Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Reedel, 23. märtsil täitus Rapla kultuurikeskus inimestega, kellel tihedad sidemed vaimse kultuuripärandiga või soov sellest rohkem teada saada. Toimus konverents “Vaimne kultuuripärand Raplamaal”, mille algpõhjus on see, et käsitööseltsing Süstik sai eelmisel sügisel 15-aastaseks.
Erinevates ettekannetes üritati terve päeva jooksul lahti seletada vaimse kultuuripärandi mõistet.
Esimesena kõneles Rahvakultuuri Keskuse vaimse kultuuripärandi osakonna juhataja Leelo Viita, kes rääkis teemal “Vaimne kultuuripärand ja tänapäev”. Algatuseks näitas ta lühikest filmi “Vaimne kultuuripärand meis ja meie ümber”. Seal näidatud lihtsad tegevused nagu niitmine, sirelitest õnne otsimine, võilillepärja punumine, puude lõhkumine ja kalalkäik on kõik osa vaimsest kultuuripärandist, kuigi enamasti me ei mõtle sellele.
Mis vahe on aga vaimsel kultuuripärandil ja pärimuskultuuril? Tunduvad justkui samad mõisted. Viita sõnas, et neil küll on ühisosa olemas, kuid vaimne kultuuripärand rõhutab elavat kasutamist. Need on kombed, mis elavad tänastes inimestes ja antakse edasi põlvest põlve. Ja tegelikult oleme kõik vaimse kultuuripärandi edasikandjad.
Natuke rääkis Viita ka Raplamaa vaimsest kultuuripärandist. Eesti vaimse kultuuripärandi nimistus on meie maakonnast neli asja: kartulivorsti tegemine Valgu ja Nurtu kandis, sepatöö Valtu piirkonnas, valgetikandi tikkimine Rapla rahvarõivaste käistel ning Raplamaa laulu- ja tantsupidu.
Vaimne kultuuripärand on meile oluline, kuna see on sotsiaalne ühendaja ajas ja ruumis, annab meile “juurte” ja järjepidevustunde ning tagab kultuurilise mitmekesisuse. Selle säilimise võtmesõna on aga edasiandmine.
Oma ettekandes “Rahvarõivastest eilsest tänasesse” rääkis Anne Ummalas rahvarõivaste ajaloost ja muutumisest. Ta sõnas, et moevoolud on tulnud ja läinud, omal ajal küll aeglasemas tempos kui nüüd. Uhkemaid rõivaid on ikka kandnud naised, ei ole ju naise psühholoogias midagi muutunud, ikka tahetakse olla naabrist parem ja ilusam, kududa ägedamat kindakirja kui teine. Hästi illustreerib seda vanasõna “Tühja kõhtu ei näe keegi, kaunist riiet näevad kõik”.
Mitmed konverentsil esinejad ja osa publikust olid sel päeval rahvariietes ja et kõik seda ilu näha saaksid, paluti neid saali ette ja lasti tutvustada, mis piirkonna riietega tegu on. Lõpetuseks sõnas Ummalas: “Kui me ise oma pärandit siinmail ei väärtusta, siis ei väärtusta seda ka keegi teine.”
Edasi anti sõna Sillaotsa talumuuseumi pedagoogile Liivi Miilile, kes rääkis söögitegemisest. Paljudel Velise, Valgu ja Nurtu kandi inimestel on meeles veel lapsepõlves saadud mustikasupp klimpidega. Aljona Suržikova filmi “Unustatud maitsed” taustal rääkis Miil täpsemalt, kuidas seda suppi tehakse. Miil lisas, et vanasti söödi seda esmalt kuumalt, teisel päeval aga kaklesid lapsed, kes poti saab puhtaks lakkuda. Ja sahvris käinud lapse tundis ära kulbijälje järgi näo peal. Filmis tutvustati ka kartulivorsti tegemist.
Päeva teist poolt alustas Aivar Arak, kes rääkis sellest, kuidas ta kandlemänguni jõudis, kuidas selle mängimine tema peres järjepidev on ja kus on esinetud.
Oma teadmisi kandlemängust annab Arak ka teistele edasi. Õpetamise juurde viis teda Tiiu Laurimaa. Arak on õpetanud kannelt näiteks Rapla II keskkoolis, Märjamaa muusika- ja kunstikoolis, folkloorilaagrites, August Pulsti õpistu rahvakandlemängu koduõppeprogrammis ja nüüd ka Loomeruumis. Seal on tal täiskasvanud õppijad, kelle kohta Arak ütles, et neid on tore vaadata, igaüks on oma looga eri kohas, kuid üksteist ei segata.
