Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Eelmisel sügisel alustas maakonnas üle pika aja taas politseiring. Selle eemärk on tuua politseitöö noortele lähemale ja ehk tulevikus ka mõni uus õpilane politseikooli meelitada.
Ringi käigus said noored tutvuda ja tihtipeale ka kätt proovida väga erinevates politseitöö valdkondades. Eelmisel reedel oli hooaja lõpetamine, mille tarbeks võeti ette pikem bussisõit politsei- ja piirivalvekolledžisse ehk Paikuse politseikooli.
Hooaja alguses registreeris end Raplas, Märjamaal ja Kohilas kokku umbes 70 noort, kellest lõpuni käis 30-40 noort, ütles Rapla politseijaoskonna juht Janno Ruus. Politseikooliga tutvus 30 huvilist Kohila gümnaasiumist, kolmest Rapla gümnaasiumist ja Hagudi põhikoolist. Valdavalt võtsid ekskursioonist osa 9. klassi õpilased. Ruus toob välja, et selles vanuses noortel on kohe vaja otsustada, kas jätkata gümnaasiumis või valida kutsekool. Koolides käiakse nagunii erinevaid valikuid tutvustamas ja nii leidis Ruus, et võimalus tuleks ära kasutada. Voldikute jagamise asemel said noored Paikusel kõike oma silmaga näha ja nii palju kui võimalik ka omal nahal ära proovida.
Sellise lähenemise edukust tunnistab kindlasti ka asjaolu, et täna töötab Rapla politseijaoskonnas inimene, kes tuli umbes 15 aastat tagasi toiminud politseiringist.
Ruus räägib, et nende eesmärk on suunata noori gümnaasiumi kasuks otsustama, et nad saaksid tulevikus Sisekaitseakadeemiasse astuda. Üsna rõõmustav oli, et bussitäie peale oli juba 4-5 noort, kes käe tõstsid ja ütlesid, et kaaluvad tõsiselt politseitööd. Politseiringi vahendusel on neil kahtlemata head teadmised sellest, milline politseitöö tegelikult on ja millised on sealsed võimalused.
Voldikute asemel praktika
Varakult alanud päev oli sisustatud erinevate tegevustega pinnaltpäästest isiku tuvastamise ja laskmiseni. Ruus tunnistas, et kohati oli ka tal endal põnev. Näiteks merepääste on valdkond, millega Raplas kokku ei puutu. Nii ongi huvitav näha, millist tehnikat ja võtteid kasutatakse.
Kui meie noortele järele jõudsime, olid nad just tutvunud merepääste, politseikoera ja kriminalistikabussiga.
Järgmisena seame sammud autodroomi poole, kus rullub lahti tanklaröövi stsenaarium. Autodroomil kuuleme, et tanklat röövinud isik sõidab mööda maanteed ning ei allu politsei korraldustele, sireenidele ega vilkuritele. Politseil tuleb kasutada sundpeatamist „siili” abil. Sellise põgusa tutvustuse järel suunatakse kõik noored raja äärde turvalisse kaugusesse. Järgneb stseen justkui mõnest märulifilmist, kus ringiratast sõitvat autot jälitab sireeniga politseiauto. On näha, et vaatepilt tekitab nii mõneski noores veidi elevust. Seejärel näeme, kuidas oskuslikult visatakse tagaaetava auto ette „siil” ning kuidas ühe ringi pärast auto enam edasi sõita ei saa. Politseinikud mängivad oma rolli usutavalt lõpuni, tirivad autojuhi rooli tagant välja, panevad käed raudu ning suunavad politseiauto tagaistmele.
Pärast demonstratsiooni lubatakse noored taas rajale auto ja „siiliga” lähemalt tutvust tegema. Auto rehvid on nii tühjad, et ei soostu enam millimeetri võrragi edasi veerema. Kuuleme, et rehve lõhkuva seadme tegelik nimi on Stinger ja seda valmistatakse Ameerika Ühendriikides. See koosneb paljudest väikestest nõeltest, mis auto rehvide all murduvad ja rehvide sisse jäävad. Üheskoos loetakse ka üle, mitu nõela pärast demonstratsiooni puudu on.
Juhendajad selgitavad noortele, et tegelikult kulub „siili” kasutades rehvide tühjenemiseks kilomeetreid. Mõnikümmend aastat tagasi ei soovitatud „siili” väga kasutada. Rehvid läksid pauguga tühjaks, auto kaotas juhitavuse ning võis ohtliku olukorra tekitada. Tänapäevane „siil” toimib veidi teistsugusel tööpõhimõttel. Väga terava otsaga nõel läheb rehvi sisse. Teisel pool otsas on auk, mis hakkab õhku vaikselt rehvist välja laskma. Tekib sama efekt, mis ventiilist rehvi tühjaks lastes. Autoga on võimalik veel mõnda aega sõita, enne kui rehvid tühjaks jooksevad.
