausa rahva silma alt.
Teise olulise küsimusena, jätkab Artur Talvik, vajab siiski lahendamist ministeeriumi ja ametnike sõltumatus metsapoliitikat ajades. “Keskkonnaministeeriumi kantsler Andres Talijärv ei ole paljude keskkonnaorganisatsioonide arvates usaldusväärne juht, kuna tema tegevuses nähakse kallutatust metsatööstuse suunas. Ühiskondliku kokkuleppe eelduseks on läbirääkimiste eestvedaja erapooletus.“
Lisan siia lõigu emeriitprofessor Toomas Frey ning ökokogukondade pöördumisest õiguskantsleri poole:
Erinevalt Eesti varasematest metsaseadustest ja kogu Euroopa klassikalistest metsa majandamise eeskirjadest tekitati EV keskkonnaministeeriumi haldusalas röövmajandust võimaldav olukord seoses Metsaseadusega (RT I, 30, 232, 06.07.2006), milles puuduvad nii iga-aastaseid raiemahte kui ka lageraiete aastast kogupindala reguleerivad sätted. Ohtu riigimetsa laastamisele varjutati seletuskirjas ja sissejuhatavas osas seletusega säästvast metsamajandusest. Selle „teadlikult reetliku“ sõnastusega kaasnes raiemahte kriitiliste varudega piirava Säästva arengu seaduse (RT I, 1995, 31, 384) sihiteadlik mahavaikimine. Sellega eiras toonane Reformivalitsus Eesti Vabariigi Põhiseaduse I pt § 5: Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. (Loe ka 5.03 Õhtulehest)
Sarnane on olukord maaeluministeeriumis, kus ministrid tulevad ja lähevad ning püüavad end jooksu pealt kurssi viia uue valdkonnaga. Mängides n-ö patuoinaid, kes kaasa noogutavad ning ümarat juttu kõneleda oskavad. Sama keskkonnaministeeriumis.
Euroopa Liidus kõige liberaalsema pestitsiidide kasutamise võimaldamise (soodustamise) taga Eestimaal võrreldes teiste EÜ riikidega on kantsler Toomas Kevvai, kes on tugevalt kaldu intensiivsete (et mitte öelda agressiivsete) põllupidajate poole (nagu keskkonnaministeeriumi kantsler Talijärv on kaldu intensiivse metsaraie poole).
Selle tõttu on integreeritud taimekaitse Eestis naljanumber. See, et juba põhjavesi on agrokeemiaga saastunud, ei lähe kellelegi korda. Täpselt samuti on 21.04.2004 vastu võetud viimases Taimekaitse seaduses RT I 2004, 32, 226 puudused, mis on võimaldanud umbes 14 aastat loodust kahjustada ning põllumees enam pestitsiidide väärkasutamise korral ei pea vastutama. Paralleeli saab tõmmata viimase Metsaseadusega.
Pestitsiidi vale kasutamise korral vähendatakse põllutoetust 30%, kuid mesilaomanik, kes jäi tootmisvahendist, elatusallikast ilma, kellele ei ole niigi ette nähtud ühtki toetust tema loodusele vajaliku tegevuse eest, peab maksma kinni analüüsid (õietolmust, vahast), mida riigi kulul ei tehta ja alustama kohtuteed, et õigus jalule seada, mida enamik mesinikke muidugi ette ei võta. Kohe saab lugeda uuendatud Taimekaitse seaduse eelnõu, mis läbib mingil põhjusel juba kahtlaselt pikalt juriidilist kooskõlastust.
Kui EÜ suurriigid ja väiksemad samuti keelustavad tolmeldajate pärast glüfosaadi täiesti, siis mul õnnestus äsja, 1. märtsil Mäos toimunud suurpõllumeeste ning mesinike väga sõbralikul ja arukal kohtumisel näha teiste väärikate hulgas veel sellist põllumeest, kes oli absoluutselt kindel, et Roundup on ainult herbitsiid – pritsi millal tahad, tolmeldajatele – putukatele, mesilastele – ei tee see midagi. Kas meil jätkub mesilaid, elusloodust sellistele põllumeestele tapmiseks, kogemuste saamiseks, õpetuse andmiseks?
Juba 15 aastat on kestnud mesilate mürgitamine ja paljud põllumehed on oma õppetunnid kätte saanud ega torma enam mesinikku süüdistama, et ta pered on päeva pealt haigeks jäänud. Eks mürgises keskkonnas läheb tervis kah kõigil nõrgemaks (inimestel eelkõige vähki haigestumise suurenemine ning lastetus). Kahjuks on enamik häid meetaimi ka umbrohud, mida nende õitsemise ajal glüfosaadiga tõrjuda ei tohi. Probleem nr 1 mesinike jaoks ongi rohumaade glüfosaadiga niitmine ehk “harimine“, mis on Eestimaal tavaline.
Väga positiivse mulje koostööst mesinikega jättis Mäo kohtumisel suurpõllumees Madis Ajaots.
Kevvai valitsemisaja jooksul on ju suuremate heinasööjate (veised) arv vähenenud, näiteks lüpsilehmad 400 000-lt 80 000-le, s.o ligi 5 korda! Peale selle nõuab heina koristamine ka lisakulutusi. Integreeritud taimekaitse nõuab külvikordade sisseviimist, vahepealset haljasväetiste – enamik head meetaimed – ja rohttaimede kasvatamist ning igaks juhuks n-ö profülaktika mõttes pestitsiidide kasutamise vähendamist.
Tuntud põllumees Margus Ameerikas väidab, et mootorikütuse hinnad tõusevad, aga glüfosaatide hinnad langevad. Põllumehed valivad odavama variandi. Teda Mäo kohtumisel ei olnud. Lisan siia, et loomulikult läheb glüfosaat odavamaks, kui see paljudes riikides on juba keelustatud. Toon näite Portugalist, kus tuttavad püüdsid osta veidi glüfosaati kivide vahelt kibuvitsa tõrjumiseks. Kuna neil suurpõllumehe pabereid polnud ette näidata, neile seal riigis Roundupi ei müüdud, kusjuures Portugal pole glüfosaati-Roundupi keelustanud.
Nii nagu pestitsiide pritsiv põllumees ei kuule traktorikabiini, et rohukamaras, mida ta herbitsiidiga „niidab”, sumisevad ka mesilased, ei paista ka puid või haket hammustavasse harvesterisse, kas hakkesse lähevad kikkapuud või pärnad või hoopis jugapuud – nagu juhtus Saaremaal…
Elu, armastan sind, aga kuidas seda õrna elu, tõelist rikkust – looduse mitmekesisust – ka tulevastele põlvedele hoida ja säilitada? Innovaatiliselt (sõnakõlks) mõeldes metsast ja põllust ja inimestest, kellel võim…