Valtu piirkonna sepatööst käisid rääkimas Alvar ja Aira Heiste. Alvar kõneles sellest, kuidas ta sepatöö juurde jõudis. Aastal 1988 Tallinnast Raplamaale tulles ei olnud tal sees metsikut tungi sepaks hakata, kuid tutvuste kaudu sai ta esimesed oskused selgeks. Enamasti õppis ja tegutses ta aga üksi. Üksi õppimine ilma suhtluseta oli aga Heiste sõnul masendavalt aeglane. Sepatöö ise ei ole keeruline, kõik koosneb pisikestest, korduvatest elementidest. Teised sepad on tema kohta öelnud, et tal on haruldane rauatunnetus ja oma stiil.
Heistel on olnud eluetapp, mil ta valmistas väga palju asju, kuid selle perioodi üle ta uhke ei ole. Nüüdse aja kohta sõnab ta, et ta teeb, mida tahab ja palju tahab. Ta lisas, et see tahe ennast teostada on kõige tähtsam.
Viimased kümme aastat on ta tegutsenud koos naisega, kes valmistab ehteid. Aira sõnas, et tal ei olnud unistust sepaks hakata, kuid nagu ikka, asjad juhtuvad. Eriti, kui olla lastega maal ja ollakse sepikojaga algusest peale seotud. Ajalooliselt olevatki olnud nii, et seppade naised olid need, kes valmistasid ehteid.
Krista Urvet, kes on Rapla juurtega Ruhnu elanik, kõneles teemal “Ruhnu saare vaimne kultuuripärand”. Oma juttu alustas ta sellega, et tõstis üles ühe jala, näitamaks oma väga pikkade paeltega pastlaid ja selle sees olevat roositud põlvikut. Nii pikkade paelte tegemise jaoks olevat vaja kolmemeetriseid lõngu.
Lisaks Ruhnu rahvariietest kõnelemisele rääkis Krista natuke ka saarest endast, kus tema mees Jaan Urvet on vallavanem. Ruhnu on sedasorti koht, mis seal käijad ära võlub, nii et nad aeg-ajalt ikka tagasi pöörduvad. Nii on näiteks Märjamaa muusika- ja kunstikooli õpetaja Anne Muinaste staažikas Ruhnul käija koos oma õpilastega. Saarest 60 protsenti kuulub küll veel rootslastele ja sellega on probleem, kuna nende majad kukuvad kokku ja metsadega ei saa midagi teha. Samuti on probleem veistega, kes lennujaama aeda lõhuvad ja põllumaad kahjustavad.
Kuid Ruhnul on muidugi ka palju ilusat, näiteks liivarannad, millest kuulsaim on Limo rand oma laulvate liivade ja saunaga. Suured vaatamisväärsused on ka Ruhnu kaks kirikut. Inimesi on aga saarel vähe, nii et mitmed peavad täitma mitut ametikohta. Kokku on kohalikke hetkel 50, neist kümme on lapsed.
Naisrahvatantusrühma Talutütred juhendaja Tiiu Laurimaa rääkis rahvatantsijate esinemise vahele lugusid esinemistest. Näiteks Mait Agu loodud “Põhjamaad” tantsides, kus moodustus Eesti kaart, avastanud Laurimaa, et Sõrve sääre tippu olid pandud setod, järgmiseks peoks lubati asi korda ajada, kuid järgmist pidu Agu jaoks ei tulnudki…
Laurimaal endal on nõrkuseks saared ja nii veetsid nad eelmisel aastal meeleoluka päeva koos Kihnu Virvega, millest sündis lustakas tants loole “Meremees”. Laurimaa sõnas, et me võime olla uhked, et oleme oma rahvariided ja tantsulusti säilitanud. Ning viimase tantsu “Kihnumaa” pühendas ta Ivi Sargile, kes on ka Talutütarde ridades kunagi tantsinud.
Ivi Sark tegi päeva lõpetuseks väikese ülevaate sellest, kuidas käsitööseltsing Süstik alguse sai. Veel enne selle tekkimist sai 1995. aastal käidud esimest korda Mardilaadal ja aasta hiljem antud käsi Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidule. Läbi 15 aasta, mis Süstik on tegutsenud, on korraldatud maakondlikke õppepäevi kõikvõimalikes tehnikates. On kootud, tikitud, lõnga värvitud ja proovitud näiteks ka Haapsalu salli kudumist. Samuti on palju ringi reisitud, et õppida ja luua kontakte teiste käsitöölistega. Päeva lõpetuseks tänas Sark kõiki neid, kellega ta selle aja jooksul on koostööd teinud.