Kuna nõelaotsad on tõesti väga teravad, peavad viskajad kindlasti kindaid kasutama. Noored saavad nõelu lähemalt vaadata, kuid mitte katsuda. Grupi seast kõlab küsimus, kuidas autode sundpeatamist harjutatakse. Vastuseks öeldakse, et just eelneva demonstratsiooni moodi kinnisel territooriumil. See on küll üsna kulukas ja keeruline, sest pärast iga korda tuleb auto treileriga ära transportida ja rehvid asendada. Samal ajal on see muidugi kordades parem kui selliseid harjutusi linnatänavatel teha. Kõige enam ongi vaja harjutada sellel, kes „siili” viskab. Selgeks tuleb saada õige hetk, millal seda teha, ja õige hetk, millal see taas ära tõmmata, et politseiauto sellest üle ei sõidaks.
Teinekord jääb mulje, et viimasel ajal otsustab aina enam autojuhte politsei korraldustele mitte alluda ja põgeneda. Meile selgitatakse, et see on pigem petlik, sest meedia on viimasel ajal aina agaramalt selliseid juhtumeid kajastama hakanud. Tegelikult ei ole põgenemiste arv suurenenud.
Isiku tuvastamine
Tuleb tunnistada, et ilmaga tol päeval vedanud ei ole. Päev varem paistis päike ja oli üsna vaikne, aga reedel on võrdlemisi külm ja tuuline. Sellepärast ongi hea, et pärast autodroomi suunatakse noored klassiruumi, kus neile räägitakse lähemalt isiku tuvastamisest.
Seal selgitatakse, et isiku tuvastamine ei ole küll eraldi eriala, kuid sellega tuleb sisuliselt igas politseitöö valdkonnas kokku puutuda. Eriti tihedalt tuleb isikuid tuvastada mõistagi piirivalves, aga ka liikluspolitseinikul tuleb auto peatamise järel selgeks teha, kas talle ulatatud dokument läheb kokku selle esitajaga.
Väga spetsiifiliseks jutuajamine ei lähe ning noortele antakse pigem üldised suunised, kuidas isikuid tuvastada. Ilmselt esimesena hakkab silma inimese nahavärv. Seejärel tasuks vaadata, kas näo kuju on ümar, piklik või kandiline. Tasub otsida ka erinevaid tunnuseid nagu sünnimärgid ja armid. Juuksed ja kulmud tasuks tuvastamisel kõrvale jätta, sest kulme saab kitkuda ja juukseid lõigata-värvida.
Kui isiku tuvastamine osutub ikka veel keeruliseks, tasuks uurida näiteks silmade kaugust kõrvadest või üksteisest, nina kaugust suust või muid suhteid, mida saab reaalse isikuga võrrelda. Loomulikult tuleb tänapäeval tõdeda, et ka nina kuju ja lõuajoont saab ilukirurgia abil muuta.
Pärast põgusat sissejuhatust asutakse praktilise osa juurde. Noored jagatakse kuueks 5-liikmeliseks grupiks. Iga grupi juurest käib läbi viis dokumendiga isikut. Noorte ülesanne on teha selgeks, kas neil on kaasas õige dokument. Esmapilgul lihtne ülesanne osutub keeruliseks ja nii mõnigi grupp piidleb dokumendi esitajat üsna pikalt. Hiljem näidatakse ekraanilt dokumente ning öeldakse, kas vastus oli õige või vale.
Kohe esimesel dokumendil muudab ülesande keeruliseks asjaolu, et tegemist on noorpõlve fotoga. Eestis ei anta passi rohkem kui kümneks aastaks, aga piiripunktides on probleem aktuaalne. On riike, kus dokument antakse terveks eluks. Väikese vimpkana on dokumendipiltide hulka sattunud ka Putini foto. Ühe õige dokumendi puhul on aga hea näha, kui palju muudab inimese väljanägemist teine soeng ja juuksevärv. Ühel grupil õnnestub aga ülesande keerukuse kiuste kõik viis isikut õigesti tuvastada.
Taktikamaja
Järgmisena ootavad noori ees töötoad. Selleks, et neist paremini osa võtta, jaotatakse noored kolmeks 10-liikmeliseks grupiks. Kõik grupid läbivad järjekorras kõik kolm töötuba. Esimesena liigume kaasa grupiga, kes suundub taktikamajja.
Seal on hulk pimedaid üksteisega ühendatud tube, kus varjavad end inimesed. Kolmekaupa saadetakse rühmad sisse, pannes proovile nende võime varjatud inimesi esimesena märgata. Veel enne antakse neile kolme peale lambiga varustatud kilp, kuulivest ja kiivrid. Kõik kolm peavad püsima üksteise taga. Kuna tegemist ei ole reaalse eksamiga, on ülesanne noorte jaoks veidi lihtsamaks tehtud. Kedagi meelega ehmatama ei hakata, aga pimedates ruumides uudistamine toob sellest hoolimata omajagu kilkeid kaasa. Hiljem selgub, et tegelikult on igal liikmel oma ülesanne. Näiteks viimane inimene rivis käib reeglina tagurpidi ning jälgib, et tagantpoolt keegi ei ohustaks. Samuti ei anta noortele kaasa peeglit, millega nurgataguseid kontrollida, ega relva, mis politseinikul alati kaasas on.
Nii mõnigi tõdeb, et kogemus tekitas parasjagu hasarti. Pärast ülesande täitmist räägitakse veidi lähemalt ka varustusest, mida noored kasutada said. Kuulivest ei ole päris selline, mis patrullauto standardvarustusse kuulub. See on natuke suurem ja tugevam ning mõeldud tugevamate kuulide jaoks. Grupist kostab küsimus, kuidas veste testitakse ja kas seda tehakse ka inimeste peal. Inimeste peal seda siiski ei tehta, kuid vanu kuuliveste tulistatakse teinekord lasketiirus ja juhendajad võivad kinnitada, et kuul neist naljalt läbi ei lähe. See koosneb tugevast kihilisest riidest, mis kuuli ja ka noa liikumise pidurdab. Kui aga vest on saanud tabamuse, siis töös seda enam kasutada ei saa.
Veel oli noortel kasutada lambiga varustatud kilp. See on just nimelt midagi sellist, mida politseiauto varustusest leida võib. Kilp on üsna kompaktne ning kokkupandav. Lisaks tuleb politseinikel alati arvestada võimalusega, et tavaline väljakutse muutub vägivaldseks ning kilp on politseiniku enesekaitsevahend. Juhendajad annavad noortele kaasa mõttetera, et alati on parem üle reageerida kui ohtlikku olukorda jääda.
Lõpetuseks tõdevad juhendajad, et olukordi, kus sellist varustust ja võtteid kasutama peab, ei tule kuigi tihti ette. Põnevuse pärast ei tasu politseikooli tulla, selleks on pigem põgenemistoad. Samal ajal on muidugi selge, et politseinik peab olema valmis kõikvõimalikeks olukordadeks ning seetõttu on sellised ruumid oskuste ja teadmiste omandamiseks vägagi vajalikud.
Pärast kosutavat lõunat suundutakse tagasi autodroomile, kus sel korral avaneb võimalus ise politseiauto rooli hüpata. Juhendaja selgitab, et politseiauto juhtimiseks tuleb lisaks tavalisele loale ka alarmsõiduki koolitus läbida. Selleks tuleb sooritada mitmeid erinevaid harjutusi.
Kuna tegemist on kinnise territooriumiga, lubatakse ka alles autokoolis käijad soovi korral rooli. Huvi on esmalt pigem tagasihoidlik, kuid juhi leidmisel täitub auto kiiresti kaasreisijatega.
Autojuhil lastakse sõita slaalomit, teha külgboksi ja proovida joonel peatumist. Juhendaja selgitab, et need on tavapärased komponendid, mida ka alarmsõiduki koolitusel tuleb sooritada. Samal ajal räägib mees, et soovitab ka töötavatel politseinikel neid harjutusi uuesti läbi teha ja meelde tuletada, sest need on sõiduoskuse aluseks.
Eriti just alarmsõitu tehes on politseinikel vaja teada, kuidas manööverdada kitsastes oludes ja kiiresti liikuma saada. Samal ajal tuleb ka auto üle täielikku kontrolli omada.
Seni, kuni esimene hulk noori politseiauto roolis harjutusi sooritab, räägitakse ülejäänutele, kuidas ära tunda ebakindel autojuht. Esmalt tasuks jälgida auto piduritulesid, sest nende tihe süttimine on märk, et juht kahtleb. Samamoodi tasub oma järeldused teha sõidu sujuvusest ja kiirusest.
Kolmandas töötoas saavad noored aga laskmist proovida. Korratakse üle, kuidas relva käes hoida, seda laadida ning õigesti sihtida. Sel korral laetakse relvad küll värvikuulidega ning sihitakse inimeste asemel pabersihtmärke. Laskemoon näeb välja ja käitub küll väga reaalselt, kuid on mõistagi palju ohutum. Sama laskemoona kasutatakse ka õppustel üksteise laskmiseks.
Päeva lõpuks on noored saanud üsna korraliku aimduse koolis õpetatavast. Seetõttu ongi päevakava viimaseks punktiks kooli direktori etteaste, kus ta tutvustab, kuidas näeb välja kooli sisseastumine. Loodetavasti nii mõnigi neist noortest otsustab paari aasta pärast Sisekaitseakadeemia kasuks.
